Loeme veel… ja veel… ja veel

Nii mõnus on jälle uusi blogisid leida, mida mõnuga lugeda.
Ja nii mu blogroll pikeneb ja pikeneb ja pikeneb.
Varsti pretendeerin pikima blogrolli omaniku tiitlile.
Aga ega ma kelleltki luba küsinud… kui omanikke häirib, andke teada.
Siis lühendan.

Koerad on lahedad inimesed

Räägitakse, et nii nagu abielupaarid lähevad aastate jooksul ühte nägu, nii ka koerad peremeestega. Või siis vastupidi. Et peremehed koertega, mine tea, kumb kummalt snitti võtab. Ei ole kindel, kas sama saatus ka mind ähvardab- minu koer on ilmselgelt homoseksuaalne…
Kui me aastaid tagasi siia kolisime, elas meie majas vaid üks koer, enamikel elanikel olid kassid (on siiani). Maja teises otsas elava sama mõõtu isase krantsiga sai meie peni küll kiirelt sõbraks, oh seda rõõmu, kui tüübid samal ajal õue juhtusid sattuma. Ja kui mingil põhjusel meie koer õues jalutas ja teine niisama rõdult alla vaatas… mis südantlõhestav niuksumine asja juurde kuulus… (ka kõne all olev koer on isast sugu).
Tänaseks on galerii täienenud veel kolme koeraga- noor hundikuts, chiuaua ja taks.
Taksi perenaine on vanemas keskeas üksik daam. Daamil on eraku kuulsus; lapsi ta sallima ei pidavat ning karjuvat nende peale kogu aeg. Oma silmaga ma seda märganud ei ole. Suve hakul kui daam ja taks kooselu alustasid, muutus asi kiiresti- maja jõmpsikad võitlesid õiguse eest koera jalutada ja temaga mängida. Ja ka daam ise puhkes õitsele: vilgas seltsielu ja toreda tädi kuulsus ei mõjunud teps mitte halvasti. Ehkki päris koomiline oli vaadata, kuidas tädi -kui koer end lahti rebis- kandval sopranil looma noomis: “Naksiiiiii! Ära mine teee pealeee! Sa ju tead, seal sõidavad autoood! Sa võid auto alla jääädaaaaa!”. Seda seni, kuni mõni väledamate jalgadega mudilane peni kinni püüdis ja omanikule tagastas. 😀
Täna rõdult alla vaadates avanes järgmine pilt: trepikoja ees õues on liikumisanduriga lamp. Koer tuuseldas valgusvihus ringi ja toimetas toimetusi. Kui ta aga pikemalt paigale jäi ja valgus kustus, algas meeleheitlik haukumine. Kui siis rõdult koera kõnetasin ja ta end liigutas, süttis valgus uuesti ja haukumine lakkas. Uus huviobjekt mis koera paigale pani- pikem seisak- valgus maha- ja taas haukumine :). Ja nii korda mitu, kuni perenaine keldriuksest üles tuli ja mõlemad rõõmsas üksmeeles tuppa purjetasid :). Pmst olgu siis kuidas on, kui end väljendada saab, on kõik korras, vahet pole, kui otstarbekalt seda tehakse :D.
Huvitav, mida arvata selle looma peremehest?