See kohutav tundmatu asi. KOIB

Teiste blogisid lugedes leiad kohati ikka mõne seiga, mis sind kõnetab. Aga alustagem algusest.

Minu laste sünd jäi segastesse aegadesse. 3,5 vanusevahega suutsid nad end nii ära sättida, et Seenior sündis ENSV’s ja Juunior EV’s. täpselt seitse päeva peale seda, kui rublad kroonideks moondati.Meil polnud sellest trikist kasu, saime  toonase  abikaasaga kahe peale 20 krooni ja 40 senti. Polnud just eriti palju.

No ja siis me niimoodi elasimegi; tööd, leiba ja õnne otsides. Elukohti vahetades- kus paremat pakuti, sinna läksime. Ja saime vastu pükse nagu alati. Kas peaksin rääkima siinkohal kahest nädalast, kus toitusime soola ja veega keedetud mannast? Parematel päevadel kohalikust laudast saadud kontide abil keedetud puljongist? (aga üürid, maksud ja muud elamistasud said tehtud ja riigi palge ees olime tubli noor perekond).

Mingil hetkel jõudis E’le (toonane abikaasa siis) kohale, et erasektor on kahtlane äri ning riik vähemalt ei jäta maksmata, olgu siis rahanumber pealegi see, mis ta on (et olgu vähemalt olemas. Nii sai minust aastal 1994 meremehe naine. Ja me arenesime.Isegi toidulauale ilmusid manna kõrvale muud asjad. Liha siiski mitte eriti, pigem odavamad vinkud ja värk.

No ja siis oli üks mälestusväärne päev 1995 sügisel (septembris). Kõik võlad olid makstud ja ma võisin poes endale pisut vabamaid käsi lubada. Juunior oli suvel kolmeseks saanud, tüdrukute lasteaiamaksudeks raha ei jätkunud ning nii ma nendega kodus istusin.,

Olgu öeldud, et emapalgast võis toona vaid unistada.

Igal juhul sain ma just veidi finantsi oma kodus tehtava töö eest, maksehäirelambid ei põlenud kuklas ning ma otsustasin teha TÕESTI HEAD SÜÜA. Ostsin kolm kanakoiba.Kartuleid.Värsket kurki. Hapukoort.Ja mõtlesin kogu tee poest koju, et assaraisk, kui hea see olema saab ja lapsed rõõmustavad.Muidugi saigi hea. Ja isegi lauda katsin lina ja salfakatega ja.

Seenior ja ma pugisime end mõnusalt ümmarguseks. Juunior kõõritas umbusklikult kanakoiba ja päris: mis see on? Vastasin ausalt. see on KOIB.

Juunior jäi rahule, sõi ära kurgid ja kartulid ning lahkus lauast.Koiba ei puudutanudki…

… ent naases minuti pärast ja avaldas: “Te võite minu papagoi ka ära süüa”.

🙂

…nojah, koib, koi, papagoi, mis seal vahet…

ega Juunior pole siiamaani suurem asi lihasööja-lilleke. Lapsepõlvetrauma äkki? 

😀

Üx seik

No istusin ma siis täna pealinnas pingile puhkama,
nägemisulatuses oli liiklusmärk:
stop-sign
keegi vihane vennike oli sinna lisanud oma kleepsu, nii, et märk nägi välja nii:
kami-vegetarier-DW-Vermischtes-Dietzenbach
Minu silme (loe suitsuminuti) ajal istus märgile kajakalaadne olevus ja kergendas oma keha. Märgile tekkis koma ja tekst muutus mõtestatuks:seisata , söövad loomad. (SÖÖÖÖVAD loomad, no et loomad nagu toituvad või nii.)
Ma sain täitsa aru, miks ma pingile puhkama pidin jääma.

Kaktuse päästmine

Ma ei räägi täna sellest, kuidas mu suvine karjäär vahetus taas aastaringse karjääri vastu (pikk jutt), ega sellest, kuidas pealinnas suvitanud Põnn on suureks saanud (veel pikem jutt)… täna tuleb juttu kaktusest.

Kaktus, nagu ma töölt naastes teada sain, oli õues jasmiinipõõsa vilus ilutsenud juba kuu aega. Ent polnud lihtsalt kedagi mu tähelepanu selle pihta juhtimas. Umbes kell neli õhtul see siiski juhtus. Kaktuseomanik, taim ise ja mina juhtusime olema lihtsalt umbes 10-meetri-trajektooril.

Tädi: Kuule, ega sul ei ole kaktust vaja?

Ma:Mis kaktust?

Tädi: Näe, seda siin! (ja ma näen esmakordselt kaktust, mis väidetavalt on jasmiini all juba kuu peesitanud). Ta on nii suur, mulle ei mahu tuppa ära. Äkki keegi vajab?

Ma: (hindavalt, samas otsustavalt) Olgu, kui see homme veel siin on, lasen ära viia.

Käin poes. Teen tööd. Teen süüa. Käin koertega õues.

Teen veel tööd. Loen raamatut. Ilus raamat on. Kell on 22.30. Kaktus tuleb meelde ja hakkab hale. Et väljas sajab ja on jahe ja tema on troopikavärk ja on hale teisest ja.

Küsin mehe käest, kuidas ta kaktuse päästmisse suhtub.

Ta ei suhtu eriti midagi, ajab jaki selga ja ütleb, et lähme siis.

Ma võtan taldriku (pigem vaagna) (et kui kaktus on läbi vettinud) (et koolis põrandat ära ei leotaks).

Valgustan seasilmaga teed (see on see taskulamp välgumihkli otsas). Kaktus on alles. Okkaline. Meeter pikk. Torgib. Mees udjab ta sülle. Kõndida on 100 meetrit. Ma kappan igaks juhuks ees minema, et kui ta (mees, mitte kaktus) ümber mõtlema peaks. Selja tagant kostab puhkimist. Meetrine kaktus kaalub kindlasti midagi, läbivettinud lillepotist rääkimata. 

Jõuame kooli ette, ma avan ukse ja panen vaagna ilusti nurka. Vaatan õue. Mees on suitsu ette pannud ja hingab sügavalt. Ootame koos kaktusega, kuna paus lõpeb. Kaktus saab ilusti nurka soodsasse atmosfääri. Seal on soe ja kuiv. Juua peaks tal jätkuma.

Meie läheme käsikäes koju. Tänase päeva heategu on tehtud.

Homme panen pildi ka, siis võite mulle teada anda, mis selle taimekse nimi on. Ehkki ma tean- Juula. Ta on lihtsalt Juula nägu.

EDIT: Lubatud pildid on kohal.
kaktus 002

kaktus 001

Selgeltnägijate tuleproov

… hetk tagasi ütlesin Meesinimesele: ma nüüd blogin sellest. Hakkas naerma ja küsis: “Selgeltnägijate tuleproov on pealkiri või ? ” Mina vastu: “Absoluutselt”. Ja siin ta siis nüüd on.
Mõned päevad varem.
Olen tööl. Tulevad poodi nooremapoolsed mees ja naine. Tundub, et mitte väga ammu moodustunud paar. Mees ostab esimesena. Vaatan ekraanile, kus ilutseb summa 3.26 ja teatan: “5.59, palun”. Siis lööb pildi selgeks, vabandan ja teatan õige summa. Mees maksab, ütleb naisele “ma ootan väljas” ja lahkub. Naine ostab oma kauba ära, vaatan ekraanile ja mida näen? Muidugi 5.59. Ütlen kliendile ka: “Vot nüüd on 5.59”. Naerame mõlemad. Aga veider on ikka.
Mõned minutid varem.
Mina koristan tuba ja Meesinime kööki. Ja mu peas kumiseb mingi laulujupp koos sõnadega: “sinule andsin kord sõna, usu, ma seda ka pean…”; üritan tuvastada laulu. See pole raske, need on mul lapsepõlvest saadik pealuu sees. (Kes vastust ei tea- see laul). Hõikan köögi poole: “Sa ei kujuta ette, mis laul mul kummitab! Oled geenius, kui ära arvad! Vihjeks võin öelda, et äääärmiselt ebatõenäoline laul!” Veidi vaikust, siis tuleb köögi poolt: ” Äkki see: Tüdruk, armastan päikest ja tuuli? ”
Pillan peaaegu harja maha. Oleme mõlemad hämmingus. Olgu veel öeldud, et taustaks ei mängi midagi, kust seda muusikat kuulda võiks (ainult pesumasin uriseb, võib-olla see andis vihje? 🙂 )
Varsti hakkame kuulsaks 😀