Maitsev kanaema (ehk vastu tulles lugejate soovile)

Eelmise postituse juures oli kommentaar, mille üle ma suisa mõnuga naersin 😀
Siis mõtlesin, et milline see maitsev kanaema olema peaks.
Siis mõtlesin, et assamait, peaks midagi lõunaks süüa kah tegema.
Siis sain aru, et see oli vihje: on aeg teha kana-klimbisuppi:
Keedab kahest kanakoivast see puljong, riisub see vaht ja keetmise lõppjärgus maitsestab soola-pipraga.
Koorib 5 kartulit, 2 porgandit ja 2 küüslauguküünt.
Praeb pannil kaks küünt küüslauku ja kaks seibideks lõigatud porgandit.
Võtab kanad välja, paneb porgandi-küüslaugu leemekese sisse. Kanakoivad paneb jahtuma.
Teeb klimbitaigna: 3 muna, soola, jahu, veidi puljongit (paar -kolm spl).
Kui see valmis, ongi paras hetk kartulikuubikud puljongile lisada.
Ootab kuni supp jälle keema hakkab, siis oota veel veidi. Kui kartul on peaaegu valmis, paneb klimbid supi sisse. Oskad ikka, eksju? Kui ei oska, siis see käib nii: kasta kõigepealt lusikas kuuma puljongisse, siis võta umbes 1/3 lusikatäis taigent ja aseta supi sisse. Siis tulevad klimbid ilusti lusika küljest lahti. Korda kuni taignakauss on tühi. Pane tühi kauss kohe veega likku, pärast seda kaapida on suht nõme.
Kui klimbid juba kõik pinnal, uha sisse ka pool purki (mina panen muidugi rohkem) Salvesti konservherneid. Kui see kupatus uuesti keema läheb on supp kah valmis. Liha jahtunud kanakoibadelt lõigu kah sisse, aga seda ei pea uuesti keema laskma.

Ma teen seda suppi 7-liitrise potiga… väga harva, kui midagi järgi jääb.
Kellele ma nüüd supiisu peale ajasin? 🙂

Masendav kanaema

Jutt on siis minust. Mina olengi masendav kanaema. Ja see on minu jaoks uus kogemus.
Kui tüdrukud viieaastased olid, ei olnud seda kanaemandust veel ollagi. Ei passinud ma igat lapse sammu, ei kamandanud suuremaid (kui väiksem rõdule läks): “vaadake nüüd, et ta seal ei kõõlu ja üle serva ei upita”, ei uurinud igal eluhetkel “ega sul palav ei ole? juua tahad? süüa tahad? ega sul vetsu vaja minna pole?”. Kogu selle repertuaari olen igatahes kahe viimase päeva jooksul suutnud kuuldavale tuua.
Aga no tegelikult ka, emaks saades ju kasvad oma lapsega algusest peale koos ja kui ta kord viieseks saab, tead täpselt, mida temalt oodata või kus need ohud peituvad; kui aga üle 13 aasta sul jälle viieaastane kodus on, siis pole ime kui latentsed kanaemageenid korraga aktiveeruvad 🙂 .
Meenutasin siin, mida ma ise oma viiendast eluaastast mäletan…
Elasime siis Tartus, Uuel tänaval.
Mäletan suve, liivakasti, kollast kleiti ja turnimist vaibakloppimispuul; maja taga asuvaid suuri mullahunnikuid ja kuidas sinna erinevaid linnu ehitatud sai. Mäletan esimest õmbluskatsetust: käärid, voodilina ja sinakaslillad tetraeedrikujulised nööbid. Mäletan nakkushaiglast klaasseintega bokse ning kaubavahetust naaberpalati vendadega; neile laenuks antud (visatud) nukku mis laekus tagasi jupikaupa ning nuku plastkäsi maandus potis, millesse mu väiksem õde just oma düsenteeriailmingud eraldanud oli… mäletan paanikat a la mis nüüd saab ja selle plastkäe peitmist öökapi tagumisse soppi. Ja kui ma kord haiglast koju jõudsin, oli mu kõige lemmikum karu kadunud. Mäletan oma kuueseks saamise sünnipäeva; aprilli alguse kohta oli soe ilm ja ma võisin kleidiväel õue minna. Üliilus kleit oli mu meelest. Ja aastaid arvasin, et see on vaid mingi kujutluskleit; olin vast juba 14-15 kui seda kleiti oma seljas ühel vanal slaidil nägin 🙂
Mäletan väljasõitu Ihastesse (samuti kevadine aeg, LAZ-buss ja kotti oksendamine). Ihaste, muide, oli tol ajal koht, kuhu väljasõitu korraldada andis ja kvartal kus me ise elasime ikka täielik äärelinn.
Mäletan pärmivabriku lõhna ja suviti Anne kaupluse juures kaljavaadist kalja ostmist. Ja muide, meenub mulle veel, ma tohtisin ise seda teha (ostmas käia). Ja ma olin siis viieaastane (veidi peale mu kuueseks saamist kolisime sealt ära).
Mida kuradit ma siis kanaematsen? Viiene peaks ju juba täitsa arukas olema. Ilmselt ikka sellepärast et nüüd, mitukümmend aastat hiljem, näen ma miljonit muud asja teemal “mis kõik oleks võinud juhtuda”…