Minu ENSV

Mingil imelikul põhjusel on viimastel päevadel korduvalt silma jäänud sõna “nõukanostalgia”. Mitte muidugi ainult sõna vaid ka mõtted, mis sõnaga kaasnevad. Seda viimast siis nii silmi kui kõrvu. Kõlab erinevalt. Mõni halvustab, mõni meenutab heldimusega. Ükskõikseks ei paista eriti kedagi jätvat. Isegi mitte Juuniori ja Kutti (vanustes vastavalt 18 ja 13), kes ENSV-nimelist sarja jälgivad ja kaasa mõtlevad nii et vähe pole. (Siinkohal meenub Kuti uskumatul häälel hüütud :”Mine metsa! Playboyd nüüd tol ajal küll ei olnud!” ja oh hämmingut, kui siis selgus et nimetet ajakiri nii minust kui meesinimesest vanem). Blogimaastikul on silma hakanud Indigoaalase ning Xipe samateemalised sõnavõtud.
Minu jaoks ei kannagi küsimus pealkirja “nõukanostalgia-poolt või vastu”vaid pigem “nõukanostalgia- millest see tuleb”. Nagu ikka ei oska teiste eest sõna võtta, niisiis on järgnev jutt puhtsubjektiivne ning ei pretendeeri mingil juhul absoluutse tõe tiitlile.
Olles sündinud möödunud sajandi 60ndate teises pooles olen täiskasvanuelu elanud nii nõukaajal kui praeguses vabariigis. Lapsepõlv, iseenesestmõista, oli puhtalt nõuka-aega langev. Ja ega sel erilist tähtsust olnudki, mis aeg parasjagu käsil oli, lapse jaoks oli oluline turvaline kodu ning see oli lapse (minu) jaoks olemas. Lastesõime (nii nad räägivad) läksin juba aastavanuselt, asus see, muide, Õnne tänaval. Järgnes lasteaed nagu enamikel minuvanustel. Lasteaed asus Lootuse tänaval :). Öelge veel, et pole õnnelik lapsepõlv olnud :D. Seejärel muidugi koolid ja täiskasvanuelu.
Nii naljakas kui see ka ei ole- see, mida täiskasvanud nimetasid stagnatsiooniks, tähendas mulle hoopis turvalisust. Et midagi ei muutu ja kui ma öö ära magan on maailm ikka sama koha peal, mis ennevanasti. Mõnikord nägin muidugi õudusunenägusid (tuuma)sõjast, aga selles pole ilmselt midagi erilist, tänapäeva lastel on kindlasti midagi sama õudset. Ei olnud hommikuti uudiseid järjekordse lennuki allakukkumisest, järjekordsest autopommiplahvatusest või liiklusõnnetusest Tallinn-Tartu maanteel. Mis muidugi ei tähendatud, et neid juhtunud poleks… aga see polnud midagi sellist, mida söögi alla ja söögi peale kuulata ja mis sind lõpuks nii tuimaks teeb, et hakkad 11 hukkunuga bussiõnnetust pidama elu igapäevaosaks. Mis paraku praeguseks tavaliseks argipäevaks aga saanud on. Koos staarmeikarite, superstaaride, hetero- ja metroseksuaalidega. Ja ausalt, nendest olen ma väsinud. Nagu ka igapäevasest ärapanemisest, õelusest ja kadedusest. Ja sellest, kuidas eestisid on mitu- esimene, teine ja arvatavasti ka kolmas. Mina pole veel aru saanud, millises neist ma elan. Esimeses kindlasti mitte. Esimeses elab proua Leivaküpsetaja kes jutustab tervislikke eluviise ja kräpivaba toidu tarbimist. Kolmandas elavad lapsed, kelle jaoks tasuta koolilõuna on ainuke toit ööpäevas. Esimeses elavad Toompea Poisid kes euroremonditud kabinettides otsustavad mitu kala võiks püüda Peipsi külakese kalur, kellele kalastamine ainus elatusallikas ongi. Teise eesti omad on kusagil vahepeal. Aga see on ühe pikema postituse teema.
Mis aga nõukamälestusi heietades mõttesse tuli: kui “Minu…………………” (punktiiril riigi nimi) raamatusari juba olemas ei oleks, teeksin selle ise. Pealkirjaga “Minu ENSV”. Ja teeks lausa viies osas ja mitme(te)lt autori(te)lt, niimoodi kümnendite kaupa. Vot see oleks vast nõukanostalgia. Ja pakuks äratundmisrõõmu nii mõnelegi…