Kaitstud: Eva ja…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Repliigi korras…

Mul on palju asju, millest kirjutada.
Mõtteid on ka.
Lihtsalt sõnu ei ole.
Ootan sõnade naasmist.
Päikest teile. 🙂

Kuidas Maakas Talnas käis

Maakal oli ootamatult asja päälinna. Olgu öeldud, et ühistranspordiga ei roni ta sinna kuigi meelsasti. Seekord aga oli vaja. Niisiis peilis Maakas välja bussiajad, tegi endale selgeks linnaliinide sõidugraafiku ning olles end paksu raamatuga varustanud asuski teele. Poolteist tundi bussisõitu läks kui unenägu ja oligi aeg Talna Bussikas maha kobida. Mida Maakas ka tegi.
Esimene asi mis tegemist vajas oli bussika WC külastamine. Sellest ajast kui Maakas nimetet asutusse viimati sattus oli põievaevuste vähendamine tunduvalt kallimaks läinud. Võimaluse eest prill-lauast paberiga üle käia ning ettevaatust üles näidates end kergendada nööriti Maaka käest kõigest 5.50. Maakal tekkis esimese raksuga ketserlik mõte oma kallis (20 EEK/liiter) kehavedelik koju tagasi viia ent päev tõotas pikk tulla ja niisiis loovutas Maakas nõutud summa.
Järgmiseks viis Maakas end kurssi kehtiva ühistransporditeenuse hindadega. Kahe tunnipileti eest küsiti 32 raha. Maakas tundis end pisut petetuna kuna kahest tunnist pidi ta veetma transpordis loksudes 1 ja 10 minutit. Aga Maakal ei olnud aega, et täie raha eest ühistranspordi võlusid nautida.
Kui Maakas Bussikast trammile tõttas kohtas ta tee peal Kõhna Noormeest kes- uurides hakatuseks, kas Maakas Sõbraliku Idanaabri keelt mõistab ja saades jaatava vastuse- keeras pisarakraanid valla ning tõi kuuldavale südantlõhestava loo sellest, kuis bussipiletist 20 raha puudu jäänd ja tema just haiglast välja saanud ja kas Maakas talle mitte ei laenaks, ta maksab ilusti tagasi. Maakas oleks andnud küll, kasvõi näitlejameisterlikkuse eest… ent Maakal oli rahakotis vaid ainumas Lilla Rahatäht mida ei andnud kuidagi kohapeal Carliks, Robertiks ja Kobsoniks eraldada.
Niisiis sattus Maakas trammisõidu tulemusena Viru Keskuse Bussiterminaali ja tegi kindlaks, et vajaliku bussi väljumiseni on aega 20 minutit. Et Maakas ei tahtnud Linnainimestele oma tühja kõhu korinat demonstreerida, läks ta Keskuse toiduosakonda ja hankis sealt kaks kapsapirukat. Makstes 50 grammi kapsa, 100 g taigna ning 150 g pirukas sisalduva pipra eest 17 raha. Pipra hinda arvestades oli ost igati soodne.
Maakas seisis, pirukakott näpus, bussipeatuses ja pidas aru kas sihtkohas võiks olla mõni pargipink kus einel roheluses hea maitsta lasta saaks. Bussis süüa Maakas ei tihanud. Kui õunasöömise eest saab noomida, siis piruka eest raudselt vastu hambaid. Maaka mõttelõnga ajas segamini Vanem Daam kes (taas kord Sõbraliku Idanaabri keeles) uuris et kas Maakas teab kust see-ja-teine buss läheb. Maakas oskab lugeda ja tunneb numbreid, niisiis teadis ta küll. Buss läks samast peatusest ainult õige pisut peale Maaka bussi väljumist. Niisiis jutlesid Maakas ja Vanem Daam sõbralikult transpordist, ilmast ja inimestest kui Vanem Daam korraga küsis: Te olete eestlanna? Küsimus esitati eesti keeles. Sealt edasi jätkus ka dialoog eesti keeles ning Maakas sai kuulda Daami Siberi-aastatest ja sellest, kuidas ta eesti keelt rääkida pelgab- äkki ei tule välja, kodune keel olla teisel vene oma. Eesti keel, olgu öeldud, oli daamil perfektne ja aktsendivaba. Kui Maaka buss ette tuli, ütles Daam Maakale: aitäh Teile. Mille eest, sellest Maakas päris täpselt aru ei saanudki.
Maaka (Lasnamäele viiv) buss oli täis käratsevaid veidrate (Zabrina, Zamanta) nimedega vene puberteetikuid. Maakas ei viitsinud nende ülekeevat hormoonimöllu pealt kuulata ning sukeldus matemaatikasse, püüdes välja arvutada kui palju Talna Bussika Peldik aastas kasumit teenib. Tehted jäid pooleli kuna Maaka peatus jõudis varem kätte. Maakas läks Ühte Kohta, tegi seal mis tarvis ja sai tunduvalt kiiremini õhtule kui ta ise lootis. Mis oli positiivne, nii sai Maakas end varasema bussiga koju planeerida.
Lasnamäelt tagasiteel nägi Maakas oma ihusilmaga reisisaatja ära. See seisis, selg vastu akent ja nikerdas midagi mobiiltelefoniga. Maakas ei saanudki aru, kas mängis mänge või saatis sõnumeid. Igatahes kestis see tegevus kogu Maaka bussisõidu aja. Mida oli kokku nii 25 minutit.
Kuna Maaka jaoks oli üks käik Viru Keskusesse päevas enam kui küll, otsustas ta Narva maanteelt Bussikasse hoopis jalutada. Mõeldud- tehtud. Maakas nägi palju uut (sildid FOR SALE erinevate äride akendel) ja palju vana (korrastamist vajavad majad). Ühte noort nägi ta ka. Maakas vaatas, kuidas räpparitüüpi noor tema ees astub ning imestas omaette mis valemiga eesmineja püksid küll üleval püsivad. Püksipee pendeldas noormehel põlveõndlaid pidi. Sai Maakas seda vaevalt mõeldud- ja nagu nõiaväel pudenesid püksid pool meetrit. Noorsand kahmas need muidugi sekundiga üles, ise piiludes ega intsidendil pealtnägijaid olnud. Maakas mängis samal ajal mängu “kakoje nebo goluboje”.
Bussika buffeedis kosutas Maakas end topsikohvi ja kapsa-pipra-pirukatega ja ostis pileti koju. Ja ka buss ei lasknud end kaua oodata, Buss oli soe ja mugav. Buss sõitis kodu poole. Maakal oli hea raamat kaasas. Maakas sõitis bussis kodu poole. Maakas oli õnnelik.

Kutt ja Meelis

Nagu teadjamad mehed on ammu end märganud- sügis on kohe varsti käes. Ja kooliaasta kohe ukse ees. Seoses sellega on vaja mõnel lapsel täita oma kohustused kooli ees, teostades veidi kodulugemist. Ja siis oma lugemisest kokkuvõte teha. Kirjalikult.
Niisiis, on kena sügise sorti suvepäev. Meesinime lahendab ristsõna, naisinime loeb raamatut ja Kutt teeb kokkuvõtteid Enn Kippeli tähttteosest nimega “Meelis”.
Saab Kutt pealkirja üles täheldatud, loetleb tegelased takkapihta ja alustab. Töö ei tundu eriti huvitav sest aega läheb palju, tühimikke tekib ka ja kõik muu mis ümberringi toimub on tunduvalt põnevam kui enda käsilolev kirjatöö.
Veerand tundi hiljem on töös kirjas kolm lauset ja töös seisak.
Meesinime: Lase edasi, saad kiiremini õhtule.
Kutt: Mis ma kirjutan?
Meesinime: Ikka seda, mis edasi sai.
Kutt: No siis ta rööviti ära ja viidi kloostrisse.
Naisinime. Kes “ta”?
Kutt: Meelis.
Naisinime: No siis nii kirjutagi.
Kutt: Meelis rööviti ja viidi kloostrisse?
Naisinime: Jah. Ja mis siis edasi sai. (Kutt saab inspiratsiooni ja kirjutab tükk aega vaikides. Varsti on jälle paus ja Naisinime ärgitab jätkama). Kuhumaale sa jõudsid?
Kutt: Meelis pääsespõgenema ja päästis ka Astridi.
Naisinime: Ja siis?
Kutt: Siis ta sai laevadega koju tagasi. (Naisinime kergitab kulmu a la no-mis-sa-siis-veel-ootad; kutt paneb uue lause paberile. Järgneb paus.)
Naisinime: No ja kodus?
Kutt: Siin ta sattus sõtta.
Naisinime: Kelle pool ta sõdis?
Kutt: Mis mõttes?
Naisinime: No sõjas on ikka kaks poolt ju.
Kutt. Aa. Ma ei mäleta.
Naisinime: Vaata järele siis.
Kutt: (võtab raamatu ja lappab seda veidi, pominast on aru saada, et Meelis alles omadega võõrsil).
Veerand tundi hiljem tõstab Naisinime pea enda lugemisvara kohalt ja märkab Kutti, kes, raamatu käest pannud, vaatab süvenenult kuidas isa ristsõna lahendab.
Naisinime: Noh?
Kutt: (pilku pööramata) Oota, ta alles sõidab…
😀

Death at a Funeral

Sellise pealkirjaga filmi eile vaatasime. IMDB pakub žanriks komöödiat. Kuna komöödia mõiste on minu jaoks devalveerunud (enamik komöödiaid ei kipu kuigivõrd naljakat olema), ei teadnud mida oodata. Aga tulemuseks oli üks viimase aja parimaid filme, ehkki valmis too juba aastal 2007. Väga hästi läbikomponeeritud, vaimukas ja laiaulatuslikku portreedegaleriid pakkuv. Situatsioonikoomikat rohkemgi kui rubla eest. Ega Frank Oz ole ka üldsusele tundmatu tegelane. Enamik näitlejaid aga oli mulle uus galerii, samuti ka Dean Craig kelle ülejäänud töd võtan igal juhul huvitumiseks. Seda filmi aga vaatan kindlasti veel, mõned detailid leiab alati alles hiljem üles. Trailer ka:

Oma üllatuseks leidsin sedasama treilerit otsides tuubist hoopis teise filmi traileri; sama pealkiri, sama sisu, teised näitlejad; valmimisaasta 2010. Panen selle treileri ka:

Vaatasin ise ka viimase ära. Ilmselt film ise jääb vaatamata. See sisaldab täpselt sedasorti huumorit mida ma eelmisest leida EI lootnud…

Palju järvesid, mände ja kilomeetreid

Suure osa eelmisest nädalast veetsime Elvas. Seal on palju mände. Ja Meesinimene teatas et linna piiridesse mahub lausa seitse järve. Mis muud, kui ühel ilusal hommikul oli neid vaja isikliku silmaga üle vaatama hakata.
Esimesena jäi ette Arbi järv. Seal sai paar tunnikest vees vedeleda, siis aitas küll. Meesinime tahtis üles leida “seda järve kus ma ükskord lapsepõlves käisin. mööda ühte teerada peaks saama”. Imede ime- saigi. Juunior ja Kutt muidugi tegelesid usinalt tundmatus järves pea ees vette hüppamisega. Pärast targemate käest saime teada- olla olnud Jaani järv.
Lõuna paiku laekus töölt Meesinimese Õdekas. Temal olid plaanid meie jaoks tehtud: läheme ja vaatame puuskulptuure.
Neid, mis on Väikese Väeraja ääres. No miks ka mitte, jalutada ikka võib ju. Naisinimese ainukesed kaasasolevad jalanõud muidugi olid mitte kõige mugavamad riidest plätud… a no palju neid skulptuure siis ikka olla saab. Kutt ja Juunior vedasid algul nina vingu, kui aga taipasid et tee peale jääb veel kaks järve, olid nõus kaasa lonkima.
Silt Väeraja alguses andis teada, et rada kestab 3 km ja sisaldab 36 puuskulptuuri. Ilusaid vaateid muidugi süle ja seljaga.
Enne järgmise järveni jõudmist sai telefoniaku tühjaks; nii et kolme järgmise järve ääres käimist peate uskuma minu sõnadest. Aga kandis järv nime Vaikne ning sisaldas keset järve hulpivat suurt palki. Meie seltskond fännas palki päris suurel hulgal. :).
Jõudsimegi siis raja lõppu. Valida oli: teist sama palju (3 km ) tuldud teed tagasi või tundmatus suunas edasi. Kohalikud teadsid, et metsas ka nõiamaja peituvat. Seadsime sammud maja otsima. Suuna valisid Kutt ja
Meesinimese Õdeka Seenior kes ees mööda teed leekima panid nii et meil muud teha polnud kui neile järgneda.
Palju hiljem juba kui vesi oli täiesti otsas, palavus tappis ja tunnike marssimist möödas, tekkis mõte et see ei pruugigi soovitud kohta viia. Õdekas teatas paadunud optimistina et kuhugi viib ta välja päris kindlasti.
Et oleks huvitavam, keerasime suurelt teelt ära ja marssisime veel paar kilomeetrit. Ja ei läinudki kaua, kui kohtasime metsas kahte koerajalutajat kes meid siis rõõmsasti rajale aitasid. Üldjoontes me väga puusse pannud ei olnudki. Ja ka nõiamaja leidsime suuremate sekeldusteta peale kolmetunist otsimist üles.
No eks siis oli ka aeg kodu poole sammuda. Jalad lõid selle aja peale tuld välja küll; ebamugavamate jalanõudega pole ma veel matkanudki. Põrutasin paljajalu, seal kus maastik vähegi kannatas.
Viimases järves mis tee peale jäi (üks Illi järvedest) käisime ikka ujumas ka. Ehkki ma pole eriline rabajärvede fänn; mulle meeldib kui ma saan jalad põhja toetada.
Kui veel lõuna paiku oli plaan ka Verevi järves õhtul ära käia, siis plaaniks see jäigi.Väsinud seltskond vajus kohale jõudes toolidesse ja lamamisasemetesse laiali, liiga väsinud isegi rääkimiseks…
Aga jalgade paistetus hakkab juba üle minema. See on ju hea uudis? 😀

Mulle ei anta sõna

Juba nädal otsa, niipea kui ma püüan kommenteerida mõnd bloggeri või blogspoti posi postitust- võta sa näpust. Ei saa. Lööb ette tundmatu teksti hiina keeles ja pakub lingi abil otsida kas on mul veel kaaskanatajaid. No mida see mulle annab? Mina ei sa kommenteerida enivei ju 😦 .
Mina, saate aru!
Mina, kes avaldab oma arvamust alati, isegi siis kui ei paluta…
Olen ma ainuke omasugune?
Wordpressi postitustega probleeme pole.
Ja et ma väga hiljaks ei jääks (kuna komentaarida ei õnnestunud)- Kukupai, palju õnne takkajärgi. Ei tea, kas on see kõigi lõvide värk et sünnipäevaks kodust kaovad…(vihjab oma emale)… 😀