Paroolindus vol 2

Seda mõtet ajendas kirja panema kolinud Ritsik. Miks inime kolis? Ikka seepärast et oleks hea võimalus üksikuid poste lukku panna, et ei peaks mõne mitte nii avaliku mõtte pärast tervet blogi salastama. Vanas blogis oli tal (Ritsikul ikka siis) arutelu teemal WP ja paar selle komentaari panid natuke aru pidama.
Et kuidas siis ikkagi on selle paroolimajandusega? Et kui keegi end parooli alla seab, kas ma pean sellest järeldama et ma automaatselt pole seda lugema oodatud või võiks ikka piiksu teha ja ääri-veeri uurida paroolisaamise võimalikkust? Arvati et kuidagi ebamugav ju parooli norida või nii… Aga kui ei küsi, siis on ju kindel, et ei saa? Samas kirjutavad nii paljud just selliseid elu-olu-jutte, mis mulle näiteks hirmsasti meeldivad. Arusaadavatel põhjustel pannakse ka parool peale, eraasjad ei ole ju avalikud, eks ole. No aga kui inime nii mõnusalt avalikke asju kirjutab, siis tahaks ju kõike lugeda või kuidas? Nagu üks kommenteerija tabavalt ütles- jätan lugemata, muidu oleks nagu raamatust pooled lehed puudu.
Või ei küsita parooli põhjusel a la “ma ei tunnegi ju seda inimest, kuidas ma lähen tema käest parooli küsima”? No aga kui palju on teie tutvusringkonnas inimesi, kes blogi peavad? Ja ma ei pea siinkohal silmas inimesi kellega blogi kaudu tuttavaiks (vahet pole, kas reaal- või virtuaal-) saadakse?
On paar blogi, mida väga tahaks lugeda aga mis üleni paroolistatud on. Vat nende omanikke vist tõepoolest ei tihka tülitada…kahjuks. Sest kommentaare, mida nad teiste blogidesse lisavad on mõnus lugeda. No ja kui inimene kirjutab huvitavalt, siis ju tahaks tema sulest rohkem, eksole :).
Nagu ükskord räägitud- ise paroolistan mõningaid teemasid just nimelt sellepärast, et juhuslikud googeldajad juhuslikult kedagi ära tundma ning pagan teab, mida järeldama ei hakkaks. Ja enamik pilte muidugi ka parooli taha. Ja otse loomulikult e jagata paroole ju anonüümsetele kommenteerijatele :D. Siiani olen julgenud küsida parooli viielt auväärselt blogistajalt. Õnneks olen saanud ka. Seni. 😀
Aga jagage kogemusi, kuidas teiega on: kellele annaksite parooli ja mis alustel? (mine tea, äkki julgen ikka kiibitsema hakata kunagi ka nende kallal kust siiamaani küsida julgenud ei ole).

16 kommentaari to “Paroolindus vol 2”

  1. rojukene Says:

    Tavapäraseks poliitikaks on mu meelest saanud see, et kui blogipidaja parooliküsija blogi teab ja temasse positiivselt suhtub, siis pole ka paroolijagamisega mingit küsimust. Samas oleneb see ka muidugi sellest, mida täpselt parooli alla pannakse – kes lastega seotud teemad-pildid, kes otsimootorite hirmus… mina salasõnan ära kõige kohutavamad halapostitused, mis avalikule blogiruumile lihtsalt mingit väärtust juurde ei anna, pigem meelitavad ainult raisakulle kohale.

    Võib-olla on kühvel selles, et blogijad on hakanud juba mõni aeg tagasi aduma, et internet on siiski avalik ruum ja kui kõike kõva häälega välja öelda, tuleb varem või hiljem mingi jama. Paroolindus on ehk selline teatav kontrollivorm olukorra üle, st “mina ise ütlen, kes mu sõnu lugeda võib!” Ehk et kohati ei pruugigi asi metsikutes ja kirglistes saladustes olla, vaid inimestele on lihtsalt tarvis mingisugust nuppu, mida nad ise vajutada saavad ning seeläbi pole tunnet, nagu isiklikust elutoast tormaks läbi staadionitäis jalkafänne…

  2. Indigoaalane Says:

    Mina oma blogi parooli alla ei pane- salajuttude koht pole netis.
    Aga paroole ma ka ei küsi ja väga praktilistel põhjustel.
    Mul on märkmikus 2 lehekülge paroole. Ei jõua ega ka taha neid enam meelde jätta/lisada…:(

    Niigi teen sohki- pidi olema väga ebaturvaline kasutada sama parooli mitmes kohas.

  3. CV Says:

    Mina ei ole sellest paroolindusest üldse aru saanud. See näeb välja natuke haiglane: suur “silt” blogis, et näe ma kirjutan, aga lugeda ei luba? Kui endale kirjutad ja teistele ei taha jagada, siis pane post üles privaatsena. Võõrad ei tea ega näe, et kirjutasid, aga endal on olemas (juhul kui endale kirjutad). Millest tuleb haiglane vajadus reklaamida seda, et “näe kirjutan salaja”?

    Isiklikult ei ole kellegi parooli kunagi küsima läinud ega lähe ka. Pigem lõpetan blogi lugemise. Samuti ei hakka ise parooli taha asju peitma, vaid panen endiselt üles privaatpostitusena.

    • kukupai Says:

      Mõnel juhul aga äkki on tegu asjaga, mis mõeldud teatud kitsale ringile, mitte laiale avalikkusele aga mitte ka ainult enda jaoks?

  4. Smaragd Says:

    Hmm, jah, nõustun KÕIGI ülalmainitud kommentaaridega. 😛 Nii vastuolulised nagu nad on. Parooli on minu arust väga ebamugav küsida. Sinu enda parooli küsimiseks kogusin ma mitu kuud vist julgust. Muidu üldiselt küsima ei lähe. On jah pigem tunne, et parooli alla panek on nagu STOPP märk võõrastele lugejatele… Ehkki see ei ole vist päris nii mõeldud. Aga ikkagi paneb mõtlema, et kes ma selline olen, et selle parooli peaksin saama?

  5. ritsik Says:

    Veel mõtlen seda parooliasja. Kirjutan ju nii üldistel teemadel kui ka isiklikel a la millega mu jõmpsikad parajasti hakkama on saanud. Kui näiteks mõne isikliku asja pärast kurb olen, ei taha ma, et kõik sellest teada saaksid, samas on nii hea oma muret blogisõpradega jagada. Mitte et mul on haiglane vajadus “salaja kirjutada”. Blogis, nagu eluski, on tuttavate ring ja sõprade ring, nii lihtne see ongi.

    Rohkem või vähem sõbraks pean neid, kes minuga blogis aktiivselt suhtlevad st kommenteerivad. Aga kui näiteks keegi loeb mitu aastat blogi ilma ühegi piiksuta endast märku andes ja siis solvub, et ei pääse enam ligi mu haladele, siis sorri, mina ju teda ei tunne ega saa seega sõbraks pidada.
    Ma küll kommenteerin pea igas blogis, mida loen. ja nelja aastaga on mitu blogisõpra saanud irl sõpradeks kah 😀
    Kuule Sesamy, kas ma võiks su parooli saada? 🙂

    • sesamy Says:

      iga kell, et võid 🙂
      vaatan, kas leian su emaili siit yles ja saadan. kui kätte ei saa, anna siinsamas märku…

  6. kasja Says:

    Njah, ma olen ka üks neist, kes mõtleb, et kes ma siuke olen, et peaksin parooli saama, ehkki lugenud olen nt Sesamy blogi juba ma ei tea kui kaua. Kommenteerima samas väga ei kipu. Blogilugemisega on üldse mu meelest samamoodi nagu seltskonnas – ühed seletavad-arutlevad-vaidlevad, aga mõni lihtsalt kuulab. Nii mina siin bloginduses ka. Et ise ei blogi – veel 😉 – siis jääks see kommentaarides sõnavõtmine nagunii kuidagi… nagu mingi hääl pimedusest. Lugema jääd aga neid, kelle sõnaseadmisoskus köidab ja maailmanägemine tundub enda omale lähedane. Aga maru kähku saab blogijast justkui väga lähedane inimene, kelle muredele mõtled ja rõõmude üle rõõmustad.Ja siis on natuke imelik tunne küll, kui see parooliasi tekib. Et tahaks ju edasi kaasa mõelda, aga – kes ma siuke olen, et peaksin? Või siiski, Sesamy, äkki…?

    • sesamy Says:

      saadan ka sulle parooli teele 🙂
      ja ytle julgelt sõna sekka, mulle väga meeldib ku kaasa mõeldakse 🙂

  7. Jaana Says:

    mina panin enda blogi parooli alla just seetõttu, et sõbranna väljamaal tahtis ikka pilte ja ikka kirjutasin ka oma isiklikke mõtteid. nii sain teada ka, kui paljud reaalselt mu blogi loevad.

    kysinud olen ka parooli, sest kui ikka huvitab mind see blogi, siis miks peaksin valehäbi tundma? autori valik on see, kas ta laseb mind oma maailma sisse või mitte. ise ei paneks ma iial seda pahaks kui keegi huvi tunneb ja kysib, see on mu arust elementraane suhtlus.

  8. sesamy Says:

    Aitäh, Jaana 🙂

  9. kukupai Says:

    Minul tekkis see paroolindus (ja sellega koos kahe blogi pidamine) seoses ühe väga ebameeldiva juhtumiga, mille ma esimeses vihas kirja panin. Ei arvanud, et lugejaid nii palju on, paraku oli ja kanti asi mõnedele sellistele inimestele kah ette, kes ise netist tuhkagi ei tea ja blogimisest ammugi mitte. Siis kärutasingi asjad wordpressi üle, aga jätsin bloggeri kah alles (ainult selle konkreetse loo kustutasin sealt ära). Nüüd siis nii, et bloggeris üldised asjad, wordpressis isiklikumad. Parooli on saanud, kes küsida julgenud ja pean ütlema, et need, keda ma seal näha ei taha, pole end ka toppinud. Ise küsin nende käest, kes mulle huvi pakuvad, ühega võtan ikka veel hoogu 🙂

  10. marju Says:

    ma olen ka tihti kurvastanud, et oli tore blogi ja näe nüüd ei saagi lugeda
    isiklikult olen ka kaerad kätte saanud
    kui liiga avameelselt oma mõtteid kirja panin
    öeldi et selline otse ütleja ei saagi kusagil enam tööd
    või et mul polegi õigust oma isiklikule arvamusele
    vähemalt netis ei tohiks ma seda avaldada
    nii olengi kirjutamise koomale tõmmanud
    kui on mure , lihtsalt ei kirjutagi
    kui on rõõm, siis ka mõtlen kuidas ma seda serveerin, et kedagi ei solvaks ega i riivaks
    vahel pean end täitsa kokku võtma, et midagigi
    kirjutaks,
    sest mu sugulased ja sõbrad hakkavad muretsema, kui pole ammu kirjutanud, et mis viga
    siis kirjutangi, et olen elus, enamvähem terve
    nii terve kui üks sant saab olla;)))
    perega kõik korras, aga rohkem praegu ei viitsi või ei jaksa kirja panna;)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: