(Raamatu)kogudest

Mul on lõpusirgel Mari Saat’i raamat “Matused ja laulupeod” ja ma ei saa enne edasi lugeda, kui olen ühe mõtte kirja pannud.

Usu, vaimu, teispoolsuse juurde juhtisid mind marksismi klassikud Lenin ja Engels. Mina ei viitsinud ülikooli ajal raamatukogus käia: raamatukogus pidi tollal kõik vajalikud raamatud kartoteegist üles otsima, tellima endale leti ääres ja alles siis võisid neid kuhugi laua taha lugema minna.

Kaks sekundit hiljem leidsin end mälestustes Tartu Linnaraamatukogust (või kuidas seda toona nimetatigi),  astusid sünges, avaras, pimedas trepikojas astmetest üles, tegid ukse lahti ja su ees oli kõõõõõõrge hämaravõitu tuba, sinu vastas asus kõrge lett ja ümberringi juba needsinased kartoteegikapid. Õhk oli paks sõnadest, mis kusagil kolletanud lehekülgedel (taas)avastamist ootasid ja üle leti piidles sind tõre tädi: mida see laps siit (jälle) tahab? (“Laps”, st. mina, pidi olema tol ajal 13-14, linnaraamatukogu avastasin kunstikooli aegadel, kui kesklinna rohkem asja oli). Noh, lapsel oli eesmärk silme ees, Kirjutas paberilipakale nimekirja soovitavatest raamatutest, unustamata sealjuures autorit, ilmumisaastat ja seda salapärast  tähtedest- numbritest koosnevat viidet ülal vasakul. Võis õnnega koos olla, kui kümnest raamatust kaheksa said. Mingil hetkel tekkis viie-raamatu-reegel, aga ma suutsin end sellest kassi  kombel läbi suruda ja  taarusin õndsalt koju, nädalajagu lugemist kotis.

Ma olen kiire lugeja. Ükskord perekond siin tegi huumorit  ja võttis aega, kui kiiresti raamat läbi saab, aeg oli 1.34.See oli muidugi köitev lugemine ka, iga asi nii kiiresti ei lippa. Kord pahandas sel teemal minuga meie kooliraamatukogu hoidja, legendaarne Jaan Mitt. Laenutasin sealt “Viplala” ja viisin samal õhtul tagasi (õppisime siis õhtupoolses vahetuses ja mul oli aega lugeda veel enne tunde). Sain pahandada, et mis ma siis üldse võtan raamatut, kui ma seda lugeda ei plaani ja kui ma teatasin, et loetud juba ju siis ei tahtnud ta mind teps mitte uskuda ja tegi lugemiskontrolli; küsis detailideni kõik üle. Siis vangutas pead ja küsis “Ja mida sa homme lugeda tahad”? Midagi ma kindlasti tahtsin. Olgu öeldud, et jutt on teise klassi õpilasest, kellele ei meeldinud sport ja kes viilis igal ettekäändel heliredelite harjutamisest.

Muidu oli see kooliraamatukogu tore koht, kus hiljem (4.-5. klassi ajal) sai ise olla raamatute väljalaenutaja tänuväärses rollis ja eriti uhkeks tegi mind asjaolu, et  eelpoolmainitud onkel (kui ise ei teadnud, millest raamatus juttu) suunas minu käest küsima😀

Aga see selleks.

Nii ma siis püüdsin ülikoolis õppides valida oma kursusetööde teemad selle järgi, mis raamatuid kodus oli- et vältida avalikku raamatukogu.Ja ükskord ühes Lenini teoses surfates avastasin umbes sellise lause (täpset sõnastust mul pole meeles, aga mõte oli selline): Ei saa tõestada, kas Jumal on või ei ole, see on siiski ainult usu küsimus.

Kui säärast asja väidab selline inimene*, siis nii see ongi- ma ei pea enam oma pead vaevama selle üle, kuidas ja kas Jumala olemasolu tõestada, võin leppida sellega, et see lihtsalt ongi usu küsimus.

See tunne on vägagi tuttav- mingi juhuslik lause, tsitaat, kellegi hoopis muus kontekstis öeldud sõnad… ja sa saad aru: aa, see ongi ju SEE: Või teine variant- jõuda mingi äratundmiseni läbi mosaiigikildude, mitmest allikast kuuldud (eripalgeline) info talletub kusagil ajus, settib seal veidi ja loksub siis paika. Ja mitmeid kordi on juhtunud, et  jalgratas, mille sa just leiutasid, on juba ammu leiutatud, sina said selle lihtsalt teada omal moel- Tartust Tallinna rongiga läbi Petseri (nagu mu vanaisale omal ajal ülikooli matemaatikaeksamil öeldi. Tulemus sellest siiski ei muutunud. Ja ma väidan, et selline isededukteeritud teadmine on kordades väärtuslikum lihtsalt teadmiseks võetud tõigast, sest läbihekseldatuna muutub see SINU OMAKS.

Teise oma maailmavaate jaoks olulise mõtte leidsin Engelsi “Looduse dialektikast”.See rääkis jäljest- et paratamatult iga asi ja sündmus jätab endast jälje. Mulle see mõte kangesti meeldis.

Mulle ka. Kusjuures polnud mul siiamaani uduaimugi, et eelnimetatud habemik sellist seisukohta avaldanud on. Üks lihtsamaid lähenemisi asjale on “ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et teine sulle teeb”, asja juurde kuuluv laiend on “vastuta oma sõnade ja tegude eest”. Kui korjad lille, istuta uus. Ole ainult sõnadega väga ettevaatlik, neid ei saa tagasi võtta ja kahju on jäädav. Tegu on tehtud. Jälg jäi maha. Nii see muster moodustub.

Aga muidugi ei pruugi neil mõtetel midagi tegemist olla usuga Jumalasse, isegi mitte vaimsesse maailma, sest kõike seda saab ju mõista üha peeneneva ja peeneneva mateeriana, mida inimene tundma õpib, sedamööda, kuidas tema mõõtmisvõimalused täienevad: ei ole ju mingit jumalikku imet arvutis ja internetivõrgustikus? Need mõlemad on järk- järgult üles ehitanud inimese mõistus.Niisamuti, kui arvutimälu talletab kõike üha võimsamatele kõvaketastele, võib kogu materiaalse maailma kõiksus talletada end jälgedena kosmilisse võrgustikku… Selles ei ole armastust ega pühadust, isegi mitte vihkamist, tahtejõudu- kõiki neid tundeid, milleta vaimsele maailmale ligi ei pääse…

See mõte … ma ei teagi õiget sõna… ütleme siis nii- on kurvastav. Ma ei ole küll päris täpselt tuttav tunnete tekkemehhanismiga (pole minu eriala), ent tunnete väljendamist saab juhtida. Selleks on vaja omadust, mida nimetatakse empaatiaks. Ja mida aeg edasi, seda vähem seda inimestes ilmneb. Eriti märgatav on see laste juures. Ma ei tea, on see siis mingil hetkel käest lastud kasvatus, eeskujud, mis enam ei ruuli, liigne mugavus… ma ei tea, põhjuseid võib sadu leida. Kosmos aga muudkui kogub meie tegusid ja tagajärgi ja koob need kangaks.See pole just eriti helge palakas, tundub mulle nii.Lõpetan hetkel kirjutamise ja lähen loen raamatu lõpuni.

Võib- olla on kosmosel meist kõrini saanud?

3 Vastust to “(Raamatu)kogudest”

  1. kitty Says:

    nüüd pean küll võtma aega ja kirjutama ühe blogipostituse Jaan Mitist ja elust kooliraamatukogus. 80s coming back!

  2. KM Says:

    Gogoli nimeline oli Tartu Linnaraamatukogu omal ajal, kui nüüd õigesti tean…


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: