Napooleoni-lahing (rindeteated)

Lahingu ajend: vallutada tundmatu teema.
Lahingu põhjus: tahtmine midagi küpsetada ja kodustele häämeelt valmistada.
Lahingu algus: 20.15.
Lahingu eeldatav lõpp: 02.00
20.15: Lugeda retsept. Panna valmis vajalikud toiduained: nagu raamat teatas- 250 g võid, 1 tl soola, 200 g hapukoort ja 5 dl jahu. Segada kausis sool ja jahu, lisada võitükid ja hapukoor. Näppida kõik ühtlaseks massiks ja panna tunniks ajaks külmkappi.
Kus see sinine kauss nüüd on? All kapis ei ole, sahvris ka mitte. Kauss leitav külmikus muude toiduainetega koormatuna. Teeb vajalikud ümberkorraldused ja vabastab sinise kausi. Peseb see ära. (Kõik ju teavad, kuidas iga retsept algab sõnadega: võtke puhas nõu…). Kuivatab hoolega ja segab soola jahuga. Lisab või ja hapukoore ja hakkab näppima. Näpib ja näpib. Või on külm, hapukoor niisamuti. Mida enam näpib, seda enam hakkab taigen käte külge. Ära tulla ei taha. Ilmutab füüsilist vägivalda ja teeb palli valmis. Miks see hapukoor peab niiiiii külm olema??? (aga ega Punapardil Muskva all ka soe pold, eksole). Keerab see pall kilesse ja paneb külmkappi. Lakub sõrmi. Kas see taigen peabki nii soolane olema? Peaks vist kreemi valmistama hakkama? Oot, uurime elu, kuidas see käib. Paneb mobiili tunni pärast helisema ja asub elu uurima.
21.05: Valmista kreem: Kuumuta potis pidevalt segades piim ja suhkur, samal ajal sega munad ja jahu ühtlaseks. Vala piim munasegusse ja sega ühtlaseks, kuumuta segu potis kuni paksenemiseni. Jahuta.
Selge ju. Välja arvatud üks asi: kumb enne, muna -jahu kokku või piim- suhkur kuumaks? Sest nii osav ma ei ole, et kahte asja samaaegselt teha.
Vahusta teises kausis toasoe või. Lisa kreem vähehaaval ja pidevalt vahustades. Maitsesta vanillisuhkru ja konjakiga.
Või? Nii palju võid? On see tõesti vajalik? Otsib nami-namist abi. Saab aru, et või pole oluline. Otsustab kergendustundega, et või jääb ära.
21.30: Taimer heliseb ja teatab, et taigen on valmis.
Läheb vaatab, kas ongi aeg.
Ei ole, las seisab veel. Kuidagi liiga pehme alles. (Laob vahepeal ühe pasjansi ja paneb pesu kuivama).
UUDIST TÄIENDATAKSE!
21.40 Välknõupidamine iseendaga.
See taignaplönn on ju nii pisike, mismoodi seda 10ks osaks jagatakse nii, et igast osast 24-cm läbimõõduga ring saadakse? Ja kui ma plaanin veel mõne kihi vahele moosi ka panna, on mul siis niii palju kreemi vaja?
Otsustab keeta nõutud kogusest kolmveerandi (ehk siis liitri piima asemel 3/4 ja 4 muna asemel 3). Aga enne kogub julgust ja laob veel ühe pasjansi.

22.10: Mine ja tee see kreem ükskord ära!!!
*ohates kööki*.
UUDIST TÄIENDATAKSE!
22.35: Kreem on valminud.
Võtab mikser. Paneb pliidi sooja. Pliit on vana ja äkiline, väga reguleerimisele ei allu, ehki peaks. Miksib madalal kirusel sassi munad ja jahu. Poole maa peal avastab, et mikseri juhe on ühest kohast katki. Mõtiskleb, kas saab kõik tööd tehtud või pimendab poole maa peal kogu elamise ära. Saab tehtud.
Paneb pliidile piima koos suhkruga. Segab. Segab hoolega. Lisab oma “mida ma kardan”- nimekirja veel ühe asja: piima keetmist. See risu kipub ju pidevalt põhja kõrbema, sega siis või mitte. Saab asja suuremate kadudeta keema. Niristab munasegule ja mikserdab kogu aeg. Siis valab kogu kraami potti tagasi ja segab madalal kumusel edasi. Tunneb, kuidas lusikas potipõhjast midagi paksemat kraabib. Segab intensiivselt. Siis veel intensiivsemalt. Lõpuks annab alla ja keerab pliidi kinni. Jahtuval plaadil küpsetab kreemi lõpuni ja paneb rõdule jahtuma. Kaane all, nagu kästud. (ega keegi ei oska öelda, miks just kaane all?) Lusikat lakkudes saab aru, et paksem osa millesse lusikas kinni jääma hakkas, oli valmiv kukekomm. Kõrbema veel ei jõudnud. Õnneks. Kreem sai jube magus ent mitte paha. Õpetuse järgi läheb ja lisab sinna kohe ka konjakit (mul brändi) ja vanillisuhkrut. Otsustab, et taignaplaatidega alustab kell 23.00.

23.10: Soojenda ahi 225 kraadini. Jaga taigen 10ks osaks. Rulli tainapallid jahusel laual ükshaaval ümmarguseks 24 cm läbimõõduga kettaks. Et saada ühtlaselt ümmargused kettad, tasanda nende servad lahtikäiva koogivormi äärtega. Äralõigatud servad hoia alles, need küpseta viimasena. Küpseta põhjasid ükshaaval 10 minutit.
Nii. Paber, taigen, rull. Kus on rull? Ma küsin veel kord, kus rull on? Ise küsin, ise vastan- nina all sul, tohman. Võta sealt, kus panid. Taigen kümneks ja rullida.
Eeee… (haarab mõõdulindi ja saab tulemuseks 18 cm. Ja taigen on peaaegu sama õhukeseks rullitud kui küpsetuspaber). Olgu siis, saab vähem kihte. Ongi vähem vaeva. Ja ära lõigata ei anna siit midagi, lihtsalt kõige ebaõnnestunum kiht läheb pudistamisele ja katteks. Ja kuskil keegi soovitas kahvliga läbi torkida plaadikese. Nii teebki.
*ahi on vist soe, läheme küpsetama*

23.20-00.30 Muudkui küüpseta ja küüpseta…
Kui esimene plaat ahjust väljus, pidi küpsetaja peaaegu minestusse langema: mis mõttes oli läbimõõt 3 cm kahanenud ja asi nägi välja nagu alamõõduline pitsupõhi? Rullis siis uue veel õhema- tulemus oli sama. Õhemaks aga, ausõna, enam rullida ei andnud.
Siis sai küpsetuspaber otsa. Ettenägelikult olin just täna uue toonud. Lähimal vaatlusel selgus, et tegu on fooliumiga. Läksid siis kasutatud küpsetuspaberilehed uuesti solaariumi :D.
Plaate sai kokku 7. Riismed ootavad pudistamisjärge.
Asi ise näeb välja nagu väga koba peale tehtud pannkoogitort. Võib-olla see pudikate selleks ongi mõeldud, et ebaapetiitset välimust varjata? Tuleb ära oodata auväärsete kohtunike kommentaarid (need laekuvad kell 02.00 kohaliku aja järgi töölt).

AJALOO ÕPPETUNNID:
+ õpitud keedukreemi valmistama
+ saadud kogemuse võrra rikkamaks
+ ? (küll ma kirjutan, kui meelde tuleb)
– seda tainast ma enam ei tee!
– maitsestamiseks kuluvast brändist pudelisse jäänul on loll komme kuhugi haihtuda.
– ?(küll ma kirjutan, kui meelde tuleb).
Nüüd tahaks puhata, nagu Napoleon peale võidukat lahingut… aga keegi peab lahinguvälja ka ära koristama.

Kokaraamatud

Kokaraamatud on ühed väärt asjad. Esiteks on nad kasulikud selleks, et meelde tuletada, mis toite olemas on, juhuks kui ideedest puudus kätte tuleb. Teiseks saab nende kallal fantaseerida- mida kõike ma siis kokku kokkan kui ükskord piisavalt materjali (loe: raha) on. Kolmandaks aitavad nad algajal pihta saada, mis liigutused tuleb teha enne, kui toorainest toit saab.
Mul on elus olnud täpselt kolm isiklikku kokaraamatut. Vanematekodus muidugi oli neid palju, alates kodanike Masso, Petti ja Savi kirjapandust kuni mahukate läikpaberil venekeelsete üllitistega (pildi peal kaunilt serveerituna plekkpurk roheliste hernestega, kahvel ja valge suurätt kõrval), sai ka neid lehitsetud ja katsetatud. Aga isiklikke…
Esimene oli selline universaalne, palju retsepte aastast 1966. Sain selle oma ema käest kui iseseisva elu peale läksin. Eks ta teadis, et see raamat mu lemmik. Praeguseks on ta võidunud, narmendav, kaotanud mõned lehed ja saanud mõned juurde vahelekirjutuste näol. Aga töötab ikka sama hästi kui muiste, eriti siis, kui on vaja täpselt teada kuidas teha lihtsamaid toite. Kuna raamat on välja antud ajal, mil poes midagi eriti ei olnud, arvestasid sellega ka autorid (vist) ja suht olematutest asjadest saab kokku keevitada häid toite. See on raamat, mis minuga räägib. Pildi sain osta.ee lehelt.
Teine kokaraamat kingiti mulle… ja mina seda ei kasutanudki.
See-eest fännas tunduvalt paksemat ja uuemat üllitist hoopis mu Seenior. Ja raamat lahkus siit elamisest tema elamisse. Loogiline ju, ajalugu kordub. Eks siis kingib ta kunagi oma lapsele ka kokaraamatu, vahet pole, kas sellesama või mõne mille kingiks saab ja mida ise ei tarbigi 😀
Ja kolmas- kolmanda ostsin ise. Hiljuti. Kolleeg tõi tööle tordiraamatu, mille järgi oli ühe maiuse valmistanud ja mida meilegi maitsta pakkus. Maitses hea. Raamat maitses ka hea, eriti kui seda silmadega süüa. Tekkis kiusatus omalegi hankida. Ja ennäe- Rahva Raamatu veebipoes ei küsitud asja eest üldse palju. Veel mõned olid minuga sama meelt. Niisiis tellisin 4 tordiraamatut. Need seal veebipoes mõtlesid küll, et mutt vist ogaraks läinud kui iga retsepti jaoks eraldi raamatu ostab :D… aga kätte ma ta (nad) sain. Muidugi võiks ju iga mind tundev inimene veidi kukalt kratsida: mis ajast sina magusat sööd? aga esiteks on seal ka ideid soolaste tortide tarbeks ja teiseks ei pea ma ise seda ära sööma, mis kokku käkerdan. Ja täna ma siis proovingi (elus esimest korda) napooleoni torti teha. Eks paistab, kas välja kukub napooleoni tort või napooleoni kompleks… 😀
Mõned asjad vist siiski vajavad retsepti järgi toimetamist, eriti kui esimest korda teed.