Tuleb tuttav ette?

Delfi naisteka foorumis oli kööginurgas jutuks söögisõltuvused.
Paar sõnavõtjat tõid välja hoopis sööginõusõltuvuse:
k
16. oktoober 2010, kl 19.47
siin mainiti kohvijoomist oma tassist endale meeldival moel. ei ole küll päris see teema, aga siinkohal oleks sobilik küsida. mul on sama lugu – mul on oma spets suur tass, minu sümboolikaga, minule sobivas suuruses. teen sinna täpselt sobiva kohvi – ühtegi teise tassi ma ei oskakski teha. joon päevas üheainsa tassi ja see tass peab olema seesama minu oma.

aga mul käivad tihti (no ikka iga kuu) ühed külalised, kellele ma olen seda seletanud, aga ikka ei jää meelde. ikka on nii, et kui juhtun neist hiljem ärkama, avastan oma tassi kellegi teise näpus. minu jaoks tähendab see, et mul jääb kohv joomata. mõnest teisest tassist poleks see see. ootan siis kannatlikult, kuni külaline on kohvi ära nautinud, et saaksin ise juua. nüüd viimati juba käratasin peale, et see on minu tass ja palun jätta mulle see minu igahommikune 5 minutit rõõmu juua kohvi oma tassist.

nüüd kuulsin küla pealt, et olen igavene bitch ja ülbe moor, teen mingit tassist probleemi ja ei austa oma külalisi jne. on see ikka nii? olen ma ülekohtune?
mis teie arvate?

ja teine:
ka k
19. oktoober 2010, kl 14.06
sarnaselt teisele k-le on mul sama sündroom. ma OSKAN SÛÛA vaid üheainsa kahvliga! selle leidsin kunagi metsast, kui seenel (!) käisin. niisugune ilusa nikerdatud peaga, minule sobiva suuruse oradega, parajalt raske ja… no ühesõnaga taevaand (peale metsaandide).
pere teab, et selle kahvli kasutamine teistel toob kaasa vaat et krim. karistuse, aga kui mõni küllajuhtunud tuttav peaks seda puutuma, siis olen väga häiritud, tunne on nagu kodust välja visatul.

Mul oli ka selline kahvlikiiks. Kunagi oli mul luupeaga kahvel (eestiaegne, siberiski ära käinud ja tagasi tulnud, peenike , kerge ja otsast kõrbenud). Aastaid tagasi arvas eksabikaasa minuga konsulteerimata, et hirmus kole on see kõrbend ots (mind küll ei seganud!!!), lammutas laiali ja tegi sinna orgaanilisest klaasist käepideme. Liimimiseks kaapis roosa pliiatsi otsast liimi sisse värvigi. Tulemus iseendast polnud kole, küll aga polnud see enam SEE kahvel. Praegune lemmik on minuga aastast 2006 (lastega malevas laenasime kooli sööklast ja pärast polnud enam kellelegi tagastada). Ju siis oligi sel kahvlil uut peremeest vaja… 🙂

Aga on ka supilusikaid, millega ma süüa ei suuda. Söögirelvastus peab olema õhuke.
On mõnel veel sarnaseid kiikse?