Köögifilosoofia

On palju inimesi, kellele süüa teha ei meeldi. Mina nende hulka ei kuulu. Eriti tore on süüa teha siis, kui on, millest teha; tekivad lausa valikud teemal “mida süüa teha”. Teine variant on: olemasolevatest toiduainetest saab täpselt ainult ühe roa valmis keerata. See ei ole nii tore. Kolmas variant aga võib sind ennastki üllatada: mida kõike võib juhtuda kui millestki süüa teha ei ole. Inimene muutub loovaks, olude sunnil julgeks ja katsetavaks. Mõned tähelepanekud:
1. Täiesti söödavad pannkoogid saab kui kokku segada jahu ja vesi. Maitsestada soolaga.
2. Eelmise päeva keedukartulite ja üleelmise päeva makaronide samal pannil üheks roaks praadimine on täiesti ok.
4. Kruubid ja riis samas supis on vastuvõetav nähtus. Isegi maitsev, kui kõik sulajuustukarpide põhjad supile lisada.
5. Seeni võib sisse teha ka õunaäädikast valmistatud marinaadiga.
6. Juurviljapüreed teeme nii: Eelmise päeva kapsa-hakklihahautisele (järgi on jäänud ohtralt vedelikku ja peotäis kapsaid) lisame kõigepealt viimased 2 porgandit (seibidena) ja keedame pehmeks; seejärel viimased 8 kartulit (tükkidena) ja keedame pehmeks. Vaatame, et vedelikku ei ole üleliia (kui on, valame pealt ära järgmise päeva supi tarbeks) ja tambime samas keeduvees kõik juurikad pudrunuiaga peeneks. Lõpuks lisame lusikatäie Voimixi- nimelist libestit (kuna karp sai tühjaks, viskame selle minema) ja laseme kõik mikseriga vahtu.
Kui veab, sööme hapukoore või kastmega.
Eeltoodut kokku võttes võiks sõnastada LOOVUSE ESIMESE SEADUSE (ei usu, et olen esimene, kes seda teeb):
LOOVUS ON OTSESES SEOSES LOOMETÖÖKS VAJALIKE MATERJALIDE HULGAGA.
Muidugi lisades LOOVUSE ESIMESE SEADUSE TULETISE:
KUI LOOMETÖÖKS VAJALIKU MATERJALI HULK LANGEB ALLA KRIITILISE PIIRI, SUREB LOOJA NÄLGA.

Mis meil viga on?

Juba teist päeva järjest loen blogipuust tütarlapse kõhnumislugusid.
Olete kursis?
Neiu on muidugi ladusa sulega ja kirjutab loetavalt, minul aga hakkas kurb. Ja inimesest kahju ka. Ei, mitte kahju sellest et inime nüüd soovitud kõhnuse saavutanud on ja end seejuures hästi tunneb, vastupidi. Sees hakkas kriipima hoopis põhjus, miks tüdruk nimetet tee ette võttis.
Ma pole küll kunagi olnud otseselt ülekaalus, vaid normaalkaalus (vähemalt nende tabelite ja KMI järgi). Kuid siiski.. Siiski ütlesid tuttavad tädid, et olen ilus ümar neiu. Ning klassiõed kirjutasid salmikusse iseloomustuse, et olen paks. Ka polnud mul ühtegi austajat, kuigi eakaaslastel juba vilgas seltsielu käis.
Meditsiin väidab, et tüdruk ei ole paks ega isegi mitte ülekaalus, klassiõed väidavad vastupidist. Usutakse siis keda? No ikka ühiskondlikku arvamust, eksole. Ja selle kohaselt ikka kohe pidi kõhn olema. Vastasel juhul oled veidrik, paaria ja vigane. Kuid sale olemine tundus väga oluline. Arvasin, et kõhnadel on elu kergem, kõik läheb paremini, nende vigadele vaadatakse läbi sõrmede ja lihtsalt elu on lill. Lahendus kõigile probleemidele ja igavese õnne valem – olla kõhn. Inime üritas õnne valemit järgida. Vahelduva eduga. Kuni põntsu põllumajandusele pani suure sümpaatia poolt hävitav kriitika: Kord sattusime mõlemad ühe tuttava sünnipäevale. Ja mingil hetkel juhtusime kõrvuti seisma.. ning ta patsutas mu kõhule ja küsis: “Kas oled rase vä?” See oli muidugi mõeldud solvanguna, sest tüüp naeris ja jalutas minema ning ka mu kõht polnud sugugi nii suur. No siinkohal julgen arvata, et kutt üritas omast arust vaimukas olla, neiu aga elas asja raskelt üle ja alustas dieeti teemal 900 kcal päevas. Teadmisi tervislikust toitumisest ammutas ta raamatutest ja foorumitest (!). Ja ennäe, kaal langeski 15 kilo võrra. (Et siis normaalkaal miinus 15, eks ole). Ja nüüd on inimene õnnelik, jälgib pidevalt, et vana kaal tagasi ei tuleks ja tunneb end hästi, sest kunagisele solvajale on koht kätte näidatud ja kõhnus saavutatud.
*ümberjutustuse lõpp*.
Minu jaoks on loetu aga kujukas näide sellest, mida võib ühiskondlik surve teha inimese mõttemaailmaga. Kui eakaaslased ei oleks veidi naiselikuma kehaga tüdrukule öelnud, et ta paks on- kas ta ise oleks selle peale tulnud? Kõhn olla- vot see on tase, olgu su kehaehitus muidu milline tahes. Ja iga hinna eest tuleb see saavutada. Sest kes ikka julgeks olla inetu pardipoeg ilusate seas? (mis siis, et me kõik teame, kuidas pardilugu lõppes). Aga kui kõhnuse asemel oleks moekas olla näiteks ühekäeline? Või tätoveeringutega kaetud? Massidega sarnanemiseks oleks siis ju vaja ka need kriteeriumid täita.
Ja kes olid ütlejad? Ikka eakaaslased. Ja kust nemad oma ammendamatud teadmised võtsid? Leiutasid ise või? Vaevalt küll. Eks ikka lugesid- kuulsid enda jaoks autoriteetsetest allikatest. Ja panid oma varsaajuga maailmas asjad paika. Ikka allikatele tuginedes. Tüdruku vanaemagi (ometi täiskasvanud inimene, ma eeldan) ei parandanud tüdruku enesehinnangut kuigivõrd.
Foorumid muidugi on tase omaette. Mistahes naistega seotud foorumites (delfi naistekas, perekool) läheb varem või hiljem lahmimiseks, isegi kui püstitatud teema asjalikke vastuseid eeldaks. Ikka leidub mõni, kes kõva kriitikat tehes ainuõiget tõde kuulutab ja teised maatasa materdab. Tühjad tünnid kõmisevad kõige valjemini?
Kuidagi veidralt keskendub ühiskondlik arvamus välistele parameetritele, kedagi ei huvita, mis toimub sees. Eks pindmine on enam silmaga näha, pinna alla piilumine nõuab süvenemist. Seda enamasti ei vaevuta tegema. Ei tea, mis takistab. Mõttelaiskus? Infomüra? Kleebime külge sildi “paks”, “loll”, “veider” ja oleme maru õnnelikud, karikas on vähemalt meist mööda läinud.
Hiljuti ütles mulle üks laps: ma ei taha, et mul midagi viga on. Ma jäin suu ammuli vaatama- kust sa võtad, et sul midagi viga on? Tuli välja: laps peab end lolliks kuna on paaris õppeaines teistest pisut aeglasem. Olgu öeldud, et nii mõneski muus aines annab paljudele silmad ette. Nii et tuleb välja- teistest erinev vrd vigane. Oleme osavad kleepima silte, kas pole? Teeks siis seda sildistamist vähemalt omas ajus kui just teisiti ei saa.
Eriti kui sildistamine käib niivõrd ajas muutuva nähtuse vastu kui seda on inimese füüsis.
Miks me ei keskendu sellele mis on jääv (muidugi eeldusel et maailmas üldse midagi jäävat on)?
Mis meil viga on?

Lootus külmub viimasena

Mulle meeldivad kõik aastaajad. Muidugi eeldusel, et nad näevad välja nagu aastaaegadele kohane- sügisel langegu lehed, talvel olgu lumi maas, kevad värske ja suvi soe. Mitte kuum vaid soe. Kuuma ei saa kinni keerata. Ega purki kaanetada. Kahjuks. Muidu tooks sahvrist mõned kolmeliitrised purgid kuuma ja laseks siia elamisse lahti.
Mulle meeldib sügis eriti siis, kui vaheldumisi päikest ja vihma on, saab seenele ja kartulisse ja niisama õue uitama. Ja pärast on hea koju tulla ja soojas toas teed juua ja end pleedidesse mähituna hästi tunda, mõnus rammestus peal ja põsed värskest õhust õhetamas.
Oot, millest ma nüüd räägin? Millisesse sooja tuppa? Ahju pole, kaminat samuti mitte. Keskkütteradika viimane kui üks ribi õhkab jahedust ja toa niiskuseprotsent annab märku sellest, et kohe hakkab sadama. Niiskus tungib kontidesse ja teeb olemise veel külmemaks kui seni ongi. Ja et pesu kuidagi kuivaks saaks, selleks peab leidlikkust ilmutama.
Võiks tegelikult kuuma duši alla minna konte leotama.
Oot, kas sa unustasid ära mis öösel juhtus? Ei ole sul enam boilerit, ei ole. Ja ole õnnelik et ei ole, sest kui sul see boiler edasi oleks, poleks võib-olla enam sind ennast. Ohtlik värk, ma ütlen. Aga sooja see teadmine ei anna. Sooja ei anna muidugi ka külma veega nõude pesemine ega muud sarnased toimingud.
Aga optimismiks on põhjust- äkki õhtuks saab katlamaja oma automaatikaga ühele poole ja tekitab veidi sooja külma sügisesse…
Elame- näeme; lootus külmub viimasena.

Vajan vastuseid

Öeldakse et üks loll oskab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Võtan täna lolli rolli enda kanda ja kurdan muret. Kui vastuse peaks andma 101 tarka (seega siis kahele küsimusele 202 tarka) peaks statistika järgi hiljemalt teisipäeva hommikuks vastused käes olema (mitte ei usu, et ükski mu blogi lugejatest loll on) 🙂 .
Küsimus nr 1:
MILLINE ON HEA TAIGNARULLIMISE ALUS JA KUST SEDA LEIDA?
Paar päeva tagasi pirukaid tehes suutsin isegi reklaamteksti koostamisega alustada antud tootele: Kas teile meeldib mässata pärmitaignaga, ent viimasel ajal tundub pigem, nagu mässaks taigen Teiega? Kas olete tüdinud jahust köögilaual ja põrandal? (Siinkohal reklaamnägu võiks teha “puhh” ja käsivarrega üle lauba tõmmata). Ja isegi hoolimata jahust jääb taigen naks ja naks laua külge kinni? (Reklaamnägu noogutab). Unustage kõik see! Meil on just täpselt, mida te vajate! ………………………………………………………………………..
Mida kirjutada punktiirile, selle kohta ootan vastuseid kommentaariumisse.
KÜSIMUS nr 2
TUVASTAME LAULU JA ESITAJAT
Teate jooki nimega “Monastõrskaja izba”? Ma küll tean. On ka üks laul, milles sellest joogist juttu, vist oli lausa korduvalt 🙂
Selle laulu nimi on …………………………………. ja esitaja …………………………………………………….
***
pikkade silmadega vastuseid ootama jäädes
Kirjasaatja
Sesamy

Suhteliselt ilmast

Kes meist poleks kokku puutunud väljenditega “Ei ole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus”, “Eesti kliima on 2 kuud head ja 10 s**** suusailma” jne jne.
Ka viimane aasta ei ole mingi erand- küll oli liiga palju lund (mõne jaoks parasjagu), küll liiga kuum (mõne jaoks parasjagu), küll saabus tänavune sügis liiga vara (mõne jaoks õigel ajal) jne jne.
Eile avastasin enda jaoks et õhutemperatuur on suhteline mõiste:
Kui kevadel termomeeter + 15 näitab, kooritakse siva jalast sukkpüksid ja seljast joped, paljastatakse kiiresti naba ja sääred et esimesed päikesekiired ilusti enda kasuks tööle panna.
Sügisene +15 aga tähendab märguannet koide kasukast väljakloppimiseks. Villased sokid ja suusakampsik on elementaarsed. Mütsiga oodatakse temperatuurini +12. Ja kui ma eile paljasääri kohalikus poes käisin, vaadati mind nagu veidrikku (sääred iseenesest on nagu ikka, inimese omad).
Nii et suhteline värk see kliima.

Palju õn-neeee, kallis bloo-giiiii…

Just nii oligi, aasta tagasi sai siia kirjutatud oma esimene postitus. Nii et blogil täna sünna :). Anname siis talle pisut virtuaalset kooki ja soovime jõudu. Paber pidavat kõike kannatama, ei mina tea, kuis paberivaba kirjutamisega lood on. Siiamaani pole erilist vastuhakku täheldanud.
Mis siis vahepeal juhtunud on? No esiteks ikka see, et siin kirjutatu on leidnud endale kindla lugejaskonna, kelle üle alati hää meel on ja kelle oma blogimistel silma peal hoitud saab. Teiseks on lisandunud üks autor (ehkki ta küll harva kirjutab, on ta siiski olemas ja mõtteid täis, ausõna :). Ja kusagil talve paiku vahetas blogi ka nime muutudes “minu maailmast” “Kirjandiks vabal teemal” (proovige nüüd kuidagi ära arvata, millise otsisõnaga siia blogisse kõige rohkem jõutakse).
Aga tegelikult on kõige parem meel ikkagi lugejate- kaasaelajate üle kellest ma tean, et nad olemas ja aeg-ajalt paar sõna kaasagi räägivad. Ja kui nad räägivad, siis asjast. Ja targalt. Ja ilusti. Minu blogi on minu pesa, hoidku Pegasus seda muutumast tirriteerimis-ärapanemispunkriks.
Veelkord- palju õnne meileeeeee 🙂

Kaitstud: Tase

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in born yesterday, muig. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Inim-Paber-Käärid-1-2-3

Elas kord õps.
Mitte eriti noor ega ka mitte eriti vana. Selline parasjagu paks ja parimais aastais. Armastas lapsi, oma tööd ja enamust oma kollektiivist. Õpsina teadis ta küll, et kõik, mis paberil, on püha ja vastuvaidlemisele ei kuulu ja kui paber täitmata, on jama majas ja pool tööd tegemata. Õpsil läks aga tunniandmine niivõrd loominguliselt et paber oli see viimane, millest ta parasjagu mõtles. Pealegi ei olnud tegu isegi mitte paberiga, mida reaalselt näpu vahel kuhugi viia saaks vaid e-paberiga, mille täitmiseks paarist näpuliigutusest piisaks. See paar näpuliigutust aga kippus no tagaplaanile jääma kõigi tööde- tegemiste juures ja kõrval.
Õpsil oli kolme sorti kaastöölisi. Ühed sellised ideaalsed; sära silmis ja paberimajandus korras, teised panustasid paberitesse ja viimase tunnikellaga paugutasid koolimaja ukse tagantkätt kinni. Kolmandad… neid kolmandaid rohkem nagu ei olnudki. Õps ise oligi. Hingest rabeledes ja lastega mässates jäi dokumentatsioon tahaplaanile. No sorry, ega siis kõike ka ei jõua nii otsekohe. Pärast teen. Enamasti tegigi. Ja kui ei teinud, siis meeldetuletamise peale tegi ikka ära.
Mõned aastad tagasi, e.m.a (loe: enne masuaega) kui koolides veel preemiat maksti, töötati Õpsi kollektiivis välja statuut teemal “tingimused, mis peavad olema täidetud preemia saamiseks”. Peamised kriteeriumid: ühiskondlik aktiivsus, osalemine kooliüritustel, nende korraldamine jne jne jne… ja eks ikka see e-paber ka. Päeviku moodi e-paber. Ja kui mõni tegemata, siis: me pappi ei saaaa ja me pappi ei saaaaa…
See statuut jõudis kehtida täpselt aasta. Mitte et keegi seda ära oleks lõpetanud aga preemiad said lihtsalt otsa. Ja kolleegid arutasid: no ei ole enam vaja üritustel käia, olgu paprid korras ja asi voosjem. Ja kool kõige oma sisuga käigu kus kuuskümmend.
Mõeldud- tehtud. üritustest viiliti iga hinna eest, põhjuste leiutamisel ilmutati sellist loomingulisust mis oleks isegi prätšeti terrile au teinud. Preemiat ei antud aga ega palk pole ju ka paha. Peaasi et paber korras ja tunnid kirjas. Mis peale tunde- keda kotib . Võõrkeeles siis: kavo sumit.
Õps, va tohman, ei läinud uue moevooluga kaasa vaid lasi vanaviisi edasi: majandas lastega, mässas igasogaseid üritusi läbi viia ja tundis end koolielus kui kala vees. Kellaaegadest väga ei hoolind.
Möödus kolm aastat ja jõudis taas september. Mis teadupärast toob kaasa uue kooliaasta.
Nädalat paar peale algust hakkasid Õpsi kõrvu jõudma kõlakad teemal *võimalik preemia üle hulga aja*. Õps ei muretsenud eriti, naisülemus oli talle kevadepoole korra maininud et tehtagu paberimajandus korda ja no eks siis Õps omast arust tegigi. Rõhk siinkohal teemal “omast arust”.
Täna selgus, et “omast arust” enam ei tööta.
Umbes kell 1 teatas naisülemus: tee oma eekool korda. Õps tundis end halvasti ja piinlikult sest enda arvates tal oligi kõik korras pluss veel miljon boonust. Õps lubas kohe asja korda saata. Et siis tänase õhtu jooksul.
Umbes kell 2 hakkas naisülemus töölt lahkuma.
Õpsil tuli meelde kõlakas *preemia üle hulga aja* ja küsis seepeale kas see võiks ka tõele vastata.
Ja seepeale Õpsi naisülem teatas: tõsi ta ju on… a sina, Õps, ei saa seda teps mitte, Sa pole määrinud ära e-paberit lõpuni välja.
See oli nüüd siis rahavaesel kuul Õpsi jaoks viimane tilk karikasse mis kaamli selgroo murdis ja Õpsi lõug hakkas väga emotsionaalselt võdisema ning soolavesi ajudest väljema. Naisülemus põgenes ja andis nõu konsulteerida Ülima Meesülemusega. Kes teatavasti ei tee ühtegi sammu ilma Ülima Naisülemuse heakskiduta.
Õps pages oma klassi, tõmbas rulood alla et oleks ikka piisavalt pime nutta ja ulus seni kuni silmad ei seletand.
Kui aga silm selgis , marssis kodoje ja treffas tee peal meesülemust.
Et julge hundi rind on aavleid täis, uuris Õps mida ette võtta saaks. Ülim Meesülem arvas et kui ommeommikuks on asi korras ei teki asjast suurt nummert. Elik siis kogu see elukorraldus on enivei kokkuleppeküsimus.
Ja kui Õps veel surnd pole… täidab ta siiamaani eekooli ja loodab sinisilmaliselt et kunagi saab Inime olema tähtsam kui Paber…

Kell on hilja…

… ja tavaliselt sel ajal olen ma juba raamatuga kerra keeranud. Praegu aga on mul veel 3 paberitööd lõpetada. Asjaolude sunnil õppisime koolilapsega homseks seitsmeks akadeemiliseks tunniks tänast neli mitteakadeemilist tundi. Ja siinkohal unustas loll (mina) ära ja ei sundinud kõigepealt matemaatikat tegema. Nagu hiljem selgus, kuluski matemaatikale tervelt kaks neist tundidest.
Eks ma ole homme targem ja alustan matast.
Või mis mina alustan, alustagu ikka ise 😀

Pühaba lõuna paiku

Mina eelmises elus küll Kunksmoor ei olnud. Ma võin ju ennast haletseda et oh sa vaene moorike, nii palju palavikku ja nii kinnine nina ja oh kui halvasti sa ennast veel tunned, aga rõõmu ma sellest küll ei saa. Parem ka ei hakka. Nii ma siis lebotangi teki all ja sirutan jalgu hoopis virtuaalmaailmas.
Lugesin parasjagu blogipuus leitud juttu ja loomulikult ka kommentaare kui köögist saabus Meesinimene Isetehtud Imettegeva Gripirohuga. Ja sundis mind suuuuuuure supilusikatäie seda alla neelama. Ma lugedes suutsin end juba peaaegu terveks vihastada. Aga võtame siis ikka rohtu ka:
1 sidrun
3 suurt spl mett
4 suurt küünt küüslauku
1 suur sibul
saumikseriga sodiks lasta ja segada
8 cl piiritusega.
Ja las siis tõmbab paar tundi külmkapis.
Kui ma kulda sain, et piiritus ka sees, oleks kohe teist lusikatäit juurde tahtnud, paadunud parm nagu ma olen. (okei, nali :D).

Siis vedelesin edasi ja kujundasin Rocki sikspäkki :). Äkki peaks nüüd midagi konjaki tegemisest lugema?
Ja pool päeva on alles ees…
Oeh.