Köögifilosoofia

On palju inimesi, kellele süüa teha ei meeldi. Mina nende hulka ei kuulu. Eriti tore on süüa teha siis, kui on, millest teha; tekivad lausa valikud teemal “mida süüa teha”. Teine variant on: olemasolevatest toiduainetest saab täpselt ainult ühe roa valmis keerata. See ei ole nii tore. Kolmas variant aga võib sind ennastki üllatada: mida kõike võib juhtuda kui millestki süüa teha ei ole. Inimene muutub loovaks, olude sunnil julgeks ja katsetavaks. Mõned tähelepanekud:
1. Täiesti söödavad pannkoogid saab kui kokku segada jahu ja vesi. Maitsestada soolaga.
2. Eelmise päeva keedukartulite ja üleelmise päeva makaronide samal pannil üheks roaks praadimine on täiesti ok.
4. Kruubid ja riis samas supis on vastuvõetav nähtus. Isegi maitsev, kui kõik sulajuustukarpide põhjad supile lisada.
5. Seeni võib sisse teha ka õunaäädikast valmistatud marinaadiga.
6. Juurviljapüreed teeme nii: Eelmise päeva kapsa-hakklihahautisele (järgi on jäänud ohtralt vedelikku ja peotäis kapsaid) lisame kõigepealt viimased 2 porgandit (seibidena) ja keedame pehmeks; seejärel viimased 8 kartulit (tükkidena) ja keedame pehmeks. Vaatame, et vedelikku ei ole üleliia (kui on, valame pealt ära järgmise päeva supi tarbeks) ja tambime samas keeduvees kõik juurikad pudrunuiaga peeneks. Lõpuks lisame lusikatäie Voimixi- nimelist libestit (kuna karp sai tühjaks, viskame selle minema) ja laseme kõik mikseriga vahtu.
Kui veab, sööme hapukoore või kastmega.
Eeltoodut kokku võttes võiks sõnastada LOOVUSE ESIMESE SEADUSE (ei usu, et olen esimene, kes seda teeb):
LOOVUS ON OTSESES SEOSES LOOMETÖÖKS VAJALIKE MATERJALIDE HULGAGA.
Muidugi lisades LOOVUSE ESIMESE SEADUSE TULETISE:
KUI LOOMETÖÖKS VAJALIKU MATERJALI HULK LANGEB ALLA KRIITILISE PIIRI, SUREB LOOJA NÄLGA.

Mis meil viga on?

Juba teist päeva järjest loen blogipuust tütarlapse kõhnumislugusid.
Olete kursis?
Neiu on muidugi ladusa sulega ja kirjutab loetavalt, minul aga hakkas kurb. Ja inimesest kahju ka. Ei, mitte kahju sellest et inime nüüd soovitud kõhnuse saavutanud on ja end seejuures hästi tunneb, vastupidi. Sees hakkas kriipima hoopis põhjus, miks tüdruk nimetet tee ette võttis.
Ma pole küll kunagi olnud otseselt ülekaalus, vaid normaalkaalus (vähemalt nende tabelite ja KMI järgi). Kuid siiski.. Siiski ütlesid tuttavad tädid, et olen ilus ümar neiu. Ning klassiõed kirjutasid salmikusse iseloomustuse, et olen paks. Ka polnud mul ühtegi austajat, kuigi eakaaslastel juba vilgas seltsielu käis.
Meditsiin väidab, et tüdruk ei ole paks ega isegi mitte ülekaalus, klassiõed väidavad vastupidist. Usutakse siis keda? No ikka ühiskondlikku arvamust, eksole. Ja selle kohaselt ikka kohe pidi kõhn olema. Vastasel juhul oled veidrik, paaria ja vigane. Kuid sale olemine tundus väga oluline. Arvasin, et kõhnadel on elu kergem, kõik läheb paremini, nende vigadele vaadatakse läbi sõrmede ja lihtsalt elu on lill. Lahendus kõigile probleemidele ja igavese õnne valem – olla kõhn. Inime üritas õnne valemit järgida. Vahelduva eduga. Kuni põntsu põllumajandusele pani suure sümpaatia poolt hävitav kriitika: Kord sattusime mõlemad ühe tuttava sünnipäevale. Ja mingil hetkel juhtusime kõrvuti seisma.. ning ta patsutas mu kõhule ja küsis: “Kas oled rase vä?” See oli muidugi mõeldud solvanguna, sest tüüp naeris ja jalutas minema ning ka mu kõht polnud sugugi nii suur. No siinkohal julgen arvata, et kutt üritas omast arust vaimukas olla, neiu aga elas asja raskelt üle ja alustas dieeti teemal 900 kcal päevas. Teadmisi tervislikust toitumisest ammutas ta raamatutest ja foorumitest (!). Ja ennäe, kaal langeski 15 kilo võrra. (Et siis normaalkaal miinus 15, eks ole). Ja nüüd on inimene õnnelik, jälgib pidevalt, et vana kaal tagasi ei tuleks ja tunneb end hästi, sest kunagisele solvajale on koht kätte näidatud ja kõhnus saavutatud.
*ümberjutustuse lõpp*.
Minu jaoks on loetu aga kujukas näide sellest, mida võib ühiskondlik surve teha inimese mõttemaailmaga. Kui eakaaslased ei oleks veidi naiselikuma kehaga tüdrukule öelnud, et ta paks on- kas ta ise oleks selle peale tulnud? Kõhn olla- vot see on tase, olgu su kehaehitus muidu milline tahes. Ja iga hinna eest tuleb see saavutada. Sest kes ikka julgeks olla inetu pardipoeg ilusate seas? (mis siis, et me kõik teame, kuidas pardilugu lõppes). Aga kui kõhnuse asemel oleks moekas olla näiteks ühekäeline? Või tätoveeringutega kaetud? Massidega sarnanemiseks oleks siis ju vaja ka need kriteeriumid täita.
Ja kes olid ütlejad? Ikka eakaaslased. Ja kust nemad oma ammendamatud teadmised võtsid? Leiutasid ise või? Vaevalt küll. Eks ikka lugesid- kuulsid enda jaoks autoriteetsetest allikatest. Ja panid oma varsaajuga maailmas asjad paika. Ikka allikatele tuginedes. Tüdruku vanaemagi (ometi täiskasvanud inimene, ma eeldan) ei parandanud tüdruku enesehinnangut kuigivõrd.
Foorumid muidugi on tase omaette. Mistahes naistega seotud foorumites (delfi naistekas, perekool) läheb varem või hiljem lahmimiseks, isegi kui püstitatud teema asjalikke vastuseid eeldaks. Ikka leidub mõni, kes kõva kriitikat tehes ainuõiget tõde kuulutab ja teised maatasa materdab. Tühjad tünnid kõmisevad kõige valjemini?
Kuidagi veidralt keskendub ühiskondlik arvamus välistele parameetritele, kedagi ei huvita, mis toimub sees. Eks pindmine on enam silmaga näha, pinna alla piilumine nõuab süvenemist. Seda enamasti ei vaevuta tegema. Ei tea, mis takistab. Mõttelaiskus? Infomüra? Kleebime külge sildi “paks”, “loll”, “veider” ja oleme maru õnnelikud, karikas on vähemalt meist mööda läinud.
Hiljuti ütles mulle üks laps: ma ei taha, et mul midagi viga on. Ma jäin suu ammuli vaatama- kust sa võtad, et sul midagi viga on? Tuli välja: laps peab end lolliks kuna on paaris õppeaines teistest pisut aeglasem. Olgu öeldud, et nii mõneski muus aines annab paljudele silmad ette. Nii et tuleb välja- teistest erinev vrd vigane. Oleme osavad kleepima silte, kas pole? Teeks siis seda sildistamist vähemalt omas ajus kui just teisiti ei saa.
Eriti kui sildistamine käib niivõrd ajas muutuva nähtuse vastu kui seda on inimese füüsis.
Miks me ei keskendu sellele mis on jääv (muidugi eeldusel et maailmas üldse midagi jäävat on)?
Mis meil viga on?

Lootus külmub viimasena

Mulle meeldivad kõik aastaajad. Muidugi eeldusel, et nad näevad välja nagu aastaaegadele kohane- sügisel langegu lehed, talvel olgu lumi maas, kevad värske ja suvi soe. Mitte kuum vaid soe. Kuuma ei saa kinni keerata. Ega purki kaanetada. Kahjuks. Muidu tooks sahvrist mõned kolmeliitrised purgid kuuma ja laseks siia elamisse lahti.
Mulle meeldib sügis eriti siis, kui vaheldumisi päikest ja vihma on, saab seenele ja kartulisse ja niisama õue uitama. Ja pärast on hea koju tulla ja soojas toas teed juua ja end pleedidesse mähituna hästi tunda, mõnus rammestus peal ja põsed värskest õhust õhetamas.
Oot, millest ma nüüd räägin? Millisesse sooja tuppa? Ahju pole, kaminat samuti mitte. Keskkütteradika viimane kui üks ribi õhkab jahedust ja toa niiskuseprotsent annab märku sellest, et kohe hakkab sadama. Niiskus tungib kontidesse ja teeb olemise veel külmemaks kui seni ongi. Ja et pesu kuidagi kuivaks saaks, selleks peab leidlikkust ilmutama.
Võiks tegelikult kuuma duši alla minna konte leotama.
Oot, kas sa unustasid ära mis öösel juhtus? Ei ole sul enam boilerit, ei ole. Ja ole õnnelik et ei ole, sest kui sul see boiler edasi oleks, poleks võib-olla enam sind ennast. Ohtlik värk, ma ütlen. Aga sooja see teadmine ei anna. Sooja ei anna muidugi ka külma veega nõude pesemine ega muud sarnased toimingud.
Aga optimismiks on põhjust- äkki õhtuks saab katlamaja oma automaatikaga ühele poole ja tekitab veidi sooja külma sügisesse…
Elame- näeme; lootus külmub viimasena.

Vajan vastuseid

Öeldakse et üks loll oskab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Võtan täna lolli rolli enda kanda ja kurdan muret. Kui vastuse peaks andma 101 tarka (seega siis kahele küsimusele 202 tarka) peaks statistika järgi hiljemalt teisipäeva hommikuks vastused käes olema (mitte ei usu, et ükski mu blogi lugejatest loll on) 🙂 .
Küsimus nr 1:
MILLINE ON HEA TAIGNARULLIMISE ALUS JA KUST SEDA LEIDA?
Paar päeva tagasi pirukaid tehes suutsin isegi reklaamteksti koostamisega alustada antud tootele: Kas teile meeldib mässata pärmitaignaga, ent viimasel ajal tundub pigem, nagu mässaks taigen Teiega? Kas olete tüdinud jahust köögilaual ja põrandal? (Siinkohal reklaamnägu võiks teha “puhh” ja käsivarrega üle lauba tõmmata). Ja isegi hoolimata jahust jääb taigen naks ja naks laua külge kinni? (Reklaamnägu noogutab). Unustage kõik see! Meil on just täpselt, mida te vajate! ………………………………………………………………………..
Mida kirjutada punktiirile, selle kohta ootan vastuseid kommentaariumisse.
KÜSIMUS nr 2
TUVASTAME LAULU JA ESITAJAT
Teate jooki nimega “Monastõrskaja izba”? Ma küll tean. On ka üks laul, milles sellest joogist juttu, vist oli lausa korduvalt 🙂
Selle laulu nimi on …………………………………. ja esitaja …………………………………………………….
***
pikkade silmadega vastuseid ootama jäädes
Kirjasaatja
Sesamy

Suhteliselt ilmast

Kes meist poleks kokku puutunud väljenditega “Ei ole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus”, “Eesti kliima on 2 kuud head ja 10 s**** suusailma” jne jne.
Ka viimane aasta ei ole mingi erand- küll oli liiga palju lund (mõne jaoks parasjagu), küll liiga kuum (mõne jaoks parasjagu), küll saabus tänavune sügis liiga vara (mõne jaoks õigel ajal) jne jne.
Eile avastasin enda jaoks et õhutemperatuur on suhteline mõiste:
Kui kevadel termomeeter + 15 näitab, kooritakse siva jalast sukkpüksid ja seljast joped, paljastatakse kiiresti naba ja sääred et esimesed päikesekiired ilusti enda kasuks tööle panna.
Sügisene +15 aga tähendab märguannet koide kasukast väljakloppimiseks. Villased sokid ja suusakampsik on elementaarsed. Mütsiga oodatakse temperatuurini +12. Ja kui ma eile paljasääri kohalikus poes käisin, vaadati mind nagu veidrikku (sääred iseenesest on nagu ikka, inimese omad).
Nii et suhteline värk see kliima.

Palju õn-neeee, kallis bloo-giiiii…

Just nii oligi, aasta tagasi sai siia kirjutatud oma esimene postitus. Nii et blogil täna sünna :). Anname siis talle pisut virtuaalset kooki ja soovime jõudu. Paber pidavat kõike kannatama, ei mina tea, kuis paberivaba kirjutamisega lood on. Siiamaani pole erilist vastuhakku täheldanud.
Mis siis vahepeal juhtunud on? No esiteks ikka see, et siin kirjutatu on leidnud endale kindla lugejaskonna, kelle üle alati hää meel on ja kelle oma blogimistel silma peal hoitud saab. Teiseks on lisandunud üks autor (ehkki ta küll harva kirjutab, on ta siiski olemas ja mõtteid täis, ausõna :). Ja kusagil talve paiku vahetas blogi ka nime muutudes “minu maailmast” “Kirjandiks vabal teemal” (proovige nüüd kuidagi ära arvata, millise otsisõnaga siia blogisse kõige rohkem jõutakse).
Aga tegelikult on kõige parem meel ikkagi lugejate- kaasaelajate üle kellest ma tean, et nad olemas ja aeg-ajalt paar sõna kaasagi räägivad. Ja kui nad räägivad, siis asjast. Ja targalt. Ja ilusti. Minu blogi on minu pesa, hoidku Pegasus seda muutumast tirriteerimis-ärapanemispunkriks.
Veelkord- palju õnne meileeeeee 🙂

Kaitstud: Tase

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: