Mõnikord lihtsalt jalutad ja mõtled…

… et eesti keel on üks päris omapärane nähtus. Kõigi nende “hirmus ilusate” ja “jube vahvate” väljenditega. Ja siis sul korraga turgatab pähe selline sõnapaar nagu ” hunnik õnnetust” (sama, mis “õnnetusehunnik”). Ja siis sa tahaks veel teada, et kas see sõnapaar on tulnud sellest, et kehvas tujus tegelased on kuidagi maadligi ja muidu lössis, või sai asi alguse hoopis ootamatust kõhulahtisusest, sest sa oled lapsepõlves kuulnud täiskasvanuid kogemata püksi tulnud asju “õnnetuseks” nimetatavat. Nii et siis õnnetusehunnik võiks välja näha nagu keskmine lehmakook.

Aga sel juhul- misasi on “õnnejunn”?

Aga eks ole õnn muidugi seegi, kui kõht korralikult läbi käib…

😀