Hapupiimakook

Või pagan teab, kui autentne hapupiim see eelmises postis mainitu siiski oli; kui piimapakki liigutada, uhkas sealt täiesti ebahapupiimalikku odööri.
Aga kook sai tehtud… ja väike moblapilt kah juurde (et te mu sõnades ei kahtleks).

Sisaldab see kakuke siis:
2 klaasi jahu (nisu oma antud hetkel)
1 klaas suhkrut
3 tl küpsetuspulbrit
5 tl kakaopulbrit (seda Vilma oma)
1 tl vaniljesuhkrut
ja hapupiima/kefiiri/petti, nii et see parajalt paks oleks.
Segada kuivained omavahel ja juurde haput vedelainet (neistsinastest mis eelpool mainitud).
Küpsetet lahtikäivas koogivormis 200-kraadise ahju juures 25 minutit.
Lõigutet pooleks ja määritet vahele kapis leiduvat moosi (oli õuna-pohla avatet purk pooleli).
Määritet pealt hapukoorega ja siputet peale kakaopulbrit.
Variatsioonid on võimalikud.
Kook on nüüdseks otsas. Isegi Meesinime (täielik ebakoogilemb) sõi mitu juppi ja arvas, et see kõlbaks korratagi.
Aga sügisemärke leidsime täna, muide ka:akna all asuvalt puult (jalakas? pärn?) on maha langenud mõningad kollased lehed. Ja hapukoore best before’iks oli märgitud 1. august…
***
EDIT: Märkan, et viimastel päevadel on siia blogisse mitu korda satutud sõna “hapupiimakook” otsinguil. Kui mõni otsijaist otsustab seda retsepti katsetada, andke teada,kas olete seda ka varem teinud ja kuidas välja kukkus, eks? Sest mind tõesti huvitab- netist ei leidnud googeldades ligilähedastki, kõik olid hapupiima- mannakoogid ja jõulumaitselised…

Ei mingit piima täna

Kui te avate sellise paki nagu pildil näha, mida te siis sealt seest leida loodate? Õige vastus on : loomulikult piima. Ja kuna kilepakendil on selgelt loetav ka homne kuupäev, siis te eeldate, et piim oleks ka värske, eksole.
Juunior, vaene laps, soovis helbeid piimaga. Ei saanud. Pakk sisaldas keefiri.
Kuulsite õigesti, isegi mitte müre või hapu polnud see piim seal sees vaid puhas keefir. Ja nii palju kui mu kogemused poepiimaga näitavad- see ei lähegi inimese moodi hapuks vaid muutub mõruks ja venivaks limaks.
Juunioril soovitasime nimetet keefirist ja moosist disainida joguritlaadse toote ja seda siis helvestega helpida… aga ei tahtnud inime, ju oli siis end just piimalainele häälestanud.
Nüüd otsin meeleheitlikult taga üht retsepti (koogi oma siis täpsemalt). Keefir tuleb ju ära kasutada. Sisaldas kakaod, jahu, suhkrut ja soodat. Muna ei pandud (minu arvates), samuti ka mitte rasvainet. Kas kellelgi paneb see ligikaudne kirjeldus peas kellukese helisema? Jagage infot, muidu lähen ja moodustan valekeefirist sellise valekäki et siga ka ei näksi. Aga toitu ära visata mulle kohe kuidagi ei meeldi…
Veel tuleb meelde, et kook lõigati hiljem pooleks, vahele käis moos ja pealt määriti hapukoorega.

Igav? Mis mõttes?

Kõik ju teavad, et suvel on hea puhata ja mängida, selleks tarbeks need koolivaheajad leiutatigi, eksole.
Ja täna on selline imeline ilm, kus palavus saabastega seljas ei ela ja värsket tuult kõigile jagub.
Ja kell neli õhtul istuvad Juunior ja Kutt endiselt toas, üks vaatab telekast igivanu “Võluväe” osi ja teine loeb kohustuslikku kirjandust. Ega ta ei loeks vist heameelega, aga töö tuleb ära teha ja kuri Naisinime käib pinda.
Kell saab viis ja Meesinime saabub töölt. Otsekohe on mõlemad tal kallal nagu hagijad.
Juunior: Lähme ujuma?
Kutt: Praegu kohe? Sa tahad ju niikuinii pessu minna?
Naisinime: Laske inimesel ikka enne duši all ära käia! (seda on vaja, ausalt).
Meesinime: Võtke rattad ja minge.
Juunior: Rattaga on nii palav minna.
Meesinime: Kui ujuda tahad, kannata ära.
Kutt: Tahaks kala püüda tegelt. Kas siin mõnda tiiki on?
Juunior: Meil pole õngesidki.
Meesinime: No sõitke A juurde, tal tiik kokresid täis.
Kutt:See väike auk või?
Meesinime: See väike auk on 7 meetrit sügav.
Juunior ja Kutt: (vahetavad pilke) Lähme!
Lähevadki.
Meesinime: Mis neil lastel VIGA on? Kui mina olin Kuti-vanune, siis toas ma küll ei tolknenud, eriti suveajal. Ema otsis õhtul hilja mööda küla taga kui ise koju ei taibanud minna…
Naisinime: Jaa, täpselt sama siin.Kunagi ei olnud igav. Vaja oli teha igasuguseid etendusi ja luurekat mängida ja onne ehitada ja puu otsa ronida… Mul, muide, ei olnudki ratast.
Meesinime: Ja kui ilm oli halb, siis oli ju ometi raamatuid mida lugeda.
Naisinime: Ja ega seda ju enne käest saanud kui raamat läbi…
Meesinime: Kus sa sellega…
Naisinime: Ja ometi on olemas rattad ja ruumi ja arvutid ja telekad ja mida kõike veel.
Meesinime: Noh valikuid on kordades rohkem kui meiil omal ajal.
Ja nüüd ma siis mõtlen et kuis on: kas liiga palju valikuid on halvem sellest kui valikuid üldse pole? Kas võib nii olla, et liiga hästi kaetud laud (või teadmine, et laud kogu aeg kaetud) kustutab nälja juba varakult?
Või on see lihtsalt liigne infomüra, mis kõrvad kurdiks ja mõtlemisvõime nüriks teeb?

Elementaarne, Watson…

Nädalake tagasi ütles pult, millega telekal kanaleid vahetada, töölepingu üles. Ei vilkunud enam punaselt ega midagi. Tark onu Elioni esinduses nentis samuti fakti, et pult on digimuutunud romumoniks ning soovitas uue osta.Ostsime.
Eile õhtul tekkis telekavaatamisisu. Uus pult ja uued patareid ja puha, peaks nagu töötama? Looda sa. Ega midagi, vaatasime siis filme.
Täna (peale 20 minutit ooterežiimil) sain abi 165 helistades. Kaebasin probleemi ära. Onu teisel pool liini käskis vajutada puldinuppu kirjaga STB, hoida seda all 5 sekundit ning valida siis puldil 100.
Hakkas tööle.
Käisin silmadega üle kõikvõimalikud paberid mis uue puldiga kaasnesid. Ei märgetki sellesinase tegevuse kohta millega pult siis tööle hakkas.
Oleksin vist ise pidanud selle peale tulema ju, eksole. Elementaarne, Watson.
***
Aga üldiselt mul on öelda Elioni klienditeeninduse kohta ainult kiidusõnu.