20. 08. 2012 ehk endiselt olukorrast riigis

Täna on siis meil püha. Riigi oma. Eesti Vabariigi oma, kui täpne olla. 21 aastat vanaks (nooreks) saanud tähtpäev. Mäletan küll, kuidas ja miks; olime tol päeval sõprade perel abikäteks. Õhtul sai sauna ja sättisime end telekat vaatama. Pole ei hiljem ega varem ühtegi poliitikasaadet sellise huviga jälginud. Kell 23.03, peale teatud sõnade kõlamist tõusime kui üks mees püsti… seda tunnet on võimatu kirjeldada. Pisarad voolasid ja majaperemees tõi keldrist oma kõige pidulikuma napsi välja. Hetke emotsioon on nii täpselt meeles otsekui oleks see eile juhtunud. Eks ta ajaloomastaabis üks suur eile olegi.
Natuke aega tagasi lugesin artiklit. No ja kommentaare ka. Vaatamaks, mida rahvas asjast arvab. Tahan ise ka arvata, aga kuna ei taha anonüümikutelt verbaalset kolakat saada, arvan parem siinsamas. Minu blogi, eksole, mul on siin vabadus arvata mida iganes. Kopeerin teksti siia ja mõtisklen omaette.
***
Sven Mikser: 21 aastat taastatud iseseisvust: riik on olnud edukam kui rahvas
Minu jaoks võtab see lause väga ilmekalt asja kokku. Vaidlen vastu arvamusele, et riik ongi rahvas. Riik on geograafiliselt , majanduslikult ja kultuuriliselt määratletav struktuur, rahvas on inimesed, kes selle riigi territooriumil elavad, eelistatavalt selle riigi kodanikud. Rahvas ja rahvus ei ole sünonüümid. Sellest lähtuvalt ei pea vist pealkirjas väidetut täpsemalt selgitama.
Millised on Eesti kahekümne ühe iseseisvuse taastamise järgse aasta suurimad korda- ja altminekud? Ma ei soovi panna ritta viit suurimat õnnestumist ja ebaõnnestumist, sest taoline teematõstatus sisaldab kahte väära eeldust. Esiteks, et kahe aastakümne jooksul sündinud häid ja halbu asju on võimalik enam või vähem objektiivselt tähtsuse pingeritta seada ja teiseks, et head ja halba on enam-vähem võrdselt.
Kui möödunud kahekümne ühele aastale tagasi vaadata, siis kaalub positiivne negatiivse kindlasti üles.See, mis on Eestis saanud, ületab mitmes aspektis vähemasti minu kõige julgemadki ootused.

Olen nõus, eeldusel et jutt on endiselt riigist (vt. eelmine kommentaar).
Üks olulisemaid positiivseid arenguid puudutab meie rahvuslikku eneseteadvust. Kui veel kümne aasta eest kaldusime end rahvana kirjeldama oma kurva ja raske ajaloo ning eelkõige poolesaja aastase okupatsioonipõlve kaudu, siis täna ei tunne me end enam „eks-sovjettidena“ või „endise Idabloki riigina“. Just see vaimne vangipõlvest vabanemine peegeldab kõige paremini Eesti kasvanud enesekindlust. Peegeldab seda, et me usume oma riigi tulevikku ega kahtle enam selles, kas iseseisev Eesti ikka on kahe- või kolmekümne aasta pärast olemas.
Usk riigi tulevikku on muidugi tore asi, iseküsimus, milline see riik on. Et kuidas selle rahva edukusega siis lood peaksid olema. Ja kes seda korraldada saab.
Eesti „Läände naasmine“ eesmärk, mis sai kahekümne aasta eest sõnastatud pigem meie abstraktseid püüdlusi kirjeldava metafoorina, sai hämmastavalt kiiresti käegakatsutavaks tõelisuseks. Heameelt võib tunda sellegi üle, et suutsime oma läänesuunalisel rännakmarsil siiski Atlandi ookeani siinpoolsel kaldal pidama jääda. Euroopasse tagasi jõudmine on kahtlemata meie rahvusliku enesekindluse kasvu üks olulisi põhjusi.
Hakatuseks ma võtaks selle “tagasi” sõna sealt välja. Aasias, eks ole, ei ole me kunagi olnudki (kui mitte arvestada väidet, et kunagi esivanemate hõimud sealtpoolt tulema hakkasid). See Euroopa, millesse soovis kuuluda Eesti Vabariik möödunud sajandi esimesel poolel, pole enam sama mis toona; EL nimelise moodustisega liitumist (ehkki ma poliitilises mõttes ei eita selle vajalikkust) ei pooldanud 2004. aastal päris suur protsent riigi kodanikest. Enesekindlus võis ka ju kasvada, küll aga vähenesid oluliselt võimalused omal maal ise mõningaid asju otsustada. Direktiivid= reeglid ja järelikult on need täitmiseks. Arutelu, kui suurel määral on neid võimalik ja vajalik järgida, pole toimunud.
Veel üks areng, mida ma oma riigi ja inimeste juures imetlen, on meie kollektiivne usaldus oma riigi vastu. Julgen väita, et Eesti inimesed peavad oma riiki omaks ja usuvad temasse, sest nad on üldiselt ja valdavalt valmis selle riigi seadusi täitma ja tema makse maksma – sõltumata sellest, mida nad ühe või teise poliitiku või kõrge riigiametniku isikuomadustest arvavad. Nõudlikkus ja terve kriitika meie ühiselt ülal peetava riigi puuduste osas on samuti märk inimeste kasvavast omanikutundest oma riigi suhtes.
1. On meil selles punktis mingeid alternatiive (peale piiri taha kolimise ja muude riikide kassade täitmise)?
2. Kriitika on asja ette juhul, kui seda kuulda võetakse. Nii inimeste kui elukorralduse osas. Kui aga kriitika kestab juba pikemat aega ja muutusi (vähe sellest, isegi seda, et kriitika üldse kellegi kõrvu jõudis) pole näha, tekitab see tunde a la “las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi”. No ja koerad väsivad ära, urisevad vaid vaikselt omaette ja karavan põrutab oma teed. Omanikutunne on selle jagu, kelle käes kaameli ohjad.
Pahema poole pealt tuleb öelda, et kui riigina oleme rea peale jõudnud, siis rahva ja ühiskonnana paistab meie tulevik tumedam. Taastatud iseseisvuse esimese inimpõlve jooksul ei ole me suutnud lahendada eesti rahva edasikestmise küsimust. Oleme endiselt vananev ja kahanev rahvas.
Novott. Oleme tagasi selle riigi ja rahva küsimuse juures. Teoreetiliselt võib rahvas olla ilma oma riigita, küll aga ei saa riik olla olemas ilma oma rahvata. Nii et kummal siis kumba rohkem vaja on? Teeks enne toad korda ja läheks siis õue peale lehti riisuma. Meil on hoovis rohulibled joonlaua järgi üles rivistatud, toas aga valitseb kopituslõhn ja ämblikud mossitavad nurgas.
Oleme rahvas, kes tahab olla pigem edukas kui õnnelik . Ja kuigi eelistame seda seletada protestantliku või tammsaareliku edasipüüdlikkuse ja tööeetikaga, sisaldab see tõdemus paraku ka infarkte ja enesetappe, purunenud perekondi ja sündimata lapsi. Oleme stressirohke ja tihti morn ning rõõmutu ühiskond.
Ma eelistaksin olla edukas JA õnnelik. Või kui valima peab, siis võtaksin õnnelik olemise. Tammsaare mäletatavasti ütles “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”, meie kipume seda tõlgendama kui lauset “Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus”…
Siit algab üks Eesti paradokse: me usume end olevat riik, mille toimimist kõlbab kõigile teistele eeskujuks seada, samas oleme riik, mis on väljast tulijatele elukeskkonnana Euroopas kõige vähem atraktiivne ja kust omadki on valmis pigem minema kui siia naasma. Muidugi võime öelda, et ega me massilist sisserännet ihaldagi, ent see, et meile ei tulla eriti ei tahetagi, ei räägi meie ühiskonnast siiski midagi head.
Nii. Ja millest see tuleneb, et me nimetet olukorras oleme? Mina ei tea. Mina olen vaid üks selle eeskujuliku riigi kodanik. See riik siin on mu kodu ja kui vähegi võimalik, ei kavatse ma siit ära minna. Ja seda tahan ka, et need teised, kes siit ära minna ei taha, ei peaks seda tegema. Tahan, et riik oleks olemas eelkõige oma rahva jaoks ja huvides. Ja kui nii on, siis kasvab ka rahva usaldus oma riigi vastu. Ja eks ma siis usaldaks riiki vast ka nii palju, et kui mõni väljast tulija selle riigi kodanikuks hakata sooviks, laseks ma riigil otsustada kes ja kui palju siia tulla võiks (oma isiklikku seisukohta selles küsimuses ma siinkohal väljendama ei hakka).
Eesti järgmise kahe aastakümne eesmärk peaks olema ühiskondliku tasakaalu leidmine. Tasakaalu leidmine materiaalse edu poole püüdlemise ja inimeste turvatunde ja rahulolu vahel. Kui me oleme täna veendunud, et iseseisev Eesti on piisavalt põimitud ja lõimitud, et tulla toime välisohtudega, siis järgmise kahekümne aastaga peaksime püüda jõuda sinnamaale, et usume oma ühiskonna olevat piisavalt tugeva, et võiksime rahvana kosuda ja kestma jääda.
Üks kohalik külafilosoof teadnud kord rääkida, et kui joomatuur kestab nädala, siis sellest väljatulek (taastumine, pohmelus) kestab teist sama palju. Kakskümmend aastat sinna ja kakskümmend tagasi on aga ühe inimese eluea kohta liiga pikk tsükkel. Või olgu pealegi, ma suudan oodata küll, kui kohe pihta hakata ja mingidki korrektiivid hea tahte märgina sisse viia. Ja seda laulu kuulates tahan ma siiralt seda ka uskuda:

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: