Kaitstud: Muinasjutt ristteedest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Bloknoot ja blog

Mulle on alati meeldinud kirjutada. Ennevanasti (loe: minu lapsepõlves) tehti seda enamasti käsitsi; vaja oli vaid paberit ja pliiatsit. Paber siis eelistatavalt märkmiku kujul, pliiats- sinine ja pasta oma, mis aga kättesaadav oli ehk siis millest taskuraha üle käis. Mõlemaid oli mu kooli juures asuvas ajaleheputkas tolle aja kohta arvestatav valik. Kui õnnestus, ostsin endale kõige väiksema märkmiku ja pastaka (märkmik 4 ja pastakas 20 kopikat tükk, täpselt parajad, et taskusse mahtuda). Putkapidaja oli kalligraafilises kirillitsas ruudulisel lehel märkmikuvaliku juurde lisanud ka sildi BLOKNOTÕ; no et ikka igale lollile oleks selge millega tegu ja kukutagu nüüd märkmeid tegema. Mina märkmeid ei teinud, mina kirjutasin luuletusi ja jutte ja sikerdasin sinna kui koolitund väga igavaks muutus.
Kui mina kasvasin suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks ja taskumärkmikke hakkasid asendama valgete pappkaantega kaustikud. Sinna sisse sai kirjutatud romaane, kõik sellised ajaloolised seiklusromaanid. Kuipalju seal ajalugu oli, sellest ta ise vaikib; selle korvas topeltports seiklusi. Ja mis mõnu oli raamatukaant kujundada… iga viimne kui telliskivi lossimüüris ja volang sametkardinas sai hoolikalt temperavärvidega valgele papile maalitud.
Nüüd olen ma päris suur ning kirjanduslikud ja muusikalised taiesed valmivad arvutis. Aga bloknoot on mul sellegipoolest. Iga õppeaasta alguses saame nimelised kalendermärkmikud kooli logoga. See on selline asjalikum asi (või vähemalt septembris on). Suure hurraaga kirjutan sinna sisse tunniplaani ja võib-olla veel midagi ja mõned asjad, mida ma ei tohi ära unustada. Tähtajad näiteks. See märkmik näeb loomingut vähevõitu, väljaarvatud vahest ehk töökoosolekutel sirgeldatavad karikatuurid. Samas ei saa ma väita, et mulle ei meeldiks nimetet eset omada, kuidagi soliidsem tunne ikkagi :D.
Aga kaustikke/märkmikke ilukirjanduse (ja muu loomingu) teemal ma enam ei kasuta, isegi mitte mustandite jaoks. Kui tuleb idee, loen-laulan-seletan selle diktofoni ja klõpsin siis arvutisse. Natuke kahju on ka, neid vanu märkmikke sirvida on mõnus, neid vanu faile klikkida ei viitsi enam keegi.
Täna hakkasin mõtlema et mis keelest see “bloknoot” – sõna siis ikkagi tuleb? Sain teada et prantsuse. Aga millis(t)el sõna(de)l baseerub? Google ei teadnud vastust. Võib-olla et ma ei osanud õigesti küsida kah. Blog- selle kohta anti info, et tuleb sõnadest web log. Kahju. Ma lootsin, et neil kahel on mingi algne tüvi. Või eks niipaljukest vast on et ka bloknoot on teatud mõttes logiraamat.
Kuidas teiega on, kasutate ikka veel paberit mujal ka kui tualettruumis?

Üleminek suvistele värvidele

On aeg blogi suvevärvidesse kasta.
Kevade omad kirja, küll tuleb taas aeg neid kasutada.
Baas:#acef2e
Viide:#338037
Header top:#219dde
Päise alumine äär:#eaf028
Tekst: #0a1a0d

Tuunides lugemisvara

Tegin taas kord muudatusi oma blogrollis, eemaldades sealt parooli alla läinud eksemplarid (välja arvatud muidugi need, millele ligipääs olemas) ning muidu aktuaalsuse kaotanud asjad. Alati on hea meel leida uusi huvipakkuvaid veebipäevikuid, kas pole 🙂 ? Ilmselt sellepärast, et huvitava blogi taha usutavasti peidab end huvitav inime… ja huvitavad inimesed on huvipakkuvad, vähemalt mulle küll.
Mõne lisaks veel hea meelega, aga tean, et inimene ei soovi end kusagil esile tõsta, mis minagi siis ahvatlen :).
Märkasin, kusjuures, et kõige suurem osakaal nimekirjas on M-tähega algavatel, siis K ja siis S.
Ja üleüldse, kuidas teie oma blogilisti koostate- kas lisate kirjutaja nime/hüüdnime või blogi pealkirja? Mul nad seal sedamoodi segiläbi 🙂
Kui peaksin ennastki oma nimekirja lisama, siis ilmselt oleksin siiski S-all (sesamy) mitte K (kirjand vabal teemal)…

Nikerdades toidu kallal

Eile (nagu eespool kirjutatud) ei viitsinud suurt midagi teha, kolasin mööda netti ja ammutasin ideid. Siit blogist leidsin midagi proovimiseks. Kuna komponendid kah olemas polnud muud muret kui nikerdama. Erinevalt eelpoolviidatud blogi (väga tore blogi, muide) omanikust käib siinkirjutaja retseptidega üsna vabalt ümber. Ühe piruka asemel tegin kaks; taigent rullida ei viitsinud, singi asemel kõlbas pizzakate, kohvikoore asemel vahukoor. Teise piruka sisse läks ananassi asemel kirsstomat.
Väga head, muide, tulid mõlemad. Esimene meeldis isegi rohkem… aga võib-olla oli süü ka selles, et esimest sööma asudes olin ma tunduvalt näljasem.
Kui teine piruk ahjust väljus, laekus kööki ka juuniortibi ning tundis huvi, mida pannitäis sisaldab. Kuulnud ära, mis värk on, vajus nägu pänni: miks te alati sinna liha sisse panete?Ja sinihallitusjuustu? Väkk! Ma tahan kah midagi ahjust tulnut sooja suhu pista.
Ema polnud kade tüdruk: loopis järgijäänud lehttaignatükile tomatit, paprikat, juustu (ilma igasuguse hallituseta), maitsetaimi ja ananassi. Ka see kõlbas täiesti vabalt süüa.
Ehkki kokanduses, erinevalt matemaatikast, oleneb summa liidetavate järjekorrast ikka vägagi.
***
Meesinimest tööle saates küsis naisinime tema käest: mis ma õhtuks süüa teen? (õhtu vrd nende lõuna, kell 21.00). Ise pakkudes välja: koorene kanapasta?
Meesinime palus haleda häälega: äkki saaks piimasuppi ja heeringavõileiba?
Ilmselt on ka temal lihast isu täis 😀

Paus

Paus on vaikuse märk, eks ole. Aga ega vaikus ei tähenda, et midagi ei toimu ega pole toimunud. Vastupidi.
Mis kuupäeval ma siia viimati kribasingi? 15ndal? Uskumatu.
Igatahes oli eelmine nädal viimane töönädal (uuesti tööle 15 august). Ja sinna nädalasse kuulus ka töökoosolek mis kestis 7 tundi! Täielik müstika, kuidas on võimalik 20 lehelist projekti 7 tundi nämmutada ja arutada. Mina pidasin vastu 1,5. Meil on kokkulepe, et kui pole hoiatatud teisiti, kestab töökoosolek maksimaalselt poolteist tundi. No ja eks ma olin ju siis oma tegemised selle järgi sättinud. Ühesõnaga kui kell kukkus, tõusin püsti ja tulin ära. Neljapäeval oli õppenõukogu teemal põhikooli lõpetamine. Kõik said lõpetatud, isegi järeleksameid ei pidanud tegema. Reedel – ettevalmistused lõpuaktuseks. Päris koomiline võis olla kõrvalt vaadata, kuidas me meesinimesega kaski saali tõime: kahemeetrised kased autopagaasnikus, viis kilti mööda kruusateid, ladvad vastu maad lohisemas. Rahvamaja ees kloppisime puud siis tolmust ja puukidest puhtaks. Saal sai tegelikult väga ilus. Laupäeval oli lõpuaktus ja seejärel põrutasime maale Leevijõe küla jaanitulele. Nii lahe on, kui inimesed viitsivad teha ja toimetada ja omavahel (külad) mõõtu võtta. Igaüks toob midagi ühisele lauale, õlu on juba varem valmis tehtud ja liha marineeritud. Seekord polnud küll ilm suurem asi , aga noh varjualused ajasid asja ära ja tantsida sai ka (bänd mängis). Pärast sai ise kah laulda ja pilli mängida. Kitarril olid vaid jube vastikud keeled, pühapäeval avastasin sõrmedelt 3 villi.
Õnnetuseks jäi jube palju õlut järele ja tekitas häid mõtteid nagu näiteks et vaja puid laduma hakata. 34 ruumi neid oli, kolmandik sai õhtuks tehtud.
Esmaspäeval siis uuesti koju; meesinimesel tööl õhtune vahetus ja seaveerandik vajas tükeldamist. Loomulikult panime ka šašlõki hakkama ning marineerisime ribisid. Selle ribimarinaadi panen siia ka kirja, jube hästi kukkus välja:
2 purki purustatud tomateid
6 sibulat
1 küüslauk (suht suur)
õli (3/4 klaasi)
sojakastet sama palju
törts ketšupit
õunaäädikat maitse järgi
soola, suhkrut, pipart
Ribid olid muide esimesed, mis eile ära söödi. Šašlõkki jäi veel järgi… aga no seda oli 10-liitrise ämbri täis ka.
Teisipäeval oli külajaanik, seekord oli päris lõbus. Köievedu, tants, eeskava, igasugused mängud jne. Oksjon oli kah. Meesinime pidi algul teist läbi viima aga kuna selgus, et samal ajal peab ta tööl olema, siis jäi see minu kanda. Osta sai siis 4 asja: säästu piknikukorv (korv, karikakrakimp, koduvein, meepurk ja säästu sai.Kaasas ka plastlusikad ning väiksed topsid asjade pruukimiseks); seejärel muruniiduk ( vana niiduk, mille tehikaringi poisid korda tegid ja üles tuunisid. Garantii kehtib kuni tehnikaring tegutseb 🙂 ); kolmandaks “põrsas kotis” (pime pakkumine, sisaldas tegelikult kolmeliitrist purki värskete hapukurkidega), ja viimaks-. õhtusöök vallavanemaga kohalikus kõrtsis. Tulu kogunes ligi 2000 raha.
No ja kui meesinime siis töölt tuli, läksime kambaga A ja R juurde. Ja eile jaanitasime.
Ja täna ei viitsi ma kohe üldse midagi teha.
Vot sellised lood siis.

Toorjuustukooki tahad?

Ma aeg-ajalt tahan. Umbes kord kuus tekib miskine magusaisu. Ja sellega seonduvalt ostad koju asju, millest midagi teha. Näiteks toorjuustukooki. Kolm nädalat hiljem peale ostude sooritamist tulebki koogiisu kätte.
Siis lähed kööki ja teed inventuuri. Kahest pakist digestiivküpsistest on järel viis küpsist. Võid ei ole. Suhkrut on heal juhul klaasitäis ja sellest peaks jätkuma reedeni. Viimased apelsinid söödi ära eile. Aga ei sellest lugu, kolm närtsinud rabarbrivart on olemas. Kaks muna on ka. Ja karp toorjuustu, mille best before möödus nädal tagasi.
Aga kui sa midagi tahad, siis oled sa leidlik, eks ole.
Sa määrid vormi põhja veidikese õliga, pudistad sinna peale viie küpsise puru ja lisad riivsaia, et rohkem saaks. Kinni suruma sa seda puru ei hakka, küll vajub ise. Rabarberi lõigud puru peale ja puistad peale tuhksuhkrut. Kollast. Mul muud värvi ei olnud ja kohvi sisse oleks kollast suhkrut veidi naljakas panna. Siis avastad sa ameerika (täpsemini squeezy strawberry syrup, made in america). Maasikas sobib rabarbriga küll, tead sa öelda ning valad rabarbreile heldelt strooberri siirupit. Kahe muna vahustamine (endiselt tuhksuhkruga) ja selle segamine karbitäie toorjuustuga meenutab juba päris kokkamist. Sa valad segu rabarbritele ja lükkad vormitäie ollust ahju. Siis heidad pilgu kellale ja lähed tuppa blogima. Asi väljub ahjust kell 22.35. (Kell 10 õhtul on ju täiesti normaalne kooki küpsetada?)
Ja kui sellest ka kooki ei tule, annab seda alati kohupiima-saiavormi pähe serveerida.