Tehtud, teoksil, kavas…

Kuna olen möödunud aastal eriti laisk blogija olnud, panen siis nüüd tagantjärelegi kirja möödunud aasta sündmused. Vähemalt need, mis meelde tulevad. Ja siis vaataks edasi, mis tehtuga peale hakata.
Põhjust enese kirumiseks leian küll: oleks ju võinud siia hoolikamalt üles märkida mis ja kuidas, oleks vähemalt neti kaudugi kroonika kättesaadav olnud. Kuna aga tehnilistel põhjustel ei ole minu käsutuses enam kolme aasta jooksul arvutisse kogutud pildi-, video-, ega jutumaterjali (tööalastest asjadest rääkimata), siis pean siinkohal lootma iseenese kahe kõrva vahel asuva kõvaketta peale ja sealt sündmusi välja urgitsema.
Niisiis: alustame algusest.
Jaanuaris teatavasti algas uus aasta. Vastu sai see võetud nagu alati: algul kodus, peale südaööd sõpradel külas. Jaanuari mahtus ka Seeniori sünnipäev.
Veebruarist ei tule mitte midagi erilist meelde. Lund oli muidugi palju… ent paaril eelmisel aastal ei üllatanud see kedagi.
Märtsis…? Midagi kindlasti juhtus, vähemalt olid õhus kõik märgid, et kevad tulemata ei jää. Aa, meesinimene koondati. Et ei näitaks teistele halba eeskuju. Nimelt keeldus ta kindla ja selge häälega ületunde tegemast. Põhjuseks: oma tervis on kallim, kui saadav tasu. Näide: kui tööpäev hakkab kell 16.30 ja lõpeb kell o2.oo, tuleks koos ületundidega tööl olla hommikul kella 7.00ni. Ületunnid kella 02.00-07.00 tasustatakse 1,5 kordselt. Olgu öeldud, et tunnitasu polnud kuigi märkimisväärne.
Aprillis ilmestasid elu-olu minu juubel (45; 5. aprillil), stressipaketi lõpp (8. aprillil) ning meesinimese uus töökoht (kuu kolmandal dekaadil kusagil). Tööl kinkisid head kolleegid kimbu lilli ning ülemus eraldas ümbriku 5 (!) EURiga. Ma algul mõtlesin, et nii see käibki, hiljem selgus et ei, teistel juubilaridel on ikka 30 ühikut. Asja lähemalt uurides selgus, et mul on mingi kohvi/ühiskassa raha maksmata, mis sujuvalt siis ümbrikusummast kinni peeti. Selle asemel, et aegsasti meelde tuletada: kuule tüdruk, sul seal üks võlgnevus… (oleks võinud öelda küll, ma tõesti ei teadnud, et mul midagi maksmata jäänud). Nii et tase.
Mida lähemale mai lõpp jõudis, seda enam ei suutnud seekordset kooliaasta lõppu ära oodata. Ja seda mitte töö enese vaid muude asjaolude pärast. Peale teatud muudatusi, tuleb tunnistada, on tööõhkkond märkimisväärselt allamäge veerenud. Aga see käib “stressipakett” teema alla ja sellest hiljem. Maisse jäi veel KEAT-laager, tutipidu, maakonna laulupidu ja kõik muu see, mis ikka kooliaasta lõpus teha tuleb. Vahetult enne puhkusele minekut käis SUUR PAUK ära, selle mõjud olid tunda terve suve.
Muidugi oli suvel ikka enam head kui halba- jaanipäev perega; Põnn (nüüd juba 6. aastane) kes suve meiega veetis ja sai teada, et on muidki meelelahutusi peale arvuti; heade sõprade A ja R kauaoodatud poja sünd; erinevad avastusretked mööda kodumaa kauneid paiku; punased sõstrad ja muu purgi/pudelimajandus. Vanuigi läheb inimene raudselt lolliks kätte ära: mulle meeldib moosi-mahla-aiaviljaga mässata. Kui keegi oleks mulle seda veel 10 aastat tagasi väitud, oleks ma ta rahulikult kuu peale saatnud. Suht hästi mäletan seda, kui mu emal umbes samas vanuses kiiks käis ja ta usinalt aiandama hakkas. Minu vapustatud arupärimise pihta arvas ta, et üle 40 inimestel tekib lausa vajadus näpud mulda panna. Seda vajadust mul veel ei ole, ilmselt ma kompenseerin nimetet vajadust hoidistamisega.
Septembris algas taas tööelu. Väikesed muudatused olid ka siin osas: nimelt õpetan käesolevast õppeaastast ka 7-9 klassile ajalugu. Väga vinge, muide. Hästi huvitav ja vaheldusrikas. Ajalugu on mulle endale väga meeldinud juba enda kooliajast. Seenior kolis tagasi kodukülla (üürikorterisse). Algul küll vaid aastaks, aga asi seegi.Septembri viimasel päeval pidasime meesinimese juubelit stiilipeoga, teemaks KOLHOOS.
Oktoobris saime teada, et projekt, mida meesinimesega suvel ajama hakkasime, lahenes meile soodsalt ja niisiis kolisimegi meesinimese ema novembri algul 100 km. kauguselt meile lähemale. Ühtlasi sai tööl õhk veidi puhtamaks. Ütlesin lihtsalt viisakalt välja, mida ma mõnest asjast arvan. Paar nädalat hiljem toimusid tänu sellele mõned positiivsed muutused. Nii et kui enam ei suuda ülekohut taluda, tuleb välja öelda, mis on valesti ja teha omapoolsed ettepanekud asjade parandamiseks. Tuleb välja, et mõnikord asi töötab ka.
Novembris hakkasin väikese poisslapse vanaemaks.Esmasel vaatlusel tundus, et poiss rohkem isasse, nüüd aga juba tuleb täiesti tuttav ette; Seenioril oli samasugune mossis suu ja tõsine ilme. Novembris ootasin lund.Või vähemalt külmagi, mida aga ei tulnud, seda ei tulud. Täiesti veider on jõululaule õpetada, kui väljas suur muda muliseb.
Detsember oli muidugi kiire nagu alati. Erinevad esinemised, üritused, jõulupeod…
Mingil laupäeval käisin Pärnus, kus Meesinimesel oli miskine libedasõidukoolitus. Päev otsa lõin linna vahel aega malakaga, õhtul sõitsime Tõstamaale. Seal elab mu kallis sõbranna Õ, kellega me näeme keskmiselt kord kahe aasta jooksul. Ja midagi pole muutunud- nii kui kokku saame, jätkame sealt kus pooleli jäime. 🙂 Ei mingit kohmetust ega võõristust. Nii hea, kui mõned asjad ei muutu :).
Kooli jõulupidugi sai tehtud ja pälvis ohtralt kiidusõnu. Kahjuks aga on nii, et erinevalt veel aastagi tagusest ajast jätab teatud isikute poolt tunnustus mind täiesti külmaks. Kui kaua võtab aega, et solvumisest üle saada, ah? (Mul kunagi varem üle paari päeva pole läinud. Võib-olla ma pole lihtsalt kunagi varem solvunud olnudki?)
Aga pärast, kodus, oli mõnus. Lihtsalt super koos perega ümber laua istuda ja täiesti vabalt end tunda. Jõuluõhtul olime siis viiekesi: mina, Meesinime, Kutt ja Juunior koos peikaga. Natuke aega veetsid meiega ka Seenior mehe ja Peebiga. Aastavahetuseks liitus meiega ka Õdejas (Meesinimese oma).
Mis siis uuel aastal kavas?
Kõige lähemal ilmselt on ees Õdeja elu- ja töökohavahetus (kah siiakanti). Juunis tahaks ükskord ometi kooli ära lõpetada (tegemata on Teadus-ja loometöö metodoloogia praktikum (kirves); klaveri lõpueksam (normaalne), solfedžo lõpueksam (lebo), paar arvestust ja diplomitöö). Äkki õnnestub?
Suve jooksul peab parandama enesegi elamistingimusi, ilmselt on oodata meie juurde elama ja kooli minema ka Põnni. Kahetoalisesse korterisse kuus inimest elama panna, nii et nad üksteisele pinda ei käi, on kenakene kunsttükk küll.
Ja mida veel: päris kindlasti tahaks siia kirja panna rohkem kui mullu; seda on vaja kasvõi selleks, et end tühjaks rääkida, kui midagi hingel on. Ei saa ju lõpmatuseni näiteks meestki terroriseerida kui mingi asi hingelt ära tahab…
Väga isiklikud asjad ja pildid käivad endiselt parooliga; parool ei ole muutunud. Kui aga vahepeal unus, küsi julgelt uuesti aadressilt sesamy555@gmail.com
Õnne, rõõmu ja häid mõtteid meile kõigile!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: