Novemberikuu viimane päev hakkab kohe looja minema.
Olles taas kord eksinud oma bloogi- mida oskan kosta ma nüüd?
Ikka seda, et kogu aeg on nii kiire, nii väga kiire… ja kui ka mõttepaus tekib, on see pigem selleks, et ise järele mõelda (mitte kirjutada).
Aga endiselt on elu ilus (tänu inimestele ümberringi).
(Lapsed/õpilased/ on vägagi inimesed.)
Stiilinäiteid:
4.klass saab kätte iseseisva töö; õpetaja (mina) läheb materjali paljundama. Teel masina juurde märkab aknast härmatand kuuskede otsa laternate riputamist. Pöörab kannal ringi ja kutsub lapsi: tulge, ma näitan teile midagi ilusat.
(tagasiside klassijuhatajale: kuule, muusikaõpetaja kutsus meid vaatama et on midagi ilusat. Ma mõtlesin, et on mõni surnud loom.)
1. klass: Õ: Nii. Nagu me nüüd juba teame- igal noodil on oma kindel asukoht noodijoonestikul. Ja selle järgi kuhu me noodi joonestikku paneme, saamegi aru, mis noot see on. (ja kõik saavadki aru välja arvatud üks) :
(tuleb ja küsib salaja): onju, see läbikriipsutatud noot on ka noot?
on ikka 😀