Vahepeal on siis olnud nii … alapealkirjaga Koerad minu elus

Mu viimane sissekanne oli 9. jaanuaril ja sellest on päris mitu päevakest möödunud. Ja kogu aeg on midagi juhtunud ja ma muudkui mõtlesin, et ei hullu, küll ma panen kõik takkajärgi kirja. Ja täpselt nii ma mõtlesingi kuni 13. jaanuarini. Sealt edasi on vaid üks mõte ajudes pidevalt. Kirjutan siis selle endast välja.
Aga alustan algusest. Varuge kannatust, sest ma alustan tõepoolest algusest.
Esimene koer, keda mul oli au tunda, kandis nime Pontu. Oli mu tädi koer ja kuna ma oma lapsepõlvest palju aega maal veetsin, siis ilmselgelt ka oluline. Madal, karmikarvaline, midagi taksi ja hundi vahepealset, ent ääretult leebe. Jäi 23 aasta vanusena auto alla.
Lihtsalt kronoloogia mõttes- sama tädi juures Nupi; väike närviline nähvits.
Tema järel Punane Muki (omadussõna sai hiljem lisatud lihtsalt selguse mõttes); samamoodi koer mu tädi juures minu ajaarvamise järgi mu vanuses 7-10. Haigestus katku ja läks metsa surema. Nii nagu ta otsustas, nii ka jäi.
Siis tuli Must Muki. See on sedasorti levinud krantsitõug, kus mõlemad esivanemad lambakoerad, ent tegelik päritolu teadmata. No et näeb välja nagu hunt, ent koon on lai, karv must, lühike ja kare ja (Muki puhul pole vist vaja kaugelt otsida) varvaste vahel ujulestad.
Aga no siis! Saabus aasta (lasmanüüdarvutan). ..eee… 1979, kui mu õde sai 11, kinkis tema pinginaaber talle sünnipäevaks kutsika. Ema spits, isa teadmata. Eks meie emme-issi said veidi hoiatatud ja ega nad nüüd väga õnnelikud just ei olnud, aga otseselt vastu ka ei vaielnud. Niisiis sai pruuni-valgekirju kuts nimeks Lulli, kes veel 15-aastasena hämmastas meid oma hüppevõimega. Kui ta oli nii umbes kümneaastane, ilmnes tal tõsine maksakahjustus, mille mu ema ravis välja toore kartuli abil. Lulli lahkus siit 17 aasta vanusena une pealt.
Aeg läks edasi, mina abiellusin Seeniori isaga. Temal oli ju ka õuevalvur olemas. Emane must- beež saksa lambakoera vurhvi ent tunduvalt tugevam krants. Serafima (nii oli ta nimi) asemel kutsusid kõik teda tunduvalt lihtsamalt Fimkaks. No ja see Fimka viskas meile seda tüüpi vimka, et suhtles oma ohtlikul ajal lausa kahe koeraga🙂. Niisiis nägi pool tema pesakonnast välja nagu laigulised ja mustad hundid ning ülejäänud pool ebamäärast värvi ja mustad hunt- karvik- terjerid. Kaks pesakonna viimast, keda peredesse anda ei õnnestunud, olid beež-must- valge traatkarvaline hunt Lapi ja täiesti ebamäärane nihverdis Pontu. Mõlemad veetsid väärika elu mu õe juures maal.
Ma usun, et olen sellest ka varem siin rääkinud, et ma olen olnud abielus enam kui üks kord. Teist korda seda elades ei olnud isegi võimalust, et meil kusagil oma koer oleks, lihtsalt olud olid sellised. Aga ometigi juhtus nii, et olles juba teatud aja elanud ilma kodukoerata, tuli ta meie koju- Juuniori isapoolsete vanavanemate maja põles maani maha ning Jacky saabus meie hoovile. Kuna ta oli aegade algusest saati olnud õuekoer, ei olnud ka probleemi olemas; härra Juuniori isa ehitas talle ühisaiamaale kuudi (majarahvas oli nõus) ning kuna elasime poe teisel korrusel, hellitati ta söögi osas ikka korralikult ära. Tema 14ndal eluaastal hakkasid ilmnema probleemid nimega seljanärvipõletik ning millegipärast ka seniilsus; proovisime koera toas kantseldada (raske!) ning õue pissile tassida (veelgi raskem!). Kui Jacky mõistus ja keha erinevaid radu käima hakkasid, ei jäänud enam valikuid. Ütlen siinkohal ka seda, et mina olin see memm, kes juures istus ja koera kallistas kuni viimase lõpuni.
Tõotasime Juuniori isaga teineteisele- ei mingit koera enam. Aga saatus ütles vist midagi muud. Ja nii see juhtus:
Oli sügistalvine hommik aastal 2003 (aasta Jacky lahkumisest) ja nägin täiesti juhuslikult pealinna poole sõites tuttavat naisterahvast. Tal oli mulle öelda järgmist:
Kuule, K, (K- see olen mina), meile tuli üks koer ukse taha. Ma ei tea, miks, aga ma mõtlesin kohe sinu peale. Ta on kuidagi sinu moodi.

Tahtsin ma jee uut koera. Aga lubasin, et ta võib penikese mulle koju näitama tuua. Asi lahenes väga lihtsalt- niipea, kui koerik mu põrandal klõbistas oma küüntega, olin ma murtud mees naine ja koer jäi meile. Nimeks sai talle Fox. No ta oli ju paras rebane ka. Aegade käigus avastasime me kolm lõikejälge esikäpal, mängulise iseloomu ning puuduva esihamba. Aga ta võttis meid endale ja elas üle ka meie perekonna purunemise (loe: lahknemise Juuniori isast) ning kolimise pealinna lähedasest alevist kodumaa keskele.
Foxiga on see lugu, et mingil hetkel jäi ta haigeks ja kutsusime loomaarsti. Juunior käis toona vist seitsmendas klassis jaoli ise ka parasjagu köhane, niisiis said kokku Juunior, vetarst ja Fox. Kes eriti kurjaks kätte läks, kui vaja oli rektaalsel teel temperatuuri mõõta (ja lisatuna seegi, et Fox oli oma eluajal ilmselgelt vikerlane🙂 ) Noh ja loomaarst, olles üle vaadanud koeriku parameetrid, teatas: see loom on vähemalt 14 aastat vana. Sellest infost kuni Foxi lahkumiseni jäi umbes 4 aastat.
Aeg möödus ja Juunior läks oma elu elama ning sai teekaaslaseks (oh imet küll) viieaastase retriiveri nimega Tutti.
Nagu öeldud, elas oma elu maakonnalinnas,kõik oligi hästi, kui enam ei olnud nii hästi ja Juunior läks laiali mõnest mehest (elu muutub, mis teha), tõi ta oma koera ja tema sõbranna (loe: 2 kuldset retriiverit) mu 50 m2 peale elama. Mitte, et ma sel hetkel väga õnnelik oleks olnud paari lisakohustuse üle, aga no kuuuuuuuuuuuuuuulge, retriiverid ei ole kohustus vaid puhas rõõm. no ja siis nad tulidki Põnni sünnipäeval ja veetsid meie juures aega kuni septembrini 2014. Niisiis : kuldsed preilid T ( Juuniori kaasomandi koer) ja S ( Juuniori sõbranna kaasomandi-koer) veetsid suve meil. Täpselt selle suve, mis tagantjärele vaadates “läks mängides ja joostes”🙂
Ma ei saa päris kindlasti väita, et kogu see rahvas ( ma ise kaasa arvatud) oleks kohe algusest peale koerte kantseldamisest sillas olnud, ent kui aeg jõudis ja koerikud S perenaise juurde talvituma läksid (eramajja, kus ruumi rohkem, kui rubla eest), oli ikka nukker küll. Tol hetkel, kui koerad lahkusid, istusime Kutiga köögis ning tõdesime teineteisele otsa vaadates: noh, ok, kui te neid vaid laenate, siis pole ju hullu.
13. jaanuar 2015 õhtul sain Juuniori käest teada, et mu armsal lemmikul on diagnoositud luuvähk siiretega kopsus.
Kaks päeva hiljem tõime T siia.
Oleme instrueeritud tema hüppamise ja mängimise osas, ainuke tüüp, kes seda ise ei tea on meie kallis klaaskoer, kelle luud on nii õõnsad, et pisemgi põrutus võib need purustada.
Ja siis…
… on see, millele ma ei mõtle.
Te kõik teate seda kuuma klompi, mis et lase inimesel hingata; sa ahmid õhku ja sellega päästad ventiili valla ja siis voolab täiesti tahtmatult nii silmadest kui ninast. Olgu või keset tööpäeva või klassi ees. Sa lihtsalt ei saa sinna midagi parata.
Mu kallis klaaskoer.
Ma tahaks , et ma oleks jumal, kelle võimuses kõik on. Seni ma lihtsalt palvetan. Päriselt ka. Ja loodan imele. Palun, kas ma võiksin loota?

4 Vastust to “Vahepeal on siis olnud nii … alapealkirjaga Koerad minu elus”

  1. Mac Says:

    ma esimese enam kui pool postitust rõõmustasin palavalt, et jeee, koerapostitus… kuni jõudsin lõppu..
    appi.. mulle ei meeldi… Tee midagi.. paranda kõik ära… palun?

  2. Uut ja vana vol 2 | kirjand vabal teemal Says:

    […] kõige lemmikumal neljajalgsel on teatavasti tervisemured (postituse lõpus, ei pea tervet asja läbi lugema), ent nendest hoolimata sai kallis koerik 10. […]

  3. Rändom staff | kirjand vabal teemal Says:

    […] kirjutamistuju, tuleb tunnistada, pole ka olnud, sest juhtus see, mis juhtuma pidi ja aeg kuni oktoobri esimese nädala pühapäevani (ja loomulikult ka hiljem) oli kõike muud, kui […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: