Rindeteated 29-30 juuli

Meie maja (4 trepikoda, 6 korterit per paraadna) näeb välja värvikirev: krohv koorub, kõigil rõdudel on kirjude ent lopsakate õitega lillekastid ja üle rõduserva ripnevad kuivavad käterätid. Viimane tõik annab teada sellest, et vesi kohalikus järves on endiselt soe. Milles veendusime eile ka ise.
Kuna laisk mina ei viitsinud eile hilisõhtul ujumast tulles söögivalmistamisega jändama hakata ostsime tanklast 6 pizzalaadset külmtoodet (niipalju meid siin eile oli) ja mikroveivisime need söödavasse temperatuuri.Juunior ja Ra olid hiljem aktsioonis- koristasid vabatahtlikult kööki ja käisid koeraga jalutamas. Ei või iial teada, kust tuli neile pähe et koer vajab trimmimist, aga ära nad selle tegid. Tulemus: koer on koer on rott. Siiamaani silmale harjumatu vaadata. Kui kiiresti koera karv tagasi kasvab? Teab mõni? Täna on Juunior ise kah kuidagi koerale pugemise meeleolus; muudkui silitab, patsutab ja muretseb kuidas loomake end ikka tunneb…
Täna on sünnipäev mu emmel keda mu järgmine põlvkond nimetab memmeks. Helistasime, et õnne soovida ja veendusime- midagi pole muutunud. Ema on sünnipäeva puhul kodust põgenenud ning nad (aktiivsed pensionärid memme ja vanza) viibivad Saaremaal. Tüüpiline.
Aga homsest algab nädal, kus me PUHKAME. Ei mingit äratuskella hommikuti, maga või poole lõunani. Ainult et vist ei raatsi…

Advertisements

Kolkapatriotism

Olen oma blogis korduvalt vingunud kohaliku külapoe Alati-Otsas- olemuse üle. Ega see täna just kaupadest tulvil olnud.
Oma osa kaupade kadumisse annavad ka möödasõitjad, pood asub suure maantee ääres ja transiitreisijail mugav ju möödaminnes end varustada. Mis on muidugi normaalne, esmased asjad saab ikka kätte.
Aga juhtus siis järgmist. Minu järel sisenes poodi tibi tüüpi naisolevus. Seiras tükk aega õllevalikut, briljandid ripsmetel välkumas, siis haaras telefoni ja suhtles vinguvas kõneviisis kellegi nähtamatuga:
“Kuule, siin ei ole sikspäkki, ainult nelipäkid on…No ma vaatan ju… Aa on jah, Aleksander on sikspäkk. Alekokk on nelipäkk… Originaali ei ole sikspäkki… Miks ei ole, miks ei ole, no kust mina tean… NO KUULE, SA VAATA, KUS POES MA OLEN!!!…”
Jalutasin kuuldekaugusest välja, enne kui seesmine sapp verbaalseks transformeerunud oleks.
No on s*** pood, on jah, aga iga konn ei õienda, eksole. Mine mujale, kui ei meeldi. Kirumisõiguse jätame kohalikele kel muid valikuid pole :).

Hea viis rõõmustamiseks :)

Oi kus mulle meeldivad huumorimeelega isendid 🙂

Posted in muig. 1 Comment »

Keenjuse koivahooldus

Keenjus on jube laisk tegelane. Näiteks on ta liiga laisk, et juuksuritoolis istuda ja oodata juuksevärvi mõjumist. Seepärast värvib Keenjus oma juuksed ise.
Keenjus armastab paljajalu õues käia. Nii saab ta endale õhtuks korralikud sõrad. Neid oleks ju vaja leotada, aga see tähendab jälle pooletunnist koivad-kausis-istumist. Istuda ei viitsi Keenjus kohe üldse; pigem kõnnib või lebotab, peaasi et mugav oleks.
Niisiis loputab Keenjus oma masendvad sõrad kraani all ära, määrib need dušiõliga kokku ja tõmbab paksud (märjad) froteesokid jalga. Kõige otsa mässib toidukilet et põrandad märjaks ei saaks (Keenjus on põranda kuivatamiseks liiga laisk).
Pool tundi asjatab Keenjus pakitud jalgadega ringi ning tegutseb siis viis minutit kannariivi ja pimsskiviga (olles eelnevalt pakendi eemaldanud muidugimõista). Siis kreemitab kah veidike ja on jube õnnelik oma uute jalgade üle.
Pilte teemal “before” ja “after” Keenjus ei tee; kes “before”-pilti näeb, see “after”ini ei jõua…

Kella- viie-äike

Ai kus mulle ei meeldi kell 5 hommikul ärgata müristamise peale, siis näha voodi ees seisvat Juuniori, kes palub voodi taga oleva juhtme stepslist tõmmata ja suleb ise aknaid. Ei meeldi jah… aga peab.
Ja oli see vast äike! Tüdrukud Juunior, Seenior ja Ra (Juuniori sõbrants) jälgisid värki köögiaknast ja oigasid vaimustunult , ise linadesse mässitud nagu vanad roomlased- ega siis äikese pärast kohe riidesse panema pea, ega ju? Mehed magasid nagu õiged mehed kunagi. Ja mina jälgisin, kuidas veekardin maailma valgeks muudab. Selle pladina ja eemalduva kõmina taustal jäin lõpuks ka magama.
Aga mulle tundub, et peale seda äikest äkki me pääseme tänasest lubatud plusskolmekümneviiest? (pöidlad pihku) …

Palju väikeseid hobisid

Kõik me oleme kunagi midagi kogunud. Lapsepõlves märke, marke, kommi- ja nätsupabereid. Seda siis lapsepõlves. Suurtel inimestel on juba suuremad hobid. Suured tädid koguvad ehteid, huulepulki ja kõikvõimalikku pudi-padi, suured onud tsikleid, raha ja tehnikat. Mõned vabameelsemad kollektsioneerivad vastassoo esindajaid.
Meesinime kogub välgumihkleid, tikutoose ja pastakaid- aga ainult neid, mis on seotud mõne konkreetse tubaka/suitsumargiga.
Kollektsioonis on ca 670 eset; viimasel ajal on neid laekunud hõredamalt seoses tubakareklaami keelustamisega. Alguse sai kollektsioon aastal 1996.

Täna tegeleme hobidega:Meesinime eksponeerib oma kollektsiooni. Kõik 670 eset riiulisse nagu niuhti.

Ma peaksin vist tänulik olema, et ta näiteks õllekappasid ei kogu 🙂

Entomofoobia

Ma ei ole suurem asi putukasõber. Ja see on veel väga leebelt öeldud. Miks see nii on- kes seda teab. Võib-olla seepärast, et putukatel on enam kui neli jalga ja nad kõditavad nendega vastikult kui mõni isend üle mu kehaosa sprindib; võib-olla seepärast et enamus neist tekitab mööda pikeerides monotoonset kõrgsageduslikku heli. Ja silmad on neil sellised veidrad; kui kärbes sind vaatab, näeb ta miljonit väikest mind ja otsustab neile kõigile korraga peale istuda. Olete kunagi püüdnud mesilasele silma vaadata ning sugereerida: palun mine ära? Ja on see mõiganud?
Ei saa muidugi väita, et neil intelligents täiesti puudub, ehkki jutust arusaamisega raskusi on: kuud on nad omavahel ilusasti ära jaganud. Juunis- sääsed. Juulis- parmud. Augustis- herilased. Herilased on see aasta varem kohal. Ei ole võimalik jätta kohvitassi rõdule ja korraks eemalduda nii, et sa tagasi tulles sellesama tassi puutumatult eest leiad. Ikka hulbib seal juba mingi triibuline tagumik.
Kuidas siis korraldada nii, et me kõik rahulikult siia maailma ära mahuks?
Idee on järgmine: inimestele on välja töötatud putukatõrjevahendid; pihusta ja/või rulli ning putukad ei tule kallale . Teeks samasuguse asja putukatele? No inimesetõrjevahend? Pihusta putukale ning inimese elupaik muutub tema jaoks täiesti vastuvõetamatuks… :). On ju hea plaan?
Väike anekdootlik situatsioon pealekauba:
Eelmisel nädalalõpul käisime kambaga kohalikus poes. Naisinime hakkas just arvet maksma (kaks rõõmsat joodikut tema järel sabas artikuleerimatut dialoogi aretamas); Juunior ning Õetütar3 hakkasid uksest väljuma kui Õetütar3 (kes hiljuti oma pea taas blondiks teinud oli) putukat nähes valjuhäälselt üle poe kiljatas : Appi! Siin on PARMUD!
😀