Juba teist päeva järjest loen blogipuust tütarlapse kõhnumislugusid.
Olete kursis?
Neiu on muidugi ladusa sulega ja kirjutab loetavalt, minul aga hakkas kurb. Ja inimesest kahju ka. Ei, mitte kahju sellest et inime nüüd soovitud kõhnuse saavutanud on ja end seejuures hästi tunneb, vastupidi. Sees hakkas kriipima hoopis põhjus, miks tüdruk nimetet tee ette võttis.
Ma pole küll kunagi olnud otseselt ülekaalus, vaid normaalkaalus (vähemalt nende tabelite ja KMI järgi). Kuid siiski.. Siiski ütlesid tuttavad tädid, et olen ilus ümar neiu. Ning klassiõed kirjutasid salmikusse iseloomustuse, et olen paks. Ka polnud mul ühtegi austajat, kuigi eakaaslastel juba vilgas seltsielu käis.
Meditsiin väidab, et tüdruk ei ole paks ega isegi mitte ülekaalus, klassiõed väidavad vastupidist. Usutakse siis keda? No ikka ühiskondlikku arvamust, eksole. Ja selle kohaselt ikka kohe pidi kõhn olema. Vastasel juhul oled veidrik, paaria ja vigane. Kuid sale olemine tundus väga oluline. Arvasin, et kõhnadel on elu kergem, kõik läheb paremini, nende vigadele vaadatakse läbi sõrmede ja lihtsalt elu on lill. Lahendus kõigile probleemidele ja igavese õnne valem – olla kõhn. Inime üritas õnne valemit järgida. Vahelduva eduga. Kuni põntsu põllumajandusele pani suure sümpaatia poolt hävitav kriitika: Kord sattusime mõlemad ühe tuttava sünnipäevale. Ja mingil hetkel juhtusime kõrvuti seisma.. ning ta patsutas mu kõhule ja küsis: “Kas oled rase vä?” See oli muidugi mõeldud solvanguna, sest tüüp naeris ja jalutas minema ning ka mu kõht polnud sugugi nii suur. No siinkohal julgen arvata, et kutt üritas omast arust vaimukas olla, neiu aga elas asja raskelt üle ja alustas dieeti teemal 900 kcal päevas. Teadmisi tervislikust toitumisest ammutas ta raamatutest ja foorumitest (!). Ja ennäe, kaal langeski 15 kilo võrra. (Et siis normaalkaal miinus 15, eks ole). Ja nüüd on inimene õnnelik, jälgib pidevalt, et vana kaal tagasi ei tuleks ja tunneb end hästi, sest kunagisele solvajale on koht kätte näidatud ja kõhnus saavutatud.
*ümberjutustuse lõpp*.
Minu jaoks on loetu aga kujukas näide sellest, mida võib ühiskondlik surve teha inimese mõttemaailmaga. Kui eakaaslased ei oleks veidi naiselikuma kehaga tüdrukule öelnud, et ta paks on- kas ta ise oleks selle peale tulnud? Kõhn olla- vot see on tase, olgu su kehaehitus muidu milline tahes. Ja iga hinna eest tuleb see saavutada. Sest kes ikka julgeks olla inetu pardipoeg ilusate seas? (mis siis, et me kõik teame, kuidas pardilugu lõppes). Aga kui kõhnuse asemel oleks moekas olla näiteks ühekäeline? Või tätoveeringutega kaetud? Massidega sarnanemiseks oleks siis ju vaja ka need kriteeriumid täita.
Ja kes olid ütlejad? Ikka eakaaslased. Ja kust nemad oma ammendamatud teadmised võtsid? Leiutasid ise või? Vaevalt küll. Eks ikka lugesid- kuulsid enda jaoks autoriteetsetest allikatest. Ja panid oma varsaajuga maailmas asjad paika. Ikka allikatele tuginedes. Tüdruku vanaemagi (ometi täiskasvanud inimene, ma eeldan) ei parandanud tüdruku enesehinnangut kuigivõrd.
Foorumid muidugi on tase omaette. Mistahes naistega seotud foorumites (delfi naistekas, perekool) läheb varem või hiljem lahmimiseks, isegi kui püstitatud teema asjalikke vastuseid eeldaks. Ikka leidub mõni, kes kõva kriitikat tehes ainuõiget tõde kuulutab ja teised maatasa materdab. Tühjad tünnid kõmisevad kõige valjemini?
Kuidagi veidralt keskendub ühiskondlik arvamus välistele parameetritele, kedagi ei huvita, mis toimub sees. Eks pindmine on enam silmaga näha, pinna alla piilumine nõuab süvenemist. Seda enamasti ei vaevuta tegema. Ei tea, mis takistab. Mõttelaiskus? Infomüra? Kleebime külge sildi “paks”, “loll”, “veider” ja oleme maru õnnelikud, karikas on vähemalt meist mööda läinud.
Hiljuti ütles mulle üks laps: ma ei taha, et mul midagi viga on. Ma jäin suu ammuli vaatama- kust sa võtad, et sul midagi viga on? Tuli välja: laps peab end lolliks kuna on paaris õppeaines teistest pisut aeglasem. Olgu öeldud, et nii mõneski muus aines annab paljudele silmad ette. Nii et tuleb välja- teistest erinev vrd vigane. Oleme osavad kleepima silte, kas pole? Teeks siis seda sildistamist vähemalt omas ajus kui just teisiti ei saa.
Eriti kui sildistamine käib niivõrd ajas muutuva nähtuse vastu kui seda on inimese füüsis.
Miks me ei keskendu sellele mis on jääv (muidugi eeldusel et maailmas üldse midagi jäävat on)?
Mis meil viga on?