Ükskord ammu jaanuaris

1989 aasta jaanuaris oli isegi augusti kohta erakordselt mõttetu suusailm. Maa- ja teekamarat kattis konarlik jää, mis ülepäeviti sulas ja siis jälle ei sulanud, igatahes oli liikumine ääretult raske ka parimas füüsilises vormis inimesel. Mina olin väga ümar ja seetõttu eriti õues ei käinudki. 23 kuupäeva hommikul kell 6.00 istusin aga kiirabiautosse ja lasin end Pelgulinna sünnitusmajja sõidutada kus 24 hommikul kell 00.15 Seenior ilmavalgust nägi.
Ei hakka kirjeldama ma mitte, mismoodi need tunnid seal veedetud said; tõtt-öelda eriti ei mäletagi. Küll aga on eredalt meeles esimene titekisa, tohutu väsimus ja sellest üle kõikehõlmav õnnetunne. Laps kasiti puhtaks, emme nõeluti kokku ja kärutati koridori nõrguma. Ja kõik need õudusjutud neerukausi otsas lebotamisest- sellest ei tea ma midagi, mina magasin. Ehkki ma ei saa aru, mismoodi oli nii rõvedat värvi ja tuuletõmbseses ruumis üldse magada. Kui külm hakkas, tuli suurt kasvu sanitar ja tõi veel paar tekki ning keeras mu kookonisse. Sanitaril oli ürgset rahu täis aura ja downilikud näojooned.
Kella kolmeks (öösel) oli uni otsas.
Seda nähes, pööras sama sanitar kannal ringi ning kadus korraks, et peagi – pamp kätel- tagasi tulla. Et mulle keegi stsenaariumit tutvustanud polnud, võttis teadjam inime asjad oma kätte. Täpsemalt võttis ta mu käe, sirutas selle küljele, asetas kaenlasse pambu ja keeras käe selle ümber õrnalt ent kindlalt rulli.
Pamp vaatas mulle otsa. Kookonist paistis tume lokk. Kergelt tõmmukast näost uurisid mind kaks tumedat veidi kõõrdis ja väga keskendunud silma: ah selline oled sa siis väljastpoolt? Uurimine kestis julgelt 5 minutit, siis pandi needsamad silmad kinni ja jäädi magama.
Üleval viidi Seenior teiste tittedega tutvuma ja mind tõsteti palatisse valgete (tegelikult küll rohelisekirjude MINZDRAV-kirjadega) linade vahele. Mina olin ergas nagu lõoke, esimesena viiekohalises palatis, ja oh seda rõõmu kui poole tunni pärast saatusekaaslane toodi, kellega lobiseda sai.
Tolleaegsete kommete kohaselt veetsime haiglas viis päeva. Tittesid toodi toitmisele kärudega, kinnimässitud imikud nagu puuhalud kandikutel reas. Oli väga lihtne aru saada, millise sõiduvahendiga Seenior liikus- sellel nimelt rattad krigisesid. Ja ka lapse ärkvelolekust sai juba kaugelt pildi: kui teised tited vääksusid sellise haleda ja peene hääklega, siis minu imiklaps pröökas oktaav madalamalt.
Ühel päeval ei toodud last aga mitte. Arstitädi võttis nööbist kinni ja teatas, et enne ei saa, kui laps terve. Mina pärima et mis viga. Tema: kollane. Mina seepeale vastsündinute kollatõve kahtlustama (no eks ma olin Spocki lugenud). Tema ütles, et teistmoodi kollane ja kahtlustas omakorda midagi sapil viga olevat. Mispeale mina otsisin kõik 15-kopkased üles ja läksin mitu korrust allapoole kaugekõneaparaadi (praegu on jabur seda sõna isegi kirjutada!) manu oma emmele helistama ja kurba saatust kurtma. Emal oli varuks elukogemus: sina olid sündides kuu aega tumekollane, keegi ei saanud aru, mis viga on. Nii et 22 aastat minu sünnist hiljem polnud midagi muutunud. Ka Seeniori diagnoos jäi selgusetuks.
Siis kui koju jõudsime ja imiku inimese riietesse toppisime, tabas meid üllatus: vasakul meelekohal ilutses keset tumedaid lokke heleblond kihar. Millegipärast seostusid meeltes sõnad “vesinik” ja “oimuveen”, hiljem selgus, et need küll asjades süüdi polnud; hele salk püsis vähemalt 10 aastat, hiljem kadus kuidagi teiste kiharate sisse ära.
Ma ei tea, kas see on kõigiga nii, aga esiklaps on ääretult edukalt korranud nii minu eksisamme kui parimaid päevi. Kui ta samas vaimus jätkab ja saab oma esimese sama vanalt kui mina, ootab mind lähima aasta jooksul vanaemastaatus :).
Aga võib-olla teeb tema teisiti.
Tore on ka mõelda, et kui Seenior minuvanuseks saab, olen mina 66 (mis ei ole üldse vana)ja kui tema sinnani jõuab, täitub mul 88. Loodetavasti mitte postuumselt.
Öeldakse , et laps valib ise oma vanemad. Ma küll ei tea, millega ma selle ära teenisin, aga olen uhke ja õnnelik küll, et sa just minu valisid. Ehkki ega meil nüüd alati kerge ka just olnud ole, eksole. Aga head asjad kaaluvad kõik muu üles.
Palju õnne, Seenior; sulle ja mulle ka.

Advertisements

7 kommentaari to “Ükskord ammu jaanuaris”

  1. maaraja perenaine Says:

    Palju õnne teile 🙂

  2. neiud ärevil Says:

    Kangesti tuttav tuleb ette see koridoris neerukausi otsas külmetamine Pelgulinna haiglas.Huvitav, et vahet pole kas 89 või 82.Minu noorem poeg sündis 88 ja oli samuti kollane.Tema puhul imestasid üldse arstid,et elas ja isa küsimuse peale, kuidas lapse tervis on vastati “ne kak”.Ka jäi diagnoos määramata.Nüüd 22 aastat hiljem on samuti lokkidega , tõmmu nahaga ja 1. 89 pikk.
    Nii, et hoolimata Pelgulinnast on poisid kui ponksid.
    Palju õnne Teile mõlemile.

  3. Smaragd Says:

    :):):) Nii vahva jutt. Kirjuta veel ‘ajaloolisi’ jutte – minusugused jõnglased ei tea nondest aegadest ju midagi. 😀

  4. Eeps Says:

    Ma olin ka kollane. Arstid ütsid emale, et toksoplasmoosi tõttu.
    Palju õnne!

  5. iibis Says:

    Ülimalt meeleolukas kirjeldus. Palju õnne asjaosalistele!

  6. kukupai Says:

    Näe mis juhtub, kui jupimat aega siia ei satu – keegi saab vahepeal lapse 😛
    Minu omad kah kõik Pelgulinnas sündinud,pesamuna 1988 (kah poiss). Aga mina olin I korrusel ja seal koridori ei jäetud, viidi kohe palatisse. Ja kui tüdrukud mässiti ikka valgeteks pampudeks, siis poja oli juba kenasti teki sees…


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: