Keenjuse koivahooldus

Keenjus on jube laisk tegelane. Näiteks on ta liiga laisk, et juuksuritoolis istuda ja oodata juuksevärvi mõjumist. Seepärast värvib Keenjus oma juuksed ise.
Keenjus armastab paljajalu õues käia. Nii saab ta endale õhtuks korralikud sõrad. Neid oleks ju vaja leotada, aga see tähendab jälle pooletunnist koivad-kausis-istumist. Istuda ei viitsi Keenjus kohe üldse; pigem kõnnib või lebotab, peaasi et mugav oleks.
Niisiis loputab Keenjus oma masendvad sõrad kraani all ära, määrib need dušiõliga kokku ja tõmbab paksud (märjad) froteesokid jalga. Kõige otsa mässib toidukilet et põrandad märjaks ei saaks (Keenjus on põranda kuivatamiseks liiga laisk).
Pool tundi asjatab Keenjus pakitud jalgadega ringi ning tegutseb siis viis minutit kannariivi ja pimsskiviga (olles eelnevalt pakendi eemaldanud muidugimõista). Siis kreemitab kah veidike ja on jube õnnelik oma uute jalgade üle.
Pilte teemal “before” ja “after” Keenjus ei tee; kes “before”-pilti näeb, see “after”ini ei jõua…

Kella- viie-äike

Ai kus mulle ei meeldi kell 5 hommikul ärgata müristamise peale, siis näha voodi ees seisvat Juuniori, kes palub voodi taga oleva juhtme stepslist tõmmata ja suleb ise aknaid. Ei meeldi jah… aga peab.
Ja oli see vast äike! Tüdrukud Juunior, Seenior ja Ra (Juuniori sõbrants) jälgisid värki köögiaknast ja oigasid vaimustunult , ise linadesse mässitud nagu vanad roomlased- ega siis äikese pärast kohe riidesse panema pea, ega ju? Mehed magasid nagu õiged mehed kunagi. Ja mina jälgisin, kuidas veekardin maailma valgeks muudab. Selle pladina ja eemalduva kõmina taustal jäin lõpuks ka magama.
Aga mulle tundub, et peale seda äikest äkki me pääseme tänasest lubatud plusskolmekümneviiest? (pöidlad pihku) …