Mis meil viga on?

Juba teist päeva järjest loen blogipuust tütarlapse kõhnumislugusid.
Olete kursis?
Neiu on muidugi ladusa sulega ja kirjutab loetavalt, minul aga hakkas kurb. Ja inimesest kahju ka. Ei, mitte kahju sellest et inime nüüd soovitud kõhnuse saavutanud on ja end seejuures hästi tunneb, vastupidi. Sees hakkas kriipima hoopis põhjus, miks tüdruk nimetet tee ette võttis.
Ma pole küll kunagi olnud otseselt ülekaalus, vaid normaalkaalus (vähemalt nende tabelite ja KMI järgi). Kuid siiski.. Siiski ütlesid tuttavad tädid, et olen ilus ümar neiu. Ning klassiõed kirjutasid salmikusse iseloomustuse, et olen paks. Ka polnud mul ühtegi austajat, kuigi eakaaslastel juba vilgas seltsielu käis.
Meditsiin väidab, et tüdruk ei ole paks ega isegi mitte ülekaalus, klassiõed väidavad vastupidist. Usutakse siis keda? No ikka ühiskondlikku arvamust, eksole. Ja selle kohaselt ikka kohe pidi kõhn olema. Vastasel juhul oled veidrik, paaria ja vigane. Kuid sale olemine tundus väga oluline. Arvasin, et kõhnadel on elu kergem, kõik läheb paremini, nende vigadele vaadatakse läbi sõrmede ja lihtsalt elu on lill. Lahendus kõigile probleemidele ja igavese õnne valem – olla kõhn. Inime üritas õnne valemit järgida. Vahelduva eduga. Kuni põntsu põllumajandusele pani suure sümpaatia poolt hävitav kriitika: Kord sattusime mõlemad ühe tuttava sünnipäevale. Ja mingil hetkel juhtusime kõrvuti seisma.. ning ta patsutas mu kõhule ja küsis: “Kas oled rase vä?” See oli muidugi mõeldud solvanguna, sest tüüp naeris ja jalutas minema ning ka mu kõht polnud sugugi nii suur. No siinkohal julgen arvata, et kutt üritas omast arust vaimukas olla, neiu aga elas asja raskelt üle ja alustas dieeti teemal 900 kcal päevas. Teadmisi tervislikust toitumisest ammutas ta raamatutest ja foorumitest (!). Ja ennäe, kaal langeski 15 kilo võrra. (Et siis normaalkaal miinus 15, eks ole). Ja nüüd on inimene õnnelik, jälgib pidevalt, et vana kaal tagasi ei tuleks ja tunneb end hästi, sest kunagisele solvajale on koht kätte näidatud ja kõhnus saavutatud.
*ümberjutustuse lõpp*.
Minu jaoks on loetu aga kujukas näide sellest, mida võib ühiskondlik surve teha inimese mõttemaailmaga. Kui eakaaslased ei oleks veidi naiselikuma kehaga tüdrukule öelnud, et ta paks on- kas ta ise oleks selle peale tulnud? Kõhn olla- vot see on tase, olgu su kehaehitus muidu milline tahes. Ja iga hinna eest tuleb see saavutada. Sest kes ikka julgeks olla inetu pardipoeg ilusate seas? (mis siis, et me kõik teame, kuidas pardilugu lõppes). Aga kui kõhnuse asemel oleks moekas olla näiteks ühekäeline? Või tätoveeringutega kaetud? Massidega sarnanemiseks oleks siis ju vaja ka need kriteeriumid täita.
Ja kes olid ütlejad? Ikka eakaaslased. Ja kust nemad oma ammendamatud teadmised võtsid? Leiutasid ise või? Vaevalt küll. Eks ikka lugesid- kuulsid enda jaoks autoriteetsetest allikatest. Ja panid oma varsaajuga maailmas asjad paika. Ikka allikatele tuginedes. Tüdruku vanaemagi (ometi täiskasvanud inimene, ma eeldan) ei parandanud tüdruku enesehinnangut kuigivõrd.
Foorumid muidugi on tase omaette. Mistahes naistega seotud foorumites (delfi naistekas, perekool) läheb varem või hiljem lahmimiseks, isegi kui püstitatud teema asjalikke vastuseid eeldaks. Ikka leidub mõni, kes kõva kriitikat tehes ainuõiget tõde kuulutab ja teised maatasa materdab. Tühjad tünnid kõmisevad kõige valjemini?
Kuidagi veidralt keskendub ühiskondlik arvamus välistele parameetritele, kedagi ei huvita, mis toimub sees. Eks pindmine on enam silmaga näha, pinna alla piilumine nõuab süvenemist. Seda enamasti ei vaevuta tegema. Ei tea, mis takistab. Mõttelaiskus? Infomüra? Kleebime külge sildi “paks”, “loll”, “veider” ja oleme maru õnnelikud, karikas on vähemalt meist mööda läinud.
Hiljuti ütles mulle üks laps: ma ei taha, et mul midagi viga on. Ma jäin suu ammuli vaatama- kust sa võtad, et sul midagi viga on? Tuli välja: laps peab end lolliks kuna on paaris õppeaines teistest pisut aeglasem. Olgu öeldud, et nii mõneski muus aines annab paljudele silmad ette. Nii et tuleb välja- teistest erinev vrd vigane. Oleme osavad kleepima silte, kas pole? Teeks siis seda sildistamist vähemalt omas ajus kui just teisiti ei saa.
Eriti kui sildistamine käib niivõrd ajas muutuva nähtuse vastu kui seda on inimese füüsis.
Miks me ei keskendu sellele mis on jääv (muidugi eeldusel et maailmas üldse midagi jäävat on)?
Mis meil viga on?

Advertisements

23 kommentaari to “Mis meil viga on?”

  1. Nirti Says:

    Mul tuli seda blogi lugedes valusalt meelde, mismoodi minevikus noormees, kellesse armunud olin, mulle näkku ütles, et ma olen liiga inetu, et minust hoolida võiks ning et mu inetus väljendub liigses kehakaalus.

    Sarnaselt blogiomanikuga lõpetasin seepeale lihtsalt söömise, sest toit tundus kõiges süüdi olevat.

    Miks inimesed teistega nii küll teevad…

  2. Nirti Says:

    St. mitte ainult liigses kehakaalus, lisaks sellele manifesteerub mu inetus veel mitmeti, aga liigne kehakaal toodi kõige suurema ja mõjukama asjaoluna välja. Istusin noormehe kõrval diivanil, keel hirmust suulakke kuivanud ja kuulasin seda juttu, mis polnud üldse solvanguna mõeldud, vaid selgitusena, miks Minust ja Temast kunagi Meiet ei saa ja lõpuks jooksin nuttes öhe.

  3. wildikas Says:

    Noh, ise ju ütled, nagu Nirtigi, mis viga on – vähese iseolemise viga.

    Kuidas nüüd öeldagi, et valesti ei kõlaks, esimese hooga tahtsin öelda, et ju siis seda, mida sisimas pole, kompenseeritakse välimisega, aga … ei, ei, ei, ma isegi mõtle nii … noh, pigem pole eneseteadlikkust- ja kindlust (ja ka piisaval hulgal siirast ego ja ülbust), väljaspoolt tuleval tagasisidel/hinnangutel on liiga suur tähtsus, rebib vale kaalukausi alla.

    (Ma lõpetasin just ühe sõbra narrimise autoteemal – minu arvates pingutab ta autovalikul üle, aga ju siis temas pole seda “midagi,” mis veendunult ütleks “ma võin endale lubada täpselt nii vana ja haledat saani kui ise tahan/mõistlikuks pean” … no kui ei või, siis või, eks pleki ja söö salaja kodus makarone ja kilu, oma asi lõpeks.)

  4. Nirti Says:

    Tegelikult, kui palju meie enesehinnangust või minast sõltub teistest – väike laps, kes koolist koju jookseb emale “5” näitama vs. tüdruk, kes meeleheitlikult võitleb näljatundega, et vastata mingile normile, et mitte saada tembeldatud mingiks värdjaks. Annab paralleele tõmmata küll. Pole minu meelest olemas inimest, kes ei annaks mingil hetkel ennast kellelegi-millelegi kaaluda ja kes siis, saades endale mittesobiva tulemuse, ahastusse langeks. Iseasi, et need momendid võivad kõvasti erineda. Loomulikult on lihtne üleolevalt huult kõverdada inimese üle, kellel see kaalumoment juhtub just selline (st. kõverdaja meelest alaväärtuslik, nt. välimus või mis iganes) olema, aga seesama kõrgelennuline ja “Mind ei koti teiste arvamus!” huulekõverdaja võib ise samamoodi patja nutta, kui näiteks ta esikromaan kriitikute poolt ühemõtteliselt pasaks tembeldatakse, magistritöö D-ga hinnatakse või kui ta laps talle kunagi näkku karjub, et “Ma vihkan sind üle kõige maailmas!”

    A ja B asendamine võrrandis, =C jääb ikka samaks.

  5. tavainimene Says:

    “Pole võimalik olla liiga rikas või liiga kõhn”.

  6. Allar Says:

    Nirti, see sinu kommentaar seal, et “Reied, mis on nii prullakad ja pekised, et käies kokku hõõruvad, on väga kole vaatepilt noore naise juures.”

    Haige.

  7. Allar Says:

    Üldse tundub kommentaaridest (ja ka blogist), et Nirtil oleks selle paksuse teemal palju rohkem öelda, kui tolle blogi autoril.

    Nirtil on päris haige ettekujutlus kõhnast nagu ta ka oma blogis väljendanud on ja ta vihkab rasva ikka väga rämedalt.

    Ma arvan, et ära sellel teemal sõna võta siis eks…

  8. Nirti Says:

    Reied, mis käies väga kokku hõõruvad, ongi paha vaatepilt. Veel põhjustab teinekord seda, et sellistel inimestel on reitel lausa haavandid (suviti seelikutega) ja püksid kuluvad jalge vahelt kiiresti läbi, tavaline mure kaalufoorumites. Soovitan nt. tutvuda.

  9. Allar Says:

    Soovitan sul reaalsusega tutvuda ja vaadata tänaval paljudel käivad reied kokku. Vihje: ainult ülikõhnadel ei käi!!!

  10. Allar Says:

    Point on selles, et VÄGA KOKKU ei hõõrnnud sellel pildil, kus sa seda kritiseerisid, reied kohe mitte. VÄGA KOKKU hõõruvad 20+kg ülekaalus inimestel, jah, tõsi.

    See näide lihtsalt näitab su pekivihkamist ja kõhnuse idealiseerimist, pole sa ühti parem, kuisee blogiautor.

  11. zeeta Says:

    Allar.
    ma jälle, vastupidi, leian, et Nirtil on vägagi põhjust (ja oskust) sel teemal rääkida. Kui märkasid, siis Sesamy postituse ja ka Nirti siinsete kommentaaride IVA (point, ytlete) on hoopis
    milleski muus kui konkreetses kintsuhõõrdes ….
    Või mulle ainult tundub (ah?)

    • Allar Says:

      Zeeta.
      ma jälle tõesti, ausõna, ei tea, mis sulle tundub? äkki sa peaksid enda sisse vaatama ja tõsiselt endalt küsima, kuidas siis sulle ikkagi tundub? ma ei saa seda sinu eest teha, kui sa seda ootad…

      Mind häiris see absurdne kintsuhõõrumise jutt ja Nirti sai õnneks ise ka oma eksimusest aru ja võttis suuna kõhnuse kritiseerijate suunal. No muidugi, alati ohutu valik :))))

      • zeeta Says:

        täitsa sooda! ma just seda ytlesingi, mis mulle tundus.
        ja kysisin, kas AINULT mulle tundub nii.
        aga vastata pole vaja. enam.
        õitsege uhkelt edasi.

  12. Rents Says:

    “Pole minu meelest olemas inimest, kes ei annaks mingil hetkel ennast kellelegi-millelegi kaaluda ja kes siis, saades endale mittesobiva tulemuse, ahastusse langeks.”

    On küll. Vähe, aga olemas nad on. Mõni on juba sünnist saadik suhteliselt asotsiaalne, ei anna millegagi meelitada ega motiveerida, tegeleb ikka ainult sellega, mis endale huvi pakub.

  13. Kristiina Says:

    Kõik taandub mu meelest lihtsalt sellele, et me ei suuda tolereerida endast erinevaid. Miks me ei suuda lasta olla teistel just sellised nagu nad parajasti on, vaid peame neile näkku karjuma, et see meile ei meeldi? Näiteid on muidugi mustmiljon, aga oh, kui palju kompleksidega naisi ma tean, kellel on eluaegne kaaluprobleem kunagi mõne kallima tehtud märkusest: “sa oled liiga paks”. Ise kõik kenad saledad naised.
    Mul, muide, oli täpselt vastupidine probleem. Mees, kellesse ma armunud olin, teatas mulle, et “luukerega seksida küll ei taha”. See oli täpselt sama valus ja ma isegi üritasin mingil perioodil juurde võtta (milline idiootsus), aga sain varsti aru, et ma ennast oma uues kestas ise hästi ei tunne, et mehed mingu põrgu ja et küllap leidub ka selline, kellele ma just sellisena meeldin nagu ma olen. Aga selle arusaamiseni oli pikk tee ja kõigil ei pruugi nii hästi minna.
    Raske teema igal juhul.

  14. laborihiir@ Says:

    Postituse esimese otsa ehk KMI juurde pöördudes – KMI on VÄGA lai. Ntx minu pikkuse (174) juures lubab ta kaalu kuni 77, mis vastas rõivanr 44. Keeldusin koostöös peegliga uskumast, et selline kaal on kooskõlas tervisega.

  15. rene Says:

    Kas nüüd jõuti järeldusele, et inimene võttis kaalus alla, seega ta on halb (eeskuju) ja rumal ka lisaks?

    • sesamy Says:

      Hmm… vähemalt enda arvates ma nüüd küll seda silmas ei pidanud 🙂

      • rene Says:

        ma saan tegelikult aru jah aga kommentaarid on ikka sellised sapised ja ma ei mõista mis selle juures halba on kui inimene sööb vähem ja tervislikult ja kaalub normi piires (isegi kui normi alumise ääre juures).

  16. vana naine Says:

    polegi ammu kaaluteemal sõna võtnud =) Aga ju on vahel vaja.

    Kehamassiindeks lubab laia kaalukõikumist väga lihtsal põhjusel – lihas kaalub rohkem kui rasv (näeb parem välja ka, kui juba sel teemal rääkima hakata, kellele see välimus sis nii kõrvaline on, et üldse mitte hoolida, eks ole).
    S.t. minu näitel – 172 pikkust, ja kui kaalusin 64 kilo, olin enda meelest paks, õudne, pekine ja kole.
    Kui ma nüüd meenutan proportsioone (piht 68, puus 105) siis vist tõesti olingi. Minu ainus treening oli vahel jala käimine ning seks ajaks juba aastaid oli mu lemmikhobi olnud voodis lugemine. Kehalise kasvatuse tundidest viilisin keskkoolis ikka täiega.
    2 last ja 12 füüsiliselt aktiivset aastat hiljem kaalun ümmarguselt 70 kilo ja näen oluliselt parem välja. Jaksan trenni teha, joosta, magavat nelja-aastast tassida. kehaline koormus on mõnus!

    Lisaks on ennast üsna suur rõõm peeglist vaadata – tõsi, kui varem oli nii, et riietes polnud viga, aga alasti oli õudne, siis nüüd on alasti ilus, aga mõned riided istuvad imelikult: tuleb teistsugune lõige valida.

    Ja reite kokkukäimisest – mul on käinud 12. eluaastast saati, sest mul on sedasorti keha – vaata eelnevat proportsioonikirjeldust.
    S.t. et reied omavahel käies kokku ei puutuks, peaksin ma ilmselt kaaluma alla 55 kilo, võimalik, et isegi tuntavalt. Kui kaalusin 60 ja mu puusaümbermõõt langes 98 cm peale, polnud reite kokkukäimise lõppemisest märkigi. Kuigi ma ei saanud enam kõhuli magada, sest puusakontidel oli valus.

    Mul lihtsalt on nii, et tagumik ja reied on ette nähtud olema laiemad, 90-60-90 figuur ei ole lihtsalt võimalik – mu puusad jäävad alatiseks 10 cm laiemaks kui rind, ilmselt näljasurma-eelse seisundini välja.
    Ei hõõrdu midagi. Absoluutselt.
    Pole sellist muret elases olnud.

  17. Nirti Says:

    Allar, ma jätan su muu jutu kommenteerimata, aga sinu enda väljendid on minu arvates väga mööda. “Rasvad”, “pekid” jne. Sa ei adu, et need kannavad ka hinnangut? Mis ma nende “rasvade” ja “pekkidega” siis sinu arvates tegema peaksin?

    Ja kintsud ei mittekäi kokku ainult ülikõhnadel, piisab reielihaste treenitusest ja ei käi kokku ka nt. 5-10 kilo ülekaalulistel inimestel, sest reie siselihased on trimmis. Nähtud oma silmaga.

  18. Nirti Says:

    St. seda pidi siis teemas, et ükskõik mida ja kuidas sa teed ja oled, ikka on sul verejanulised eestlased kuklas, kes sind mõnitavad ja ilguvad ja siis süütult silmi plõksivad, et “A ma olen ju ultaliberaal…!”


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: