Palju järvesid, mände ja kilomeetreid

Suure osa eelmisest nädalast veetsime Elvas. Seal on palju mände. Ja Meesinimene teatas et linna piiridesse mahub lausa seitse järve. Mis muud, kui ühel ilusal hommikul oli neid vaja isikliku silmaga üle vaatama hakata.
Esimesena jäi ette Arbi järv. Seal sai paar tunnikest vees vedeleda, siis aitas küll. Meesinime tahtis üles leida “seda järve kus ma ükskord lapsepõlves käisin. mööda ühte teerada peaks saama”. Imede ime- saigi. Juunior ja Kutt muidugi tegelesid usinalt tundmatus järves pea ees vette hüppamisega. Pärast targemate käest saime teada- olla olnud Jaani järv.
Lõuna paiku laekus töölt Meesinimese Õdekas. Temal olid plaanid meie jaoks tehtud: läheme ja vaatame puuskulptuure.
Neid, mis on Väikese Väeraja ääres. No miks ka mitte, jalutada ikka võib ju. Naisinimese ainukesed kaasasolevad jalanõud muidugi olid mitte kõige mugavamad riidest plätud… a no palju neid skulptuure siis ikka olla saab. Kutt ja Juunior vedasid algul nina vingu, kui aga taipasid et tee peale jääb veel kaks järve, olid nõus kaasa lonkima.
Silt Väeraja alguses andis teada, et rada kestab 3 km ja sisaldab 36 puuskulptuuri. Ilusaid vaateid muidugi süle ja seljaga.
Enne järgmise järveni jõudmist sai telefoniaku tühjaks; nii et kolme järgmise järve ääres käimist peate uskuma minu sõnadest. Aga kandis järv nime Vaikne ning sisaldas keset järve hulpivat suurt palki. Meie seltskond fännas palki päris suurel hulgal. :).
Jõudsimegi siis raja lõppu. Valida oli: teist sama palju (3 km ) tuldud teed tagasi või tundmatus suunas edasi. Kohalikud teadsid, et metsas ka nõiamaja peituvat. Seadsime sammud maja otsima. Suuna valisid Kutt ja
Meesinimese Õdeka Seenior kes ees mööda teed leekima panid nii et meil muud teha polnud kui neile järgneda.
Palju hiljem juba kui vesi oli täiesti otsas, palavus tappis ja tunnike marssimist möödas, tekkis mõte et see ei pruugigi soovitud kohta viia. Õdekas teatas paadunud optimistina et kuhugi viib ta välja päris kindlasti.
Et oleks huvitavam, keerasime suurelt teelt ära ja marssisime veel paar kilomeetrit. Ja ei läinudki kaua, kui kohtasime metsas kahte koerajalutajat kes meid siis rõõmsasti rajale aitasid. Üldjoontes me väga puusse pannud ei olnudki. Ja ka nõiamaja leidsime suuremate sekeldusteta peale kolmetunist otsimist üles.
No eks siis oli ka aeg kodu poole sammuda. Jalad lõid selle aja peale tuld välja küll; ebamugavamate jalanõudega pole ma veel matkanudki. Põrutasin paljajalu, seal kus maastik vähegi kannatas.
Viimases järves mis tee peale jäi (üks Illi järvedest) käisime ikka ujumas ka. Ehkki ma pole eriline rabajärvede fänn; mulle meeldib kui ma saan jalad põhja toetada.
Kui veel lõuna paiku oli plaan ka Verevi järves õhtul ära käia, siis plaaniks see jäigi.Väsinud seltskond vajus kohale jõudes toolidesse ja lamamisasemetesse laiali, liiga väsinud isegi rääkimiseks…
Aga jalgade paistetus hakkab juba üle minema. See on ju hea uudis? 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: