Vaata(n) raevus tagasi

Reform: 

1. Viime Eesti Euroopa viie jõukaima riigi hulka

2. Langetame tulumaksumäära aastaks 2011 18%-le ja aastaks 2015 12 protsendile

3. Käibemaksumäära ei muudeta

4. Pensionid kahekordistatakse nelja aastaga

5. Kehtestame riikliku ringiraha: 2000-kroonise iga-aastase pearaha igale kooliealisele (6–19-aastasele) lapsele, seda saab kasutada spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks.

Keskerakond:

1. Viime avalikus sektoris töötavate lasteaiakasvatajate, õpetajate, õppejõudude ja teadlaste, politseinike ja päästjate, sotsiaal- ja tervishoiutöötajate, kultuuri- ja sporditöötajate, tolli- ja maksuametnike ning piirivalvajate ja kaadrikaitseväelaste keskmise palga nelja aastaga 25 000 kroonini kuus.

2. Suurendame keskmist vanaduspensioni pooleni Eesti keskmisest netopalgast. Palgareformi täies mahus realiseerumisel on keskmine vanaduspension selleks tähtajaks üle 8000 krooni.
3. Kehtestame /…/ igakuise 3000-kroonise lapseraha, mida makstakse kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.
4. Kehtestame I klassi minevale lapsele lisaks omavalitsuste pakutavatele toetustele ühekordse riikliku aabitsatoetuse 5000 krooni.
5. Anname igale õpilasele võimaluse tasuta külastada /…/ põhikooli lõpus Ermitaaži ning gümnaasiumis Louvre’i või mõnda teist maailmatasemel muuseumi.

IRL:

1. Noorele perele oma kodu! Käivitame riigi toetusprogrammi lastega peredele, kes on võtnud eluasemelaenu oma kodu ostmiseks või renoveerimiseks. Toetuse ajaline ulatus ning soodustatud isikule esitatavad tingimused kehtestatakse eraldi seadusega.
2. Arvuti igale lapsele! Arvuti on tänapäeval üldhariduse omandamiseks hädavajalik õppevahend, mida pole paljudel vanematel aga võimalik oma lapsele osta. Algatame riikliku programmi, millega varustatakse põhikooli viimase klassi õpilased sülearvutitega.
3. Depolitiseerime riigi äriühingute nõukogud ja lõpetame riigikogu poliitikute osalemise nendes.
4. Lõpetame eriteenete eest kodakondsuse andmise.

Sotsid:

1. Tagame kõigile soovijatele sõime- ja lasteaiakohad.
2. Töötame välja üliõpilaste eluasemetoetuse ja transporditoetuse kava.
3.  Tõstame kultuurivaldkonna rahastamise mahu riigieelarves kolmelt protsendilt neljale.
4. Keskmine vanaduspension 5000 krooni aastaks 2010.
5. Peame vajalikuks priiskamist piirava maksu ehk luksusmaksu kehtestamist luksuskaupadele (õhusõidukid, kaatrid ja autod, mille väärtus ületab üht miljonit krooni).

Rahvaliit:

1. Kindlustame 2–7-aastastele lastele tasuta lastesõime- või -aiakoha, maksame lasteasutuse keskmise pearaha ulatuses hüvitist vanemaile, kellele kohalik omavalitsus ei suuda lastesõime- või -aiakohta pakkuda või ei võimalda lapse tervislik seisund lastekollektiivis osaleda.
2. Tõstame keskmise vanaduspensioni 2011. aastaks 6000 kroonini kuus ning töövõimetus- ja toitjakaotuspensione samas tempos vanaduspensioniga.
3. Rakendame tudengipalga kõigile nominaalajaga riiklike koolitustellimuskohti omavate õppekavade järgi õppivatele üliõpilastele. Bakalau­reuseõppes on see 2000 krooni ja magistriõppes 3000 krooni kuus, kutsekooliõpilastele tuleb maksta õppetoetust kuni poole miinimumpalga ulatuses.
4. Teeme aastas 60 000 krooni maksuvabaks!

Rohelised:

1. Me soovime seadustada otsedemokraatia, lähedaselt sellele, kuis see toimib Šveitsis. Nii et rahval oleks õigus algatada seaduseelnõusid ja neid panna ka siduvatele rahvahääletustele.
2. Keelame rämpstoidu müügi lasteaedade ja koolide territooriumil.
3. Eri- ja kõrgharidus peab olema tasuta ja kättesaadav kõigile, kellel selleks nii võimeid kui valmidust.
4. Soovime seadustada, et iga inimene saaks oma tuludeklaratsiooni täites suunata tulumaksusummast kuni viis protsenti vabaühenduste ja kuni 15 protsenti mingi kogukonna toetuseks.

allikas: internet

Mõni klann ülalnimetatutest on tänaseks eksistentsi lõpetanud, jumal temaga.

Aga kus on kõik muu mant, mis need, kes võimule said, täita lubasid?

*pettunult vasakule ära*

Kaitstud: Põnnilood

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in 365, meie elu on siin ilmas..., niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Valik on sinu :)

veljo

Posted in 365, muig. 1 Comment »

Kolmanda klassi matemaatika, see on imelihtne. Abiks on tahvelarvuti.

Põnn ei saa pihta, kuidas ülesannet lahendada.
Mari mõtles välja ühe arvu. Siis jagas ta selle arvu 8-ga ja liitis 10. Vastuseks tuli 12. Mis oli see arv, mille Mari algul välja mõtles?
Me meesinimesega pööritame silmi:
1. Maril on igav?
2. Küsi Mari käest, kui teada tahad.
3. Me ei ole ausalt öeldes eriti hoos kolmanda klassi mataülesandeid lahendama.
Aga olukord nõuab ohvreid ja meie, humanitaarid, üritame loogiliselt mõelda:
1. Kui vastus oli 12, siis enne seda 10t lisades pidi olema 2.
2. See 2 tuli mingist arvust, mis jagati 8ga, järelikult , et alguspunkti tagasi saada, peab nüüd 2 korrutatama 8ga. Ja me kõik saame vastuseks 16.
3. Maril on endiselt igav.
Aga põnn ei saa ikka aru.
Seletame siis:
-Vaata, Põnn, sa tuled koolist koju ja kusagil poolel teel kaotad ära oma tahvelarvuti. Mis sa siis teed?
– lähen otsima.
– Kuhu sa lähed siis?
– lähen tagurpidi sinna, kust tulin.
– Novott, selle ülesandega on täpselt sama jutt.
Põnn: AAAAAAAAAAAAAAAAA 🙂

Raudselt vajalik info

Ei noh, tänan väga, Mac, et aitad mul projekt kolmsadakuutekümmendviit täita ja kirjutama sunnid :).
Aga olgu pealegi.
Niisiis.
1. Mis Sul seljas on?
Riided.
2. Oled kunagi armunud olnud?
Korduvalt.
3. Oled kunagi üle elanud kohutava lahkumineku?
Oojaaaa.
4. Kui pikk Sa oled?
Harju keskmine- 168
5. Kui palju Sa kaalud?
Palju. Head asja peabki palju olema
6. Tätoveeringuid?
Mul on joonistamise tarbeks paberit küll.
7. Augustusi?
Kõrvarõngaaugud. Mis tuletab mulle meelde, et peaks sinna miskit riputama, muidu kasvavad kinni.
8. Mis oli Su lemmikõppeaine koolis?
Muusika. Kunst. Kirjandus. Ajalugu (siis, kui jutt NLKP peale läks, enam mitte)
9. Lemmik-show?
MKR, Top Chef (olgu, Masterchef kõlbab ka. Kas tahate, rikun rõõmu ära ja ütlen välja, kes 4. hooaja võidab? ) Pandikunnid kõlbab ka vaadata.
10. Lemmik-bändid?
Need, kes mulle meeldivad, ei tegutse enam 🙂
Ma loodan, et nende kahe tõiga vahel seos puudub.
11. Midagi, mida Sa igatsed?
Puhkust. Mul jäi see suvi vahele ja olen suht sidrun.
12. Lemmiklaul?
Neid on palju.
Lapsepõlves oli see lugu:

13. Kui vana Sa oled?
Sündisin siis, kui viimati tulihobuse aasta oli. Arvutage ise 🙂
14. Sodiaagimärk?
Jäär
15. Mida Sa partneris otsid?
Mida ma enam otsin, leitud juba ju 😀
16: Lemmiktsitaat?
Ausus on parim poliitika.
17: Lemmiknäitleja?
Sean Connery. Midagi pole parata.
18: Lemmikvärv?
Helesinine.
19: Vali või vaikne muusika?
Suva sellest, peaasi, et kvaliteetne.
20: Mis on Su lemmiklaul hetkel?
Just hetk tagasi kirjutasin ühe, nüüd kummitab 🙂
21: Kui kaua Sul duši all käimine võtab?
Üle 10 minuti küll ei suuda.
22: Kui kaua Sul hommikul enda valmis-seadmiseks kulub?
5-20 minutit; seda viimast siis, kui sukkadesse on ilmnenud augud ja midagi vajab triikraua kuuma puudutust…
23: Lemmik-parfüüm?
Need siin. Ma olen ka niidetud muru lõhna usku.
nd.267

ADIDAS-PURE
Sinise puhul on hea hind ja kättesaadavus (Maksimarket, umbes 11 raha)
24: Turn on?
Sõbralikkus. Hea huumor. Avatus. Siirus
25: Turn off?
Tüütus. Laia lehe mängimine. Valetamine. Õelus.
26: Blogima hakkamise põhjus?
Ausalt, ei mäleta. Ju oli üksindus või tähelepanuvajadus 😀
27: Hirmud?
Ämblikud, kõrgus, elusalt maetud saada (ja mul on ammu valitud tuhastamine; viikingimatus oleks veel kõige-kõigem)
28: Viimane asi, mis Sind nutma ajas?
Praegu on üks asi, mis iga päev nutma ajab, nii kui jälle meelde tuleb:( (vaata paar postitust tagasi)
29: Kas Sa naerataksid võõrale?
Milles küsimus, kogu aeg 🙂
30: Sinu bloginime tähendus?
Kirjand vabal teemal- räägib iseenda eest.
Sesamy- meeldib sõna kõla
31: Viimane raamat, mida lugesid?
just-nii-härra-seersant
32: Kas räägid mõnda teist keelt?
Inglise ja vene keelt vabalt. Soome keel on roostes (kodumaa keskel ei ole just palju neid, kellega praktiseerida)
33: Kas oled kuulnud laulu, mis Sulle kedagi meenutab?
Ikka on ette tulnud.
34: Mis telefon Sul on?
Mingi Samsung, mida 15 euriga müüdi. Suht isikupäratu luts teine, ainult üks helin ja ei mingeid täpitähti. Aga helistada kõlbab.
35: Kas Su elu on samasugune nagu 2 aastat tagasi?
Sama rahvas,tööd, tegemised, uued sündmused. Aa, on lisandunud üks lapselaps ja üks meesterahvas (mitte mulle) 😀
36: Lemmiktoit?
Liha igas asendis. Arbuus. Avokaado.
37: Koht, mida tahad külastada?
Salzburg, Peterburg (uuesti); Kreeta saar.
38: Kas Sa kannad rohkem teksasid või dresse?
Mul polegi dresse. Mingid pidžaamakad on, millega kodus hängida.
39: Kas Sa oled armunud?
Natuke ikka, mul on lihtsalt siuke mees 🙂
40: Vallaline või suhtes?
Suhtes.
41: Kas Sa oskad süüa teha?
Vabalt.
42: Lemmik magus maitseaine:
Kui jutt käib maitseainest, siis muid ju peale erinevate suhkrute (ja nende asendajate) eriti polegi.
Ma ei ole suurem asi magusasõber. Mahlajäätis meeldib.
43: Milliseid instrumente Sa mängid?
Klaver, kitarr, akordion, plokkflööt, veidi saksofoni ja ükskord õppisin tuubal Rongseesõitis- loo ka ära 🙂
44: Lemmik-ehe?
Hõbedane edelweisiõis musta nahkpaela otsas. Seenior kunagi ammu Šveitsist tõi.
45: Viimane sport, mida tegid?
Mälumäng, seda loetakse mõttespordiks. Tugitoolisporti muidugi ka.
46: Kas Sa arvad, et Su elu muutub enne 2016ndat aastat?
Muutsin meelevaldselt aastaarvu.
tsiteerin: … ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik…
47: Kas see on armas, kui poiss Sind otsaesisele suudleb?
Ma pole pedofiil. Kui oma mees, siis – jah 🙂
48: Kui Sa saaksid oma silmavärvi muuta, kas teeksid seda?
Milleks?
49: Kas Sa olid aasta tagasi suhtes?
Jaa.
50: Kas Sind huvitab, kui inimesed Sinust halvasti räägivad?
Absoluutselt mitte. Kui ma tean, et pole halvasti toiminud, pole see klatš minu vaid tema probleem.
***
Tund aega istusin selle postituse taga !
Jeerum küll.
Aga kui asja eesmärk oli inime blogima sundida, siis töötas küll.
Sama eesmärgiga suunaksin interviu (sisetingimustes elutsev röövlind) tuhatjalgsele..
Ja ritsik võiks kirjutada, sest huvitav on. Ja iibis ka. Samal põhjusel, ja tal niikuinii pole oma sünnipäeval midagi targemat teha 🙂

***

Kõik 50 küsimust said nüüd vastatud ilma igasuguse halli varjundita. Vastustes sisaldas vajalik info. Õppige pähe. 😀
EDIT:
Adidase-lõhnast oli enne vale pilt, panin nüüd õige

Kas keegi võiks selle blogipuu lihtsalt maha saagida…

… ja mõne põõsa asemele istutada (või siis mitte)?
Mismõttes ma täna vaatan et vaaau, põnev tekst ja siis avastan, et jutt on pärit 2012 algusest? Või siis üks tore tüdruk, kes viimati kirjutas umbes eelpoolnimetet maailmalõpuaastal on midagi uut tootnud… ent lähemal uurimisel selgub, et avaldamise kuupäev jääb aastasse 2009.
Meil omal ajal võeti kõlbmatud puud maha. Variant nr 2 oli teha noorenduslõikus. Paraku ei olnud see alati efektne; vilju ei järgnenud. Targemad otsustasid.
Või on puukesel viir-uss kallal?

Arenguruumi vist ikka on

Kui härra president aeg- ajalt kuulutab välja konkursse uute sõnade leidmiseks, siis mina teeks siinkohal ettepaneku mõnede sõnade leksikonist kustutamiseks. Üks neist on arenguvestlus. Koolis leiab see sõna tihedat kasutamist; arenema peavad omavahel klassijuhataja+laps+lapsevanem, kevadeti (loe: õppeaasta lõpul) õpetaja+direktor, direktor peab omakorda arenema kooskõlas kooli pidajaga (see on siis KOV vms) ja nii edasi.
Aeg-ajalt saab seal huumorit ka.
Tõestuseks tänane näide(nd).
Tegelased:
Klassijuhataja
Aadu
Aadu ema
Direktor (hüüdnimega Paksmagu, kes tegelikult laval ei esine. Direktor on tuntud hüüdnime pidi, tiitliga ei kutsu teda mitte keegi peale õpetajate).
Laval klassiruum, laua taga istuvad Klassijuhataja, Aadu ja Aadu ema. Nad on seal juba pikemat aega sundimatus õhkkonnas istunud- arenguvestlus käib täie hooga.
KLASSIJUHATAJA:… aga mis teema see siis täna ikkagi oli?
AADU: No me läksime kolm minutit enne tunni lõppu ära ja siis tuli Paksmagu…
AADU EMA:(šokeeritult) Aadu!
AADU: …ja siis tuli direktor ja kukkus mölisema…
AADU EMA: (veelgi rohkem šokeerituna) Aaaadu!!!!
AADU: Midaaa? Ma ju ütlesin DIREKTOR???
KLASSIJUHATAJA (paneb pea lauale ja möirgab naerda)
😀

Vahepeal on siis olnud nii … alapealkirjaga Koerad minu elus

Mu viimane sissekanne oli 9. jaanuaril ja sellest on päris mitu päevakest möödunud. Ja kogu aeg on midagi juhtunud ja ma muudkui mõtlesin, et ei hullu, küll ma panen kõik takkajärgi kirja. Ja täpselt nii ma mõtlesingi kuni 13. jaanuarini. Sealt edasi on vaid üks mõte ajudes pidevalt. Kirjutan siis selle endast välja.
Aga alustan algusest. Varuge kannatust, sest ma alustan tõepoolest algusest.
Esimene koer, keda mul oli au tunda, kandis nime Pontu. Oli mu tädi koer ja kuna ma oma lapsepõlvest palju aega maal veetsin, siis ilmselgelt ka oluline. Madal, karmikarvaline, midagi taksi ja hundi vahepealset, ent ääretult leebe. Jäi 23 aasta vanusena auto alla.
Lihtsalt kronoloogia mõttes- sama tädi juures Nupi; väike närviline nähvits.
Tema järel Punane Muki (omadussõna sai hiljem lisatud lihtsalt selguse mõttes); samamoodi koer mu tädi juures minu ajaarvamise järgi mu vanuses 7-10. Haigestus katku ja läks metsa surema. Nii nagu ta otsustas, nii ka jäi.
Siis tuli Must Muki. See on sedasorti levinud krantsitõug, kus mõlemad esivanemad lambakoerad, ent tegelik päritolu teadmata. No et näeb välja nagu hunt, ent koon on lai, karv must, lühike ja kare ja (Muki puhul pole vist vaja kaugelt otsida) varvaste vahel ujulestad.
Aga no siis! Saabus aasta (lasmanüüdarvutan). ..eee… 1979, kui mu õde sai 11, kinkis tema pinginaaber talle sünnipäevaks kutsika. Ema spits, isa teadmata. Eks meie emme-issi said veidi hoiatatud ja ega nad nüüd väga õnnelikud just ei olnud, aga otseselt vastu ka ei vaielnud. Niisiis sai pruuni-valgekirju kuts nimeks Lulli, kes veel 15-aastasena hämmastas meid oma hüppevõimega. Kui ta oli nii umbes kümneaastane, ilmnes tal tõsine maksakahjustus, mille mu ema ravis välja toore kartuli abil. Lulli lahkus siit 17 aasta vanusena une pealt.
Aeg läks edasi, mina abiellusin Seeniori isaga. Temal oli ju ka õuevalvur olemas. Emane must- beež saksa lambakoera vurhvi ent tunduvalt tugevam krants. Serafima (nii oli ta nimi) asemel kutsusid kõik teda tunduvalt lihtsamalt Fimkaks. No ja see Fimka viskas meile seda tüüpi vimka, et suhtles oma ohtlikul ajal lausa kahe koeraga :). Niisiis nägi pool tema pesakonnast välja nagu laigulised ja mustad hundid ning ülejäänud pool ebamäärast värvi ja mustad hunt- karvik- terjerid. Kaks pesakonna viimast, keda peredesse anda ei õnnestunud, olid beež-must- valge traatkarvaline hunt Lapi ja täiesti ebamäärane nihverdis Pontu. Mõlemad veetsid väärika elu mu õe juures maal.
Ma usun, et olen sellest ka varem siin rääkinud, et ma olen olnud abielus enam kui üks kord. Teist korda seda elades ei olnud isegi võimalust, et meil kusagil oma koer oleks, lihtsalt olud olid sellised. Aga ometigi juhtus nii, et olles juba teatud aja elanud ilma kodukoerata, tuli ta meie koju- Juuniori isapoolsete vanavanemate maja põles maani maha ning Jacky saabus meie hoovile. Kuna ta oli aegade algusest saati olnud õuekoer, ei olnud ka probleemi olemas; härra Juuniori isa ehitas talle ühisaiamaale kuudi (majarahvas oli nõus) ning kuna elasime poe teisel korrusel, hellitati ta söögi osas ikka korralikult ära. Tema 14ndal eluaastal hakkasid ilmnema probleemid nimega seljanärvipõletik ning millegipärast ka seniilsus; proovisime koera toas kantseldada (raske!) ning õue pissile tassida (veelgi raskem!). Kui Jacky mõistus ja keha erinevaid radu käima hakkasid, ei jäänud enam valikuid. Ütlen siinkohal ka seda, et mina olin see memm, kes juures istus ja koera kallistas kuni viimase lõpuni.
Tõotasime Juuniori isaga teineteisele- ei mingit koera enam. Aga saatus ütles vist midagi muud. Ja nii see juhtus:
Oli sügistalvine hommik aastal 2003 (aasta Jacky lahkumisest) ja nägin täiesti juhuslikult pealinna poole sõites tuttavat naisterahvast. Tal oli mulle öelda järgmist:
Kuule, K, (K- see olen mina), meile tuli üks koer ukse taha. Ma ei tea, miks, aga ma mõtlesin kohe sinu peale. Ta on kuidagi sinu moodi.

Tahtsin ma jee uut koera. Aga lubasin, et ta võib penikese mulle koju näitama tuua. Asi lahenes väga lihtsalt- niipea, kui koerik mu põrandal klõbistas oma küüntega, olin ma murtud mees naine ja koer jäi meile. Nimeks sai talle Fox. No ta oli ju paras rebane ka. Aegade käigus avastasime me kolm lõikejälge esikäpal, mängulise iseloomu ning puuduva esihamba. Aga ta võttis meid endale ja elas üle ka meie perekonna purunemise (loe: lahknemise Juuniori isast) ning kolimise pealinna lähedasest alevist kodumaa keskele.
Foxiga on see lugu, et mingil hetkel jäi ta haigeks ja kutsusime loomaarsti. Juunior käis toona vist seitsmendas klassis jaoli ise ka parasjagu köhane, niisiis said kokku Juunior, vetarst ja Fox. Kes eriti kurjaks kätte läks, kui vaja oli rektaalsel teel temperatuuri mõõta (ja lisatuna seegi, et Fox oli oma eluajal ilmselgelt vikerlane 🙂 ) Noh ja loomaarst, olles üle vaadanud koeriku parameetrid, teatas: see loom on vähemalt 14 aastat vana. Sellest infost kuni Foxi lahkumiseni jäi umbes 4 aastat.
Aeg möödus ja Juunior läks oma elu elama ning sai teekaaslaseks (oh imet küll) viieaastase retriiveri nimega Tutti.
Nagu öeldud, elas oma elu maakonnalinnas,kõik oligi hästi, kui enam ei olnud nii hästi ja Juunior läks laiali mõnest mehest (elu muutub, mis teha), tõi ta oma koera ja tema sõbranna (loe: 2 kuldset retriiverit) mu 50 m2 peale elama. Mitte, et ma sel hetkel väga õnnelik oleks olnud paari lisakohustuse üle, aga no kuuuuuuuuuuuuuuulge, retriiverid ei ole kohustus vaid puhas rõõm. no ja siis nad tulidki Põnni sünnipäeval ja veetsid meie juures aega kuni septembrini 2014. Niisiis : kuldsed preilid T ( Juuniori kaasomandi koer) ja S ( Juuniori sõbranna kaasomandi-koer) veetsid suve meil. Täpselt selle suve, mis tagantjärele vaadates “läks mängides ja joostes” 🙂
Ma ei saa päris kindlasti väita, et kogu see rahvas ( ma ise kaasa arvatud) oleks kohe algusest peale koerte kantseldamisest sillas olnud, ent kui aeg jõudis ja koerikud S perenaise juurde talvituma läksid (eramajja, kus ruumi rohkem, kui rubla eest), oli ikka nukker küll. Tol hetkel, kui koerad lahkusid, istusime Kutiga köögis ning tõdesime teineteisele otsa vaadates: noh, ok, kui te neid vaid laenate, siis pole ju hullu.
13. jaanuar 2015 õhtul sain Juuniori käest teada, et mu armsal lemmikul on diagnoositud luuvähk siiretega kopsus.
Kaks päeva hiljem tõime T siia.
Oleme instrueeritud tema hüppamise ja mängimise osas, ainuke tüüp, kes seda ise ei tea on meie kallis klaaskoer, kelle luud on nii õõnsad, et pisemgi põrutus võib need purustada.
Ja siis…
… on see, millele ma ei mõtle.
Te kõik teate seda kuuma klompi, mis et lase inimesel hingata; sa ahmid õhku ja sellega päästad ventiili valla ja siis voolab täiesti tahtmatult nii silmadest kui ninast. Olgu või keset tööpäeva või klassi ees. Sa lihtsalt ei saa sinna midagi parata.
Mu kallis klaaskoer.
Ma tahaks , et ma oleks jumal, kelle võimuses kõik on. Seni ma lihtsalt palvetan. Päriselt ka. Ja loodan imele. Palun, kas ma võiksin loota?

Kui sul on vaja nelikümmend singi-juustu muffinit…

… siis tee nii:
Pane ahi sooja 225 peale.
Võta suur kauss.
Pane sinna sisse liiter jahu ja 4 teelusikatäit küpsetuspulbrit, 1 kuhjata supilusikatäis soola ja 1 tl sidrunipipart.Sega see segi.
Nüüd uha juurde 1 pakk Saaremaa riivjuustu, 1 pakk Nõo pizzakatet ja 1 kolmnurk sinihallitusjuustu (väikeste tükkidena) Sega segi.
Nüüd lähevad hulka purk Hellmansi majoneesi ja 2 muna.Piima on ka vaja. Hakka segama ja piima vähehaaval lisama, kuni saad paraja taigna (see juhtub umbes 0,5 liitrit hiljem).
Täida vormid 2/3 ulatuses.
Küpseta iga pannitäit 17 minutit.
Olenevalt pannide suurusest ja nende arvust läheb nüüd veidi aega, aga lõpuks ongi sul 40 singi- juustu muffinit.
***
Muidugi võivad mitte-muffini-sõbrad hoopis midagi muud küpsetada.

Mõnikord lihtsalt jalutad ja mõtled…

… et eesti keel on üks päris omapärane nähtus. Kõigi nende “hirmus ilusate” ja “jube vahvate” väljenditega. Ja siis sul korraga turgatab pähe selline sõnapaar nagu ” hunnik õnnetust” (sama, mis “õnnetusehunnik”). Ja siis sa tahaks veel teada, et kas see sõnapaar on tulnud sellest, et kehvas tujus tegelased on kuidagi maadligi ja muidu lössis, või sai asi alguse hoopis ootamatust kõhulahtisusest, sest sa oled lapsepõlves kuulnud täiskasvanuid kogemata püksi tulnud asju “õnnetuseks” nimetatavat. Nii et siis õnnetusehunnik võiks välja näha nagu keskmine lehmakook.

Aga sel juhul- misasi on “õnnejunn”?

Aga eks ole õnn muidugi seegi, kui kõht korralikult läbi käib…

😀