Kes minevikku ei mäleta… ja muu kraam

Ma päriselt ka tahaksin, et oleks selline asi olemas mis mu mõtted üles kirjutab kui ma midagi mõtlema hakkan. Tähendab, muidugi siis, kui ma sellele kraamile vastava käsu annan.🙂
Tänahommikust terevisiooni vaadates (seda kohta, kus saatejuhte vahetada sai), jäin ise ka veidi mõttesse: a kui ma oleks saatejuht, millist saadet ma teha tahaks?
Ja vastus on… “Prillitoos”. No mida pekki. Mul on prillid (kaugele vaatamiseks), mida kasutan umbes kord kuus (kui niigi palju) ja vanust ka alla viiekümne. Saadet sellisel kujul olen ka mõned korrad jälginud, no kui ei viitsi end pühapäevahommikuti voodist välja vedada ja värki. Nii et ma üksjagu tean, millest seal juttu on. Ma ise ehitaks värgi hoopis teistmoodi üles, rubriikide kaupa. Näiteks: kana õpetab muna- teema, kus penskarid õpetaks arvutipõlvkonna lastelastele vanu oskusi (leivategu, villast lõnga saamine jne), vasturubriik kuis muna kana õpetab- arvuti, mobla, tehnobisnes. Siis teeks viis minti teemal “enne ja nüüd”- see oleks mõne paiga (alevi, küla) lugu, kus mäletajat võiks intervjueerida ja vanu fotosid eksponeerida; keegi, kes räägiks, kuidas mõni paik nägi välja 40 (vahet pole kui palju) aastat tagasi. Aianurk, põnevad taimed…. no nii palju saaks ju teha!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida.
Mul on üks ilukirjanduslik Varraku naistekas taas käsil. Ja KUI HEA IDEE sealt läbi kumas! Pereema (keerulise minevikuga, ma ei tea, millisega, ma olen alles leheküljel 72), on kõigile oma lastele (3 tüdrukut, 1 poiss) sünnist saati varunud kohvrid, kuhu ta siis kuhjab laste oma kraami (joonistused, klassitunnistused, esimesed äralõigatud juuksed), Kui laps kodust lahkub, saab ta selle kohvri endaga kaasa. Arvan, et kahekümnesena tundub nimetet kohver pigem koormana… ent veel paarkümmend aastat hiljem on vaatenurk ilmselgelt muutunud.
Mu emal (vanus 76) on kaks puust karpi, arvan, et tegu on väärispuiduga. Peen ja lakitud töö. Üks sisaldab ehteid, teine pabereid. Õnnepäev oli, kui ma tohtisin neid ehteid sealt karbist välja võtta ja vaadelda ning seejärel hardunult tagasi pakkida. Dokumendikast sisaldas muuhulgas ka mu klassitunnistusi.
Kujutleda vaid, kui oleks võimalik sobrada enda mälestustega pikitud minevikus, terve kohver vaid sinu jagu?
Kusjuures oli üks napakas hetk, kui ma peaaegu oma laste peale pahaseks sain. Tüdrukud tegid mulle emadepäevaks kingituse- raamitud minevikufotode kollaaži. Nad arvasid, et on näiteks hea mõte minu 1,5 aastane kujutis fotost välja lõigata ja teisele taustale kleepida.Ma ei kiida heaks raamatute/ fotode lõikumist.Aga no sel korral tegin erandi. Luges ju emotsioon, tunne , tahe… ja no kuuuuulge, see raamitud asi meenutab mulle asju kordades rohkem, kui tolmu koguv album riiulis.
Seal raamatus oli teine mõte ka: mis või kes oli su ema enne seda, kui ta su emaks sai? Lapsed, ahvikesed, oma suures egos ja harjumuses arvavad, et ema on ema. Think twice.Kõik me oleme ennekõike ised. Ja kui me ei ole, siis oleme väga õnnetud. Ja Õnne leidmine on taasakaalu leidmine enda soovide ning enesele võetud vastutuse vahel.
Nii lihtne see ongi.
Traditsioonidest kirjutas üks tore noor blogija ka,
talle pühendatud pala kõlab siin:http://www.youtube.com/watch?v=gRdfX7ut8gw
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Nii on.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: