On the road again…

Mu armas lõpuklass nägi täna ajalootunni alguses välja nagu kamp koomas nälkjaid… mõne erandiga siis. Sest üks tüdruk oli mu õhku visatud mõtte kinni püüdnud ja visandanud plaane lõpuekskursiooni asjus. Või siis kahe erandiga, sest üks noormees andis ootamatult adekvaatseid vastuseid. Või siis kolme erandiga- põhitegija püüdis endiselt vaimukas olla. Või siis veel paari erandiga, kellel oli meeles klassitunnistus veerandi esimesel päeval tagastada. Ja see seitsmes ka; tema tahtis muidu tähelepanu. Kaheksas oli mures, et tal pole vihikut- see oli minu laual. Üheksas kallistas mind kõvasti ja soovis privaatselt head uut ( klass tegi seda kollektiivselt niikuinii). Kümnes oli niisama armas ja rahulik, nagu alati.
Mul klassis ongi 10 last. Pool aastat veel. Peame tutipeo- plaane :). Pea see maikuu ei tule 🙂