Sellest ajast kui…

…ma siia midagi elust-olust kirjutasin, on üksjagu mett verre voolanud. Ja tõsi ta on- ma olen blogimisest lausa puudust tundnud, nii palju on asju, mõtteid ja emotsioone, mida tahaks jagada. Aga pikema kirjutise tarbeks on vaja üksiolemist, vaikust ja vastavat meeleolu. Kitsastes ruumioludes seda luksust iga päev ei ole.
(jätkatud kaks tundi hiljem)
Nii kaugele ma siis jõudsingi, kui Meesinime helistas ja kutsus oma kätetööd vaatama: palkidest liivakasti, mille sünnipäevaks saab A ja R aastaseks saav lapsuke. See juhtub siis pühapäeval.Ilus liivakast oli. Peits peale ja ongi valmis.
Novott.
Aga mis siis enne oli:
Niisiis, jaanuaris asus meile Põnn ja meie lähikonda Õdejas (Meesinimese oma), kes sai tööd kohaliku farmeri juures ja ka toa sealsamas. Põnn kolis 29.01 ja lasteaeda läks 1.02. Õigupoolest oli see päris naljakas, kui Meesinime lasteaia juhatajale helistas ja lasteaiakohta küsis. See ei saanud algul üldse aru, kellele seda kohta vaja on. Kui siis selgus, et jutt isiklikust lapsest, tuli siirale hämmeldunud küsimus “Kust sa nüüd äkki siis veel ühe lapse said?” :). Igatahes koht tekitati ja nii sai laps alushariduse omandamist jätkata.
Seenior sai 23 aastat nooreks. Esimest korda emana.
Veebruar oli lühike.Veebruari kohustuslik moment oli EV aastapäeva tähistamine. Selles kuus pakkus pinget aktusehommikuks pidulikuks ehitud saali põrandale kogunenud kümnesentimeetrine sulalumeveekiht. Oli päris põnev see nelja tunniga sealt välja saada ja põrand kuivatada. Ja ega seda veekest tuli ju aina juurde…
Märts läks argiselt- töö, töö veelkord töö ja sekka pisut pereelu ka. Oma täiskasvanuelu esimesed seemned külvasin 18.03. Tomatid ja porru.
Aprillis sain taas aasta vanemaks. See juhtus ühel neljapäevasel päeval. Sellele neljapäevale järgnes Suur Reede. Mis te arvate, kas ma tundsin rõõmu kolmest vabast päevast? Oojaa. Naljakas on kusjuures veel ka see, et juba teist aastat järjest pidin oma sünnipäeval töölt ära olema. Meil on selline traditsioon, et sünnipäevalaps teeb oma sünnipäeval veidi välja- vastavalt maitsele ja fantaasiale. Rahakoti paksusest me siinkohal ei räägi, eksole, õpsidel pole see kunagi eriti kogukas olnud. Eelmisel aastal viisin neile võileivatordi (hea, et ma endale koju teise tegin, muidu poleks ise saanudki), ise veetsin päeva mudilaskooriga piirkonna laulupeoülevaatusel. Sel aastal valitses rustikaalne stiil: odrakarask, pasteet, hapukurgid, soolaoad, suitsuvorst, taluvõi ja kolmeliitrise purgiga piima. Kõik peale vorsti ja piima oli isetehtud. Ehki ka need kohalike talunike käest saadud. Aga kus pagana kohas ma ära olin… no mitte ei mäleta. Siit ka moraal, miks asjad tuleks kirja panna kohe. Kutt sai 15 ja Põnn 7 aastat vanaks. Pankrot ühesõnaga.
Mai oli kiire nagu alati- kevadkontserdid, emadepäevad, lastega laagrites ja ekskursioonidel, tutipäev, lasteaia lõpetamine (jajah, see asi oli mul kah üle 13 aasta kavas), maakonna laulupidu. Klassiekskursioon oli vinge: sõitsime liinibussiga Tartusse, kolasime botaanikaaias, vanalinnas, astusime sisse kirikuisse, jutustasin neile kohtade ja asjade ajaloost (tänan, MHG, kus minu ajal giidinduspraktikat tegema pidi), siis marssisime läbi linna Võru tn batuudikeskusesse, sealt liinibussiga kohustuslikku Lõunakasse (kus sel ajal, kui lapsed shoppasid oma ema-isaga kokku sain), sealt jälle kesklinna tagasi ja liinibussiga koju. Seda pooltteist kilomeetrit, mis Suurt Maanteed (bussi peatuskoht) ja meie küla lahutab, oli ausalt öeldes ikka juba päris raske astuda. Kahju, et mul sammulugejat ei ole, sellel päeval oleks seda kanda tahtnud küll.
pool tundi hiljem
Käisin vahepeal köögis kartuleid praadimas ja meelde tuli veel üks asi, millest kunagi kirjutada tahtsin. Nimelt esikupõrand. Kusagil kevadtalvel vajas see muutmist. Seni oli ta kaetud (suhteliselt niru) vaipkattega, seda ära võtta ei tahtnud, sealt alt oleks ilmnenud veelgi koledam põrand. Mõtlesime, et ootame selle asjaga kuni on piisavalt vabu vahendeid, et terve esik korraga korda teha. Aga. Meie vana krantsiniru on jõudnud seniilsesse ikka ja ei kontrolli enam va põielihaseid. Loigud laminaadilt on võimalik kiirelt likvideerida, vaipkattelt mitte nii väga. Niisiis ühel laupäeval tõime keldrist üles jäägid: lastetoa põrandast nii meetrijagu, meie toa oma ka nii poolteist, siis käisime sõbrad läbi ja saime kokku 7 erinevat sorti parketti. Meesinime ja Davidson panid selle põrandale, mina olin konsultant mustri ladumise asjus. Et saaks ikka mõnusalt ja kirevalt ühtlane. Saigi. Annab sõnale “mosaiikparkett” täiesti uue tähenduse, kas pole?
Nisiis, juuni. Lastekaitsepäev, piimapäev, kooli lõpuaktus, Õdejase sünnipäev,jaanipäev, Juunior saab 20 ja kauaigatsetud puhkuse algus. Peale jaanipäeva pidid poisid pealinna oma ema juurde minema, tehnilistel põhjustel läksid nädal hiljem. Kõik lapsed suveks linna, eks ole :).
Juuli. Kuu algul valdade suvemängud. Meesinimesel algas puhkus. Õdejas leidis üürika ja kolis sisse. Juunioril algas puhkus. Juunior ja Davidson sõitsid ära… ja me jäime Meesinimesega kahekesi. Ja issake, kui vaikseks kõik muutus! Ja nii me siis puhkasime vaikuses kuni oli aeg laagrisse sõita.
Selle laagriga on lugu järgmine.
A muide, kas teil on sõpru, kellega ei pruugi üksteist näha kuid ja aastaidki ja kui siis jälle kohtute on nii, nagu poleks vahepealset aega olnudki? Novott, minu kallis sõbrants Õ (selle sõna parimas tähenduses) on just täpselt üks sellistest inimestest ja kutsus mind kõnealusesse laagrisse. Tegu oli siis noortele mõeldud bändilaagriga, mis sai teoks fantastiliste inimeste koostöö läbi (siin on üks vihje). Nii me siis olime Tõstamaa metsade vahel nagu Vanajumala selja taga, mina ja Õ õpetasime klahvpille ja laulu ja veel neli meest õpetasid kitarre ja löökpille. Meesinime paljundas, klammerdas, printis, tõi ja viis ja grillis õhtul mere ääres kõigile burkse. Laagri lõpupäeval toimus kontsert ja õpside bänd astus üles surematu lauluga ” Jää jumalaga, puberteet”… (pildil päevane proov) Väga ja väga mõnus laager oli. Viis päeva täiesti teises maailmas. Ja milline kadestamisväärne inimressurss, kes viitsib selliseid asju korraldada.
Reedel, 13ndal jõudsime koju. Leidsime eest Kuti, kel Tallinnas igav oli hakanud. Kuulsime Õdejase tulevikuplaanidest. Korjasime marju. Tegime palju moosi. Nautisime ilma ja inimesi. Langetasime A ja R juures liiga suuri remmelgaid.
Eile jõudis koju ka Põnn, kes alles enne kooli tulema pidi. Olla koju tahtma hakanud. Meesinime siis läks ja tõi ta ära. Täna sõi hommikul ärgates kõhu täis, võttis ratta ja kadus õue. Eks ta ole- vahepeal ei saanud õues üldse rahulikult käia, kogu aeg pidi vastama küsimustele a la Kus Põnn on? Millal ta tuleb? 🙂
Varsti on august.

Advertisements

Üks vastus to “Sellest ajast kui…”

  1. iibis Says:

    Mulle on juba mõnda aega tundunud, et sage blogimine on puhas ajaraisk. Tõeliselt eeskujulik positus: emotsioon, informatsioon ja isegi päevane menüü. Äärmiselt osav!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: