Minu ENSV

Mingil imelikul põhjusel on viimastel päevadel korduvalt silma jäänud sõna “nõukanostalgia”. Mitte muidugi ainult sõna vaid ka mõtted, mis sõnaga kaasnevad. Seda viimast siis nii silmi kui kõrvu. Kõlab erinevalt. Mõni halvustab, mõni meenutab heldimusega. Ükskõikseks ei paista eriti kedagi jätvat. Isegi mitte Juuniori ja Kutti (vanustes vastavalt 18 ja 13), kes ENSV-nimelist sarja jälgivad ja kaasa mõtlevad nii et vähe pole. (Siinkohal meenub Kuti uskumatul häälel hüütud :”Mine metsa! Playboyd nüüd tol ajal küll ei olnud!” ja oh hämmingut, kui siis selgus et nimetet ajakiri nii minust kui meesinimesest vanem). Blogimaastikul on silma hakanud Indigoaalase ning Xipe samateemalised sõnavõtud.
Minu jaoks ei kannagi küsimus pealkirja “nõukanostalgia-poolt või vastu”vaid pigem “nõukanostalgia- millest see tuleb”. Nagu ikka ei oska teiste eest sõna võtta, niisiis on järgnev jutt puhtsubjektiivne ning ei pretendeeri mingil juhul absoluutse tõe tiitlile.
Olles sündinud möödunud sajandi 60ndate teises pooles olen täiskasvanuelu elanud nii nõukaajal kui praeguses vabariigis. Lapsepõlv, iseenesestmõista, oli puhtalt nõuka-aega langev. Ja ega sel erilist tähtsust olnudki, mis aeg parasjagu käsil oli, lapse jaoks oli oluline turvaline kodu ning see oli lapse (minu) jaoks olemas. Lastesõime (nii nad räägivad) läksin juba aastavanuselt, asus see, muide, Õnne tänaval. Järgnes lasteaed nagu enamikel minuvanustel. Lasteaed asus Lootuse tänaval :). Öelge veel, et pole õnnelik lapsepõlv olnud :D. Seejärel muidugi koolid ja täiskasvanuelu.
Nii naljakas kui see ka ei ole- see, mida täiskasvanud nimetasid stagnatsiooniks, tähendas mulle hoopis turvalisust. Et midagi ei muutu ja kui ma öö ära magan on maailm ikka sama koha peal, mis ennevanasti. Mõnikord nägin muidugi õudusunenägusid (tuuma)sõjast, aga selles pole ilmselt midagi erilist, tänapäeva lastel on kindlasti midagi sama õudset. Ei olnud hommikuti uudiseid järjekordse lennuki allakukkumisest, järjekordsest autopommiplahvatusest või liiklusõnnetusest Tallinn-Tartu maanteel. Mis muidugi ei tähendatud, et neid juhtunud poleks… aga see polnud midagi sellist, mida söögi alla ja söögi peale kuulata ja mis sind lõpuks nii tuimaks teeb, et hakkad 11 hukkunuga bussiõnnetust pidama elu igapäevaosaks. Mis paraku praeguseks tavaliseks argipäevaks aga saanud on. Koos staarmeikarite, superstaaride, hetero- ja metroseksuaalidega. Ja ausalt, nendest olen ma väsinud. Nagu ka igapäevasest ärapanemisest, õelusest ja kadedusest. Ja sellest, kuidas eestisid on mitu- esimene, teine ja arvatavasti ka kolmas. Mina pole veel aru saanud, millises neist ma elan. Esimeses kindlasti mitte. Esimeses elab proua Leivaküpsetaja kes jutustab tervislikke eluviise ja kräpivaba toidu tarbimist. Kolmandas elavad lapsed, kelle jaoks tasuta koolilõuna on ainuke toit ööpäevas. Esimeses elavad Toompea Poisid kes euroremonditud kabinettides otsustavad mitu kala võiks püüda Peipsi külakese kalur, kellele kalastamine ainus elatusallikas ongi. Teise eesti omad on kusagil vahepeal. Aga see on ühe pikema postituse teema.
Mis aga nõukamälestusi heietades mõttesse tuli: kui “Minu…………………” (punktiiril riigi nimi) raamatusari juba olemas ei oleks, teeksin selle ise. Pealkirjaga “Minu ENSV”. Ja teeks lausa viies osas ja mitme(te)lt autori(te)lt, niimoodi kümnendite kaupa. Vot see oleks vast nõukanostalgia. Ja pakuks äratundmisrõõmu nii mõnelegi…

Advertisements

12 kommentaari to “Minu ENSV”

  1. Kristiina Says:

    Olen ka natuke sel teemal mõelnud, et miks mõned inimesed kohe väga verised selle nõukanostalgia vastu on, ei saagi nagu aru. Minu jaoks on üsna täpne piir, et mu lapsepõlv lõppes enam-vähem koos nõukogude ajaga, 91-aastal läksin keska viimasesse klassi ja Eesti krooni esimene päev langes kokku meie lõpuaktuse päevaga, mistõttu oli juuksuris lõpusoengu eest tasumisel veider olukord, et ei juuksur ega mina osanud uues rahas arvestada ja õige kursi järgi arvestades maksis mu soeng 6 krooni. Nii palju siis maksingi – päris naljakas praegusel hetkel mõelda.

    Et mis ma tahan öelda – minu jaoks on nõukanostalgia umbes-täpselt sünonüüm sõnaga lapsepõlvenostalgia, sest need langevad lihtsalt kokku. Ja selge ju, et lapsepõlvemälestused tekitavad nostalgiat ja ei oma absoluutselt tähendust, millise riigikorra ajal need tekkinud on. Ja kuigi jah, riigikorrana olen ma absoluutselt nõukogude-värgi vastaline, siis seal olid omad üksikud head momendid ometi, seda ei saa ju mitte unustada. Näiteks tasuta huviringid kõikidele lastele, praegu peab ikka täitsa mõtlema, kui paljudesse ringidesse oma lapse saata saad kui neid palju juhtub olema. Mäletan, et mina leekisin küll igasuguste põnevate trennide ja ringide vahet, tegevust jätkus palju. Kino ja teater olid inimestele taskukohased (teine asi on muidugi see, et odava pileti eest seal ka miskit vaadata ei olnud, aga vahel oli siiski ka väga häid asju) ja küllap neid positiivseid momente oli veel.

    Aga pika jutu lõpetuseks, et suurema osa praeguse aja täiskasvanute lapsepõlv siiski jääb kasvõi osaliselt nõukogude aega ja ma arvan, et sellest ka see nostalgia. Samamoodi nagu mu vanaemal on helged mälestused sõja-ajast, hoolimata kõigist neist koledustest, aga ta ütleb, et ma olin siis ju noor ja noorena tundub ikkagi elu ilus.

  2. ritsik Says:

    ikka on häid mälestusi nõukaajast, miks ei ole. Ma käisin Tallinnas Rottermanni kvartalis mingit nõukanäitust vaatmas, nii põnev oli. Samas vaatad neid sektsioone, pruune diivaneid, pruune tapeete ja köögiasju – olid ikka koledad küll aga kui ise sees elasime, ei tundunud kole. Või siis pioneerindus. Praegu vaatad- õudne propaganda ikka, aga siis tundus päris lahe lüüa trummi või uurida salakirja.
    Minu ENSV teemaline sari ilmus mingis lehes, oli see EPL?

    • sesamy Says:

      Nujaa, aga leht on leht ja raamat on raamat 🙂

      • ants Says:

        Tuli meelde üks katke Õnnepalu “Paradiisist”:
        “Sest sel ajal tuli just ka vabadus ja me keegi ei teadnud, mida see õieti tähendab. Nüüd me teame, et vana vabadus vahetati uue vastu ja vana orjus asendati uuega, nagu ikka vahel juhtub. Aga kui uus pole veel päriselt tulnud ega vana veel päriselt läinud, siis on tõesti päris vaba aeg.”
        Raamat kirjutada oleks küll igati kena ja õige, aga see saaks hirmus raske olema, just sellesama pärast, et vana pole veel päriselt läinud ja uus pole veel päriselt tulnud. Ootame ära – eks see aeg ikka ükskord tule.

  3. meretuul Says:

    Noh, mina olen ka täpselt selline kahe riigikorra laps, kel esimesed 10 eluaastat kaheksakümnendates ja nö teadlikum elu algas koos riigkorra vahetumisega.
    Mis mulle veel nõukaajast lisaks eelpool juba öeldule on positiivsena meelde jäänud, oli praktilisus- ei mingit laristamist, mõttetut asjade kultust. Asjad tehti võimalikult vastupidavaks ja töökindlaks, mitte tänapäevaselt-võimalikult kiiresti läbikuluvad, et osta uusi, raisata niigi nappe keskkonnavarusid …
    Oli nt taaskasutatav klaastara ( piim, hapukoor), olid kandekotid ja-võrgud ( ei mingit jubedat kilkotindust!), ei olnud ka liigset kodukeemiat – mäletan, kuidas kodus palju asju nö ohutute vahenditega korda tehti – valgendati soodaga, raskeid plekke keedeti ja/või hõõruti jämeda soolaga ( nt teeplekid vms), puhastusvahendid olid ka äädikas,”lillalahus” jms, aiaväetiseks oli isetehtud kompost jms. Mõnus, roheline mõtteviis vohas siis ( olgu küll, et paljus kindlasti ka olude sunnil).
    Ka see on omamoodi nostalgia, mida küll keegi ei keela ka tänapäeval nö oma lõbuks praktiseerida, aga siiski peetakse sind veidrikuks kui palud poes mitte iga puuvilja eraldi kilesse pakkida v nühid kodus katlakivi äädikalahusega …

  4. ants Says:

    Meretuule juttu oli igatahes meeldiv lugeda. Oli jah nii ja praegu ei ole mitte!!

  5. Bianka Says:

    Mina elasin nõukaajas oma paremad päevad ja noor olles saab kõigest üle. Valikut polnud nagunii. Siiski on mul meeles, kui palju võimalusi see raudse eesriide ja “võrdsuse” värk minult röövis. Kõik need perspektiivid, mis tänapäeval noortel on. Ja olid tol ajal mu eakaaslastel läänes. Sellepärast ei saa ma neid nõukaaja meenutusi heldinult vaadata. Distants pole ikka veel piisav. Ma ikka veel vihkan seda elukorraldust. Kus pidid tunde (või lausa ööpäeva) sabas seisma, mõne müüja või mingi muu “jagaja” ees lipitsema, et saada elementaarset elus vajalikku asja. Vorsti, vetsupaberit, diivani ostuluba, autokumme või ajalehe tellimust. Ma oleksin parema meelega midagi asjalikku teinud, teeninud raha ja ostnud selle eest, mida mulle vaja. Nagu tänapäeval.

    Minu arust lähebki piir sealt, kellel on nostalgia ja kes seda aega ikka veel vihkavad, sealt, kes oli laps, kes täiskasvanu sel ajal. Või kellel oli tutvusi kas kaubandusvõrgus, partei või ametiühinguliinis, see ei pidanud samuti selle süsteemi absurdsuse all niipalju kannatama.

    Tänapäeval ei pea ju selle priiskamishullusega kaasa minema. Mul on alati poes riidest kott kaasas ja asju ei viska ma ära enne, kui tõesti neid enam parandada ei saa. See ökoeluviis, millest noored räägivad kui uuest asjast, on minu jaoks alati olnud tavaline ja normaalne.

  6. Reha Says:

    Sesamy, aga nõuka ajal oli ju täpselt sama moodi (vähemalt) kaks Eestit: esimeses elasid parteibossid jms, kes sama moodi nagu praegused Toompea-poisid otsustasid, mitu kalakest võib keegi püüda jne. Teises Eestis elasid need, kelle eest otsused ära tehti. Esimeses elasid need, kes tutvuste kaudu head-paremat tarbida said; teises need, kellel vajalikke tutvusi polnud.

    Selles suhtes on sul küll õigus, et nõuka ajal oli kindlasti kõigil palju kergem aru saada, kuhu “kasti” sa kuulusid, mitte nii nagu tänapäeval, kus ajalehepoisist võib saada miljonär – ja vastupidi. Aga minu meelest on selline kergus ja turvalisus võltsturvalisus. Jah, nõuka ajal kõik teadsid, kuhu nad kuuluvad aga kui see “kast” oli ahistav, siis sealt välja rabeleda oli raskem ja isegi mõeldamatum, kui praegu.

    Ja lapsed, kelle jaoks oli koolilõuna ainuke soe toit päevas, olid kahjuks ka nõuka ajal olemas. Eks me kõik teadsime mõnd joodikperet, kus isa oli kuldsete kätega ja napsulemb töömees, kellele ikka tasuti pudeliga, mida ka ema siis aitas lahendada… Selliste perede olemasolu üle lihtsalt ei arutletud avalikult, Võsa-Pets ei toonud neid meie elutuppa igal õhtul.

    Olen aga sinuga ühel arvamusel selles suhtes, mis puudutab meid peale nõuka aja lõppu tabanud negatiivsete uudiste laviinis. Tänapäeva meedia edastab tõesti lõputult ebavajalikku ja negatiivset infot.
    Tean, et nõuka ajale heidetakse ette seda, et koos vähemtähtsa informatsiooniga jäi avalikkus ilma ka tõesti tähtsast informatsioonis – või avalikustati infot moonutatult (a la Tsernobõli katastroof). Aga minu meelest on tänapäeval OLULISE infoga endiselt sama lugu: seda püütakse varjata ning erinevad huvigrupid püüavad seda avalikustada moonutatult.

    • sesamy Says:

      Muidugi sul on õigus nõuka-aja kastistumise ja mitme eesti kohta, lihtsalt kuna ise olin tol ajal laps, siis elasin vanemate poolt turvatud maailmas, seepärast ka pealkiri Minu ENSV.
      Ja kui suureks sain, tuli ka teadmine et pealesurutud võimu korral sul sõnavabadus puudub.
      Praegu aga- ise valime kodanikud rahvasaadikud… ja see, mis nad seal üleval korraldavad, toimuks nagu mingi mingi(s) teise(s) riigi(s)/heaks, tunne igatahes on et mind see ei puuduta kohe mitte…

  7. helle Says:

    Olen 100% nõus Biankaga ja ka Rehaga.
    Ei leia nõuka-ajas midagi rohkem head, kui et töö- ja elukoht oli kuidagimoodi riiklikult tagatud. Vaidlesin hiljuti ühe oma sõbraga sel teemal. Tema leidis, et oli ikka väga hea süsteem, et pärast kõrgkooli suunati noor inimene tööle ja anti korter. Suunamine suunamiseks – see kestis 3 aastat, aga korteri kohta tahaks kobiseda. Noortele anti kõige viletsamad pinnad ja sealt välja pääseda oli raske. Kehtisid igasugused nimekirjad ja selle järgi jagati soodustusi. Parteibossid ja sõjaveteranid kõige ees, käsi pikal.
    Samas – inimesel on üks elu elada ja üldjuhul on lapsepõlv ja noorusaeg ilus iseenesest. Ka sellises sumbunud riigis nagu NSVL. Eks mulgi ole head mäletada, aga ei usu kuidagi, et selle õnne tagas mulle nõukogude kord.

  8. konn, lendav Says:

    Vaidlen parteibossinduse koha pealt vastu. Suured isakesed tol ajal ja nüüd on ikka võrreldamatud. No mis võimalused oldi tolleaegsel riigiettevõtte direktoril? Sai kolm korda rohkem palka raamatupidajast. Nüüd on vahe kümnetes kordades. Töötasin toona 800-pealises ettevõttes – meil oli 3 ametiautot, mille kasutamiseks tehti ette nädalane graafik, ainult peadirektor sõitis ise, teistel autodel olid autojuhid. Jutud erikauplustest ja -puhvetitest võiks ka ükskord vaibuda – neid võis ühe käe sõrmedel üles lugeda ja sai sealt bulgaaria parfümeeriat ja ungari konserve. Autoostu lubade ja korterite jagamisega oli pisut teine teema, aga ka need tegevused olid erinevate tegelaste karmi kontrolli all. Öeldagu mida tahes, ametiühingu, rahvakontrolli, üldse tööliskontroll igasuguste asjapulkade üle oli reaalsuses toimiv, sageli kasutati seda kahjuks ka ülemuste kangutamiseks valekaebustega. Kui oli ametiauto, siis pidi see teatud kellajaks olema garažeeritud, ka ministril endal. Juhtus ministri proua poodi sõitma ja keegi nägi ning kaebas, lendasid pead ja ametikohad. Kes küsib praegu, miks , millal ja kellega nt. Sandor Liive oma riigilt kasutamiseks saadud autoga sõidab? Ütlete, et kõik varastasid? Muidugi, ma ise ikka ka;) Jõudumööda. Sama on ka tänapäeval. Kui sugulane ostab endale diiselmootoriga auto ja ainsaks põhjenduseks on see, et tööandja rekkast saab seda piiramatult virutada, no andke aga andeks! Hiljuti kiitles üks kolleeg ehitusalal, kuidas tellijale sokutatakse kuskilt mujalt demonteeritud vetsupott. Natuke kasimist ja voila`. Kõigest eeltoodust hoolimata ei olnud siis elu loomulikult parem, mind natuke nörritab lihtsalt see, et paugutatakse ühte väravasse – partei ja valitsus ja partei ja valitsus. Väidan, et kontroll ja karistuse hirm hoidsid tolleaegseid isakesi märksa lühema lõa otsas, tänapäeval on äriliste sigaduste tegemine, riigi (KOV) rahakoti segiajamine isiklikuga ja muud koerused märksa tolereeritum tegevus. Meil oli ettevõttes väliskaubandusega tegelev isik, too pandi viieks aastaks kinni soomlastelt 500 marga ulatuses saadud kingituste eest! Telefoniõigusest ma ei räägigi, kui praegu Savisaar oma kabinetis toru tõstab, seisavad kõik linnaametnikud valvel, junn sirge;) Oehh!
    😀
    A ikkagi tuvustest. Kõigil oli keegi vajalik inimene tuttav. Ja mängis ka tuttava tuttav ja oamkorda selle tuttav. Teeneid ja teenuseid osutati vastastikku ja see nüüd küll sellest ei sõltunud, kes oli parteis ja boss või mitte.

  9. Bianka Says:

    Nii tulebki välja, et igaühel on oma ENSV. Minul polnud kasulikke tuttavaid. Sest kui sa tuled suurde linna maalt, ei tunne sa seal kedagi. Kursusekaaslased kah täiesti ebapraktilistel ametikohtadel. See oli hoopis teine elu, kui neil, kes näiteks pealinnas sündinud. Elamispinna saamisest ma parem ei räägi. Kui polnud sissekirjutust, ei võetud tööle. Kui polnud töökohta, ei saanud korterijärjekorda (loomulikult). Sisse ei julgenud keegi sind oma elamisse kirjutada, sest üürnikuste ei saanud mitte mingi nipiga enam lahti… Aga see selleks. Minu jaoks on selle aja hinnang mu enda võimaluste võrdlus tänapäevaga. See, kas teise rahakotis on kümme või tuhat korda rohkem raha, minu jaoks pole oluline.

    Aga Savisaar (varem Reiljan) jätkab ENSV parteibossi liini tänapäeval. Ja kes talle selle võimaluse annab? Venkud, keda ENSV riiklikpoliitika meile tõi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: