Oo, kevad…

Ma siin mõned ajad tagasi rääkisin, kuis pääsukesed taas koju tee leidsid.
Täna vaatas meesinime neid taas heldinult (näha polnud suurt midagi, kuulda vaid) ja teatas rõõmsalt:
“Seksivad, nurjatud” 🙂
😀

(Raamatu)kogudest

Mul on lõpusirgel Mari Saat’i raamat “Matused ja laulupeod” ja ma ei saa enne edasi lugeda, kui olen ühe mõtte kirja pannud.

Usu, vaimu, teispoolsuse juurde juhtisid mind marksismi klassikud Lenin ja Engels. Mina ei viitsinud ülikooli ajal raamatukogus käia: raamatukogus pidi tollal kõik vajalikud raamatud kartoteegist üles otsima, tellima endale leti ääres ja alles siis võisid neid kuhugi laua taha lugema minna.

Kaks sekundit hiljem leidsin end mälestustes Tartu Linnaraamatukogust (või kuidas seda toona nimetatigi),  astusid sünges, avaras, pimedas trepikojas astmetest üles, tegid ukse lahti ja su ees oli kõõõõõõrge hämaravõitu tuba, sinu vastas asus kõrge lett ja ümberringi juba needsinased kartoteegikapid. Õhk oli paks sõnadest, mis kusagil kolletanud lehekülgedel (taas)avastamist ootasid ja üle leti piidles sind tõre tädi: mida see laps siit (jälle) tahab? (“Laps”, st. mina, pidi olema tol ajal 13-14, linnaraamatukogu avastasin kunstikooli aegadel, kui kesklinna rohkem asja oli). Noh, lapsel oli eesmärk silme ees, Kirjutas paberilipakale nimekirja soovitavatest raamatutest, unustamata sealjuures autorit, ilmumisaastat ja seda salapärast  tähtedest- numbritest koosnevat viidet ülal vasakul. Võis õnnega koos olla, kui kümnest raamatust kaheksa said. Mingil hetkel tekkis viie-raamatu-reegel, aga ma suutsin end sellest kassi  kombel läbi suruda ja  taarusin õndsalt koju, nädalajagu lugemist kotis.

Ma olen kiire lugeja. Ükskord perekond siin tegi huumorit  ja võttis aega, kui kiiresti raamat läbi saab, aeg oli 1.34.See oli muidugi köitev lugemine ka, iga asi nii kiiresti ei lippa. Kord pahandas sel teemal minuga meie kooliraamatukogu hoidja, legendaarne Jaan Mitt. Laenutasin sealt “Viplala” ja viisin samal õhtul tagasi (õppisime siis õhtupoolses vahetuses ja mul oli aega lugeda veel enne tunde). Sain pahandada, et mis ma siis üldse võtan raamatut, kui ma seda lugeda ei plaani ja kui ma teatasin, et loetud juba ju siis ei tahtnud ta mind teps mitte uskuda ja tegi lugemiskontrolli; küsis detailideni kõik üle. Siis vangutas pead ja küsis “Ja mida sa homme lugeda tahad”? Midagi ma kindlasti tahtsin. Olgu öeldud, et jutt on teise klassi õpilasest, kellele ei meeldinud sport ja kes viilis igal ettekäändel heliredelite harjutamisest.

Muidu oli see kooliraamatukogu tore koht, kus hiljem (4.-5. klassi ajal) sai ise olla raamatute väljalaenutaja tänuväärses rollis ja eriti uhkeks tegi mind asjaolu, et  eelpoolmainitud onkel (kui ise ei teadnud, millest raamatus juttu) suunas minu käest küsima 😀

Aga see selleks.

Nii ma siis püüdsin ülikoolis õppides valida oma kursusetööde teemad selle järgi, mis raamatuid kodus oli- et vältida avalikku raamatukogu.Ja ükskord ühes Lenini teoses surfates avastasin umbes sellise lause (täpset sõnastust mul pole meeles, aga mõte oli selline): Ei saa tõestada, kas Jumal on või ei ole, see on siiski ainult usu küsimus.

Kui säärast asja väidab selline inimene*, siis nii see ongi- ma ei pea enam oma pead vaevama selle üle, kuidas ja kas Jumala olemasolu tõestada, võin leppida sellega, et see lihtsalt ongi usu küsimus.

See tunne on vägagi tuttav- mingi juhuslik lause, tsitaat, kellegi hoopis muus kontekstis öeldud sõnad… ja sa saad aru: aa, see ongi ju SEE: Või teine variant- jõuda mingi äratundmiseni läbi mosaiigikildude, mitmest allikast kuuldud (eripalgeline) info talletub kusagil ajus, settib seal veidi ja loksub siis paika. Ja mitmeid kordi on juhtunud, et  jalgratas, mille sa just leiutasid, on juba ammu leiutatud, sina said selle lihtsalt teada omal moel- Tartust Tallinna rongiga läbi Petseri (nagu mu vanaisale omal ajal ülikooli matemaatikaeksamil öeldi. Tulemus sellest siiski ei muutunud. Ja ma väidan, et selline isededukteeritud teadmine on kordades väärtuslikum lihtsalt teadmiseks võetud tõigast, sest läbihekseldatuna muutub see SINU OMAKS.

Teise oma maailmavaate jaoks olulise mõtte leidsin Engelsi “Looduse dialektikast”.See rääkis jäljest- et paratamatult iga asi ja sündmus jätab endast jälje. Mulle see mõte kangesti meeldis.

Mulle ka. Kusjuures polnud mul siiamaani uduaimugi, et eelnimetatud habemik sellist seisukohta avaldanud on. Üks lihtsamaid lähenemisi asjale on “ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et teine sulle teeb”, asja juurde kuuluv laiend on “vastuta oma sõnade ja tegude eest”. Kui korjad lille, istuta uus. Ole ainult sõnadega väga ettevaatlik, neid ei saa tagasi võtta ja kahju on jäädav. Tegu on tehtud. Jälg jäi maha. Nii see muster moodustub.

Aga muidugi ei pruugi neil mõtetel midagi tegemist olla usuga Jumalasse, isegi mitte vaimsesse maailma, sest kõike seda saab ju mõista üha peeneneva ja peeneneva mateeriana, mida inimene tundma õpib, sedamööda, kuidas tema mõõtmisvõimalused täienevad: ei ole ju mingit jumalikku imet arvutis ja internetivõrgustikus? Need mõlemad on järk- järgult üles ehitanud inimese mõistus.Niisamuti, kui arvutimälu talletab kõike üha võimsamatele kõvaketastele, võib kogu materiaalse maailma kõiksus talletada end jälgedena kosmilisse võrgustikku… Selles ei ole armastust ega pühadust, isegi mitte vihkamist, tahtejõudu- kõiki neid tundeid, milleta vaimsele maailmale ligi ei pääse…

See mõte … ma ei teagi õiget sõna… ütleme siis nii- on kurvastav. Ma ei ole küll päris täpselt tuttav tunnete tekkemehhanismiga (pole minu eriala), ent tunnete väljendamist saab juhtida. Selleks on vaja omadust, mida nimetatakse empaatiaks. Ja mida aeg edasi, seda vähem seda inimestes ilmneb. Eriti märgatav on see laste juures. Ma ei tea, on see siis mingil hetkel käest lastud kasvatus, eeskujud, mis enam ei ruuli, liigne mugavus… ma ei tea, põhjuseid võib sadu leida. Kosmos aga muudkui kogub meie tegusid ja tagajärgi ja koob need kangaks.See pole just eriti helge palakas, tundub mulle nii.Lõpetan hetkel kirjutamise ja lähen loen raamatu lõpuni.

Võib- olla on kosmosel meist kõrini saanud?

Hahaaa :)

Põnn jäi eile õhtul korraks haigeks. Palavik , seedehäired ja kõik see muu, mis ette nähtud (nohu ja köha ei esine).
Täna koolis ei käinud, ent õhtu edenedes soovis saada sõõmu värsket õhku.
Mina: No ja mis sa siis teed seal õues?
Põnn: Lähen K. külla.
Mina: Sinna ei tohi, seal on väikesed lapsed.
(veel kolm tundi kodus ilma palavikuta)
Põnn: Kas ma nüüd tohin minna?
Mina: Olgu, kui sa rahulikult oled ja kedagi musutama ei hakka.
Põnn: Mis mõttes? (ja lahvatab juuksejuurteni punaseks)
😀

Kas? Miks? Kus? Kuidas?

No ma ei tea. Mul ei ole vastuseid. Küsimus on; selle tekitas see jutt siin.

Loe enne jutt läbi, kui siin edasi loed.

Esimene küsimus peale jutu lugemist mul tekkis nii: kas peaks… ja kui peaks , siis miks peaks?

Kas: sisetunde küsimus. Kui tunned, et tahad oma elu kõigi silme ette laiali laotada, lase aga käia. Ole valmis igat sorti tagasisideks ja kui ma ütlen igat sorti, siis ma mõtlen ka säändset sorti määndset sa oma kõige hullemas õudusunenäos ka ei osanud ette näha. Kaalu teine ots on soe ja toetav ja südamlik ja sihuke, mis aitab edasi. Sest sa saad aru, et sa pole üksi teps mitte.Su lugu resoneerib ja võimendub ja lahustub ja tuleb sulle tagasi hoopis teise nurga alt vaadatuna. Mis on taas tänuväärne.

Miks: vaata eelmist lõiku. Eriti vaata eelmist lõiku siis, kui su vanus sai vaevalt kahekohalise numbri ette; siis mõtle uuesti teemal “kas” ja kui vastus on ikka jaatav, siis mõtle asjast edasi. Mis sul, mannetul, puudu jääb? Vähene suhtlus sõprade ja vanematega? Eneseväljendusvõimalus? Või (BINGO) tähelepanuvajadus? (palun öelge nüüd mulle keegi, et see ongi lihtne tähelepanuvajadus, mitte Staarisündroomi nakatumine).

Mis on Staarisündroom?

Ma pöördusin sõber guugli poole, ta ei andnud ühest vastust. Aga iga  terve mõistusega inime oskab selleenda jaoks ju sõnastada küll. ja paluks mitte segi ajada tähesündroomi-.teemaga.

Ja kui sa küsid Miks mitte? Siis vastus oleks minu poolt: tõepoolest, miks mitte… küsija suu pihta ei lööda, aga arvesta ka sellega: mis tehtud, see tehtu ja mis öeldud, see öeldud. Tulevikku silmas pidades tasuks valvas olla.

Kus? Iga kell, kui avaneb võimalus. Ole inimene ise tark ja tee vahet. Kui ei oska, küsi esivanemate käest.

Kuidas? Hahaa, puhas pieteediküsimus, olgem ausad 🙂

Mingi kõnekäänd väidab: hea asi reklaamib iseend, shit ei ärka mingi valemiga ellu,

sama kehtib blogide kohta.

P.S palju mõtteid jäi veel ütlemata, täiendused teretulnud

Emadepäev

Tulbid. Asalead. Kook. Lapsed.Kasulapsed. Kahe eelneva kaasad. Lapselapsed. Ema. Ämm. Mees. Kõik oli olemas (ja isegi üldse mitte asjassepuutuvalt sõitis läbi meie küla mu õemees, kes ka nagu koduhõngust kaasa tõi.

Aga umbes lõuna paiku juhtus see, kui Kutt korraga köögist röögatas:pääsukesed on tagasi!

Oli see vast kolm kevadet tagasi, kui ammu (enne minu aega) lõhutud pääsupesa varemed jälle uued müürid peale said. Me siin meesinimesega võisime neid tundide kaupa jälgida. Eelmisest kevadest mäletan aega, kui meesinime rõdult korraga elevil häälega teatas: tule vaata, kes meile tulid. Läksin ja vaatasin. Pääsukesed askeldasid pesa kallal. Meesinime teatas heldinud pilgul neid jälgides: lapsed on tagasi

Tänavu on ka lapsed tagasi.

Emadepäevaks.

🙂

Tempo, tempo

Istub Juunior siis Meesinimese läpaka taga ja püüab arveid maksta (nutikaga pole seda tema arvates mugav teha). Arvuti ei liiguta pooltki nii kiiresti, kui Juuniori arvates vaja oleks ja see ajab ikka närvi küll.Niisiis istub ta seal helesinise ekraani ees ja kirub omaette.

Mis sul viga on- manitseb Meesinimene-, see riistapuu on peaaegu 15 aastat vana!

Ainult 15- turtsub Juunior-, mina olen 22 ja ikka mõtlen kiiremini!

Kas pole puhas õnn, et inimesed nii kiiresti ei vanane kui arvutid?

Häid lambaid… vol 2

Te mäletate seda anekdooti, kus vaene vana juut elab ühes toas koos naise, viie lapse ja ämma perega ja jube kitsas on? (kes ei mäleta, siis edasi läks nii: juut läheb rabi juure nõu küsima, et kuidas edasi, jube kitsas ja ei mahu ära ja värki ja. Rabi nõuanne: võta kits ja tule kahe nädala pärast uuesti tagasi minu juurde. Mees küll imestab, aga teeb nagu kästud. Kahe nädala pärast annab rabi uue nõuande: viska kits majast välja ja tule nädala pärast uuesti. Veel nädal hiljem, kui juut ja rabi kohtuvad, ei jõua mees ära kiita: aitäh hüva nõu eest, viskasin kitse välja ja te ei kujuta ettegi, kui palju ruumi mul nüüd on!)

Meil on küll kaks tuba, aga seda asustavad enam-vähem igapäevaselt Mina, Meesinime, Kutt, Põnn, Juunior ja peika (mitte enam see, kellest siin juttu oli) ja viimased kaks ka vaid seni, kuni Juunioril korter remonditud saab, aga ikkagi ei saa väga ruumi ülekülluse üle kurta.

Täna  sattusid Seenior ja Juunior korraks samal ajal siin olema ja lahkusid samal ajal, üks oma koju, teine kinno.

Juunior (ukselt): Tsauuuu!

Mina: Tsauuu! Oot, te tulete õhtul siia ka või?

Juunior: Ma arvan küll. Tsauu!

Mina: Tsauu.

Seenior: Tsauuu. Ma tulen siis ka õhtul siia. Ja võtan R ja E ja E ja N  (tõlge: mees, mehevend , laps, laps) ka kaasa!

Mina: (naerab)

Meesinimene (resigneerunult): Võta jah, Meil niikuinii enam vahet pole.

😀

Või äkki peaks ka kitse võtma?