Veel kord. Kes minevikku ei mäleta…

Hea asi.

Täna selgus, et mu isa (kohe 80) kirjutab memuaare. Seda, et mu emapoolne vanaisa (taat) neid kirjutas, teadsin juba varem.  See, et mu ristitütar (samas ka õetütar) vanavanaisa- teemalise uurimustöö tegi (ja veel väga kvaliteetse!), oli mulle väga suur üllatus.

Kunagi võtan ma kogu varanduse kokku ja ketran kuldlõngaks.

Minu emapoolne vanaisa Joosep Nipsust kirjutab nii:

14. juuni 1941. a.
Ei saanudki veel õieti töösse süveneda, kui tulid uuesti Milda lastega,
nägu ärritusest kaame: „Meid käidi ka taga otsimas!… Kojanaine tuli
tänaval vastu ja rääkis… Mis nüüd teha?“
Jah, mis nüüd teha? Esimene mõte oli – põgeneda. Sopil, seal
metsakolkas, oleksime võinud end mõni aeg varjata. Kuid kuidas
sinna pääseda? Mildaga kahekesi oleksime võinud kas või jalgsi, aga
lastega? Ja lõpuks kaua sealgi varjata suudad?
Kaalunud seisukorda igatpidi, tulime otsusele: lasta minna, kuidas
läheb. Ega meie üksi pole sellises seisukorras. Kui saavad teised, eks
siis saa ka meie kuidagi hakkama.
Käskisin Mildal minna koju ja hakata ettevalmistusi tegema, et mitte
tühjade kätega teele asuda.
Otsus tehtud, rahunesin. Kuid aeg venis. Jutud algasid ja lõppesid
samas. Kõiki rusus teadmatus..
Kell üksteist, — kaksteist, -üks…
Sisenesid kaks erariietes meest: „Kes siin on Joosep Nipsust?“
„Mina isiklikult“ vastasin rahulikult ja tõusin.
„Palun, kus saaksime Teiega rääkida segamatult“?
„Astume ülema kabinetti, see on momendil vaba,“ ja juhtisin nad
sisse.
„Meile on tehtud ülesandeks Teid saata SARK’i osakonna ülema
juurde. Kas Teil relva on?“
„Ei ole. Soovite veenduda? Palun.“ ja tõstsin käed.
Üks libistas käed üle mu taskute.
„Võime minna.“
„Kuna ma tõenäoliselt siia tagasi ei pöördu, tahaksin oma
kaastöölistega hüvasti jätta!“
Aga minu isa (sünd. 1935)  kirjutab mõned aastad hilisemast ajast  nii:

Tulen nüüd tagasi koju, on aasta 1942.Sõda on üle käinud venelaste asemel on

sakslased.Isa on uuesti abiellunud ja mina saanud seitsme aastaseks, pean sügise kooli

minema.Koolitöö peab algama mõisa häärberis, sest vana põles ära.

Praegu oli selles majas saksa sõjaväe hospidal.Saksa sõdurid oli paigutatud ka

taludesse,meile majutati kaks sõdurit, üks noorem oli rätsep ja vanem mees oli

kingsepp,olid toredad mehed,kui süüa toodi,jäi neil toitu alati üle mis jagati

meile,eriti hea oli herne supp, mille sees oli hulga liha. See vanem,kingsepp

õpetas mulle naha õmblemist ja muid lihtsamaid kingsepa töid,mille eest olen

talle senini tänulik.Rätsep andis tüki langevarju siidi, millest sai perele pesu õmmelda,sest

riide kraami ei olnud poes müüa.

Hullem lugu oli Padari pool, seal asustati saksa sõjavä staap,ohvitserd käisid

sisse­välja ja ukse juures seisis tunnimees, aga sama maja teise toa

põrandaalla

kaevatud punkris varjas ennast saksa sõjaväest kõrvale hoidja,desertöör Juku,

perenaise tuttav.

Peab ütlema,et see oli enda kangelaslik varjamine,sest põrandaalla läks ta 1941 aasta augustis

,järgmin kord,kui teda nähti oli 17 sept.1944.aasta,ta oli väga valge näoga,seda rääkis Kalju,

Kilk kes teda samal päeval nägi.

Saksa okupatsiooni ajal,et pääseda sõjaväkke kutsumast astus ka isa omakaitses­se.nende põhine töö

oli Valgemetsa raudtee silla valvamine,et vaenlane seda ei õhiks.Nende komandopunkt asus sillale

kõige lähemal, tühjas suvilas,teisel korrusel Mina olin selles majas sage külaline ja üldse olin

ma Valgemetsas sage

külaline,ma tohtisin isegi üksinda kodust Valgemetsa minna ja seal ringi käia,

pidin ainult ütlema kuhu lähen.

Nagu ikka on lapse ja noorukiiga rõõmsad ja muretud,kui ei pea just nälga

kannatama, kuna meil oli oma maalapp,pidasime lehma ja siga,siis päris nälga ei

olnud.Kuna isa oli mai kuul 1942.a.uuesti abiellunud oli majas uus perenaine,

Erna, keda hakkasime Ärnaks kuttsuma.Mais sain ka mina seitse aastat vanaks ja

tuli kooli minna.Kool hakkas tööle mõisa häärberis kust sõjavägi ja laatsarett

olid ära läinud.Koolis oli lapsi vähe,sest vallas oli veel neli algkooli,Voore,

Lootvina,Kiidjärve ja Karilatsi.

Kokkuvõtte teeb oma uurimustöös mu õetütar :

20. sajand oli kogu maailmas inimestele muutuste ja kannatusterohke. Sellesse

mahtus kaks maailmasõda. Eestlased suutsid luua iseseisva riigi ja elada üle 50

aastat Nõukogude okupatsiooni ja oma iseseisvuse 1991. aastal taastada.

Ei ole vist eriti ebatavaline, et sellel keerulisel sajandil ühest perekonnast nii

vähe järele jäi. Minu ema emal oli kokku kaks tädi ja neli onu. Peale ühe ei olud

neil kellelgi järeltulijaid. Suured pered hävisid peaaegu täielikult. Joosepi vennal

Aleksandril oli poeg, kellel lapsi ei olnud. Joosepil oli kaks last. Joosepi pojal

Leol üks tütar ja Ruthil kaks tütart.

Eestimaal ei olnud vist ainsatki peret, keda ei puudutanud erinevate võimude

vahetumine, sõjad ja küüditamised. Igal neist on oma lugu. Minu vanaema pere

lugu oli minu arvates näide inimeste elutahtest ja visadusest.

Minu resümee

ma ei oleks see, kes ma oleks, kui ma ei oleks see.

lihtne

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: