Ohoo, jajah, lapsepõlve süütud, muretud konstruktorid…

Ega ma tegelikult ei plaaninud kirjutada vaid hoopis lugeda… aga Põnn kaapis riiulilt välja sünnipäevaks saadud konstruktori ja laekus sellega kesk põrandat. Et oleks nagu aeg midagi tarka sellega ette võtta. Nii ta seal siis istus ja ootas, kuni venna appi tuleb. Venna ei tulnud, oli emmessennis. Hoopis issi haaras ohjad. See seisnes siis kõigepealt tumma näoga karbi sisu jõllitamises. Ja oh imet- manuaali haaramises ka! (tema on meil selline instruktsioonid-on-nõrkadele tüüpi mees).
Noja ma siis jälgisin kõrvalt ja mälestusteobene pani oma trajektoori pidi kappama. Et siis konstruktorid.
Sain vist mingiks allakümneseks sünnipäevaks ka sellise. Koosnes peamiselt aukudega plekiribadest. Sellest sai koostada nii helikopteri kui buldooseri. Midagi ilmselt veel… aga selles ma selgust ei saanud, meessugulased anastasid komplekti ära, kui nägid, et mina suurem asi insinöör olema ei kipu. Kuidas täpselt nad seda sihtotstarbeliselt kasutasid, selle kohta andmed puuduvad; kümme aastat hiljemgi aga oli sama karbis leidunud kruvikeeraja isa lemmik ema õmblusmasina putitamise abilisena.
Teisena tuli meelde miskisugune mosaiik. Mustale aukudega pannipõhja moodi alusele tuli laduda varrega kuuskant- seenelisi. Viimaseid oli kõige vaimuvaesemal moel kolme värvi: sinine, punane ja roheline. Kombineeri siis või midagi. Kaua see toode igatahes lemmikutes ei püsinud.
Siis tuleb mälupankadest välja konstruktor “Topi”. Kusjuures seda sõna kirjutades tekkis mõte-kas omaaegne tootekujundaja tõmbas teadliku paralleeli tolleaegse populaarse lasteraamatu ja toppimistööd nõudva lelu iseloomu vahele? Sest just nimelt toppida seal tuligi. Plastikkõrsi plasthammasratta otsa. Oskusliku kombineerimise tagajärjel võis niiviisi saada rannapalli skeleti. Ka see konstruktor ei püsinud kaua. Igav oli ja pealegi sai kõrsi kasutada morsi luristamiseks.
Aga tõeline hitt lapsepõlvemail oli legod a la Salvo. Oli selles alles mässamist ja ehitust! (kes ei tea, panen siia ühe lingi, et näeksite, millega tegemist). Ma isegi ei mäleta, kui vanalt oma esimesed kingiks sain… aga nõudsin aina juurde. Sina jeerum, milliseid losse, maju ja paleesid neist ehitada sai. Ja jumal tänatud, et neid lego-tüüpi kantplastmehikesi tol ajal polnud, fantaasiale jäi palju rohkem ruumi.
Mis meenutab veel üht seika: kunagi 10ndas klassis sundisid olud gruppi seltsimehi osa võtma K-J linnas toimunud poliitlaulufestivalist. See nägi välja siis nagu kahepäevane venekeelne sovjeetiülistus. Aga see selleks, lõbus oli ikkagi. Õhtune viktoriin (no meelelahutusprogramm, u know) sisaldas endas erinevaid etappe, kui nii võib öelda. Ja igaühe võitjale anti nänni. Muudel aladel ei olnud meil eriti lootustki… aga muusikas me ruulisime. Polnud just eriline probla ära tunda surematud hitid nagu Venceremos, Bandiera Rossa ja veel paar omasugust. Ja auhinnad olid salvokelgud ja juba eelpoolmainitud konstruktorid. Tuhamägede tuulte ja kelgutamise mälestused vuhisesid kõrvus veel kaua.
Ah, olid ajad, olid majad…
Lõpetuseks veel niipalju, et soomekeelne kiri lapse konstruktoril ei soovitanud asja kätte anda alla kolmestele, inglishkeelne alla kuuestele. Karbil on kiri 8+. Meesinime 40+ oleks arvatavasti kah midagi kokku saanud, kui teda poleks seganud pojad 15+ ja 7+

P.S: Kas te teate, misasi on mikromootor?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: