Taas kord RTJ

Ongi läinud nagu unenägu, mängides ja joostes. Suvi muidugi ees ja kooliaasta algus takkapihta. Üks kiiresti ja teine veel kiiremini. Ja pea see koolivaheaegki käes ei ole.
Viimasel ajal olen olnud selle blogimise koha pealt na laisavõitu. Aga mul on kaks head vabandust ka. Üks on see, et nii kiirekiire pidevalt ja kui mõtteidu kasvama hakata tahaks siis pole võimalust arvutisse ronida ja kui ükskord võimalus on siis vaatad idu üle ja otsustad et polnd teine eriti elujõuline taimeke. Teine põhjus on see, et meil on praegu kamba peale kaks töötavat läpakat ja Juunior istub enda omas enamasti ninapidi sees. Arvake siis ära, kelle rüperaal meil siin külakorda käib.
No igatahes hakkas hooaeg jälle pihta ja meil kodus koolilaps juures. Kuna koolilaps valdavalt “õpiraskuste” pärast siia asumisele saadeti on Juunior Kutile appi asunud atra seadma ja õpiraskusi õpikergusteks ümber vormistama. Näide: tuleb Naisinime töölt koju ja- oh imet- leiab ees lukustatud ukse. Seda siis kohe teisel koolipäeval. Siseneb oma võtmega ja avastab Juniori ja Kuti koduseid ülesandeid lahendamas. Ikka nii, et Kutt teeb ja Juunior passib kõrval. Seletab ka, kui vaja on. Aga Kutt pole kaugeltki mitte rumal ja saab hästi ise kah aru mis teha vaja. Niisiis toimetab ta kiiresti ja teeb ära mis tarvis. Siis saab õue jalkat mängima. Aga alles pärast seda kui on järgmiseks päevaks koolikoti kokku pakkinud. Siis keerab Juunior ukse lukust lahti sõnadega “ma ju ütlesin sulle, et enne õue ei saa kui töö tehtud”. (Muide, see pilk, millega 18-aastane 7 klassi töövihikuid imetles ja pärast pihtis, kuidas ta kõik need ise ära täita tahaks, see oli kõneväärt. Üleüldse igatseb Juunior hirmsal kombel põhikooliaega taga. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Hohoo, jajahh.)
Mina enda kooliajast seda tunnet ei mäleta, et küll nüüd juba tahaks kooli. Tähendab, põhikoolist mitte, keskkooliajast veidi ikka küll. Aga põhikooliajal oli meil 40 last klassis ja nii mõnedki klassivennad vastikud ja nii mõnedki asjad ebaõiglased. Ja nii edasi. Muidugi oli toredat ka. Aga ilmselt on vahe, kas sa käid 85 õpilasega väikekoolis kus kogu koolipere samas külas elab või suures linnas eliitkoolis millesse (tol ajal) valdavalt vaid mainekate vanemate lapsukesed pääsesid. Lapsukesed ei olnud kitsid oma vanematega ka eputama. Kui sul pole enesega põhjust eputada, siis eputad ikka sellega, mis sul on, või umbes nii kuidagi. Siin koolis ma seda märganud ei ole.
Oma klassi oli ka muidugi tore näha; nii mõnedki on suvega oma kümneka kasvu juurde visanud ja ajavad juba täiesti inimesejuttu. Ja saavad inimesejutust aru ka. (Jutt on 5ndast klassist). Üks tüdruk tuli ja teatas salaja: õpetaja, sa ei kujuta ette, kui hea oli hommikul kooli tulla… pakkisin koti ära ja tõstsin selga; see oli kohe nnniiiii mmmmmõnus raskus… 🙂
Ägeda egolaksu (heas mõttes) sain muidugi ka. Uus muusika õppekava (hakkab kehtima 2011 sept) näeb ette muusikatunnis ka pilliõpet- väikekannel või plokkflööt; alates siis 2. või 3. klassist. Vahe vaid selles, et mina õpetan alates esimesest klassist… ja nii juba viimased 7 aastat. Tulemused: keskmine 6 klassi laps võtab pilli ja mängib noodist lihtsama loo maha. Andekamad teevad sama kolmandas klassis.
Novot.
Halba on muidugi ka.
Suvepuhkus oli küll pikk… ent mida sa puhkad, kui iga puhkeliigutus finantse nõuab? Ja kui kahe kuu elamis/puhkuserahaks on neljakohaline nummer, pole siin hõisata midagi. Niisiis keskendudki puhkamise asemel ellujäämisele, tegeled tasuta meelelahutusega- loed raamatukogust toodud raamatuid ja koristad kappe. Seda viimast erilise entusiasmita muidugi. Tuleb meelde ajakirjast loetud artikkel kunagise ministriga kes oli koleõnnelik et suvel kuu aega puhkust anti nagu pedagoogile juba; kodanik põrutas kohe Meerikamaale. Ju siis võis seda endale lubada. Erinevalt pedagoogist.
Kutsa hakkab ka vanaks jääma. Leidlaps nagu ta meil on, keegi õiget vanust ei tea. Kolm aastat tagasi pakkus loomaarst 14… Igatahes märgatavalt vaegkuulja on ta meil nüüd küll juba.
Üks teema on veel, mis suisa nagu koorem õlgadel sitsib. Aga vaatame, kas või kuidas sellest räägin. Kui mingi asi mulle ei meeldi, siis on see ju minu probleem, mitte selle kes probleemi korraldab, eksole?
Näedsiis, tahtsin seletada teemal reede-tänu-jumalale; välja kukkus aga (nagu alati) suvaline elujutt. Aga eks ole ka reeded osa elust. Tänu jumalale.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: