Maryl oli väike tall

Üks väike lumivalge tall.

Ja ükskõik kuhu minna tal’

see tall on ikka kaasas tal…

Asendage Mary minu nimega, sõna “tall” sõnaga “koer”, väikese asemel pigem suur… aga muidu on pilt üsna täpne.

Kuna me suure osa sellest nädalast oleme veetnud Koerikuga kahekesi, olen ilmselgelt mina koeriku jaoks siin  põhiline huviobjekt. Lähen kööki süüa tegema- tuleb kaasa ja istub uudishimulikult lävel. Eriti huvitav on siis, kui külmkapp avatakse- iial ei või teada, mis sealt pudeneb. Lähen mina rõdule kopse rikkuma- istub truult ukse taga. Kui on asja sinna, kus keiser jala käib- ka seda kohta tuleb ju valvata. Kui ma aga diivanile ankrusse jään, laseb end lötsti külile, ohkab sügavalt ja jääb magama. Teinekord ei jää ja norib pai (nii nagu retriiverid ikka oskuslikult oma nosplit kasutades)… siis saab loa diivanile ronida ja mu selja taga end kerra visata. Toetab nina puusalohu peale ja lubab end sügada. Seni kuni magama jääb🙂. Nii et mõned asjad ei ole (võrreldes aastataguse ajaga) muutunud.

Aga midagi on varasemaga (loe: T-ga) võrreldes uut ka:

Koerik (edaspidi M) on iseloomuga tüdruk (suureks rõõmuks Meesinimesele, kes kunagi ammu ei pidanud retriiveritest midagi, väites, et koeral peab ikka iseloomu olema. Küll ta nüüd saab seda iseloomu, kui Norrast tagasi tuleb :D)

Kui T ja S viitsisid mõlemad oodata, kuna majakondsed ärkavad, siis M-ga seda muret pole.  M väljendab end erineval kõrgusel niitsumise teel vägagi ilmekalt. Hea uudis on see, et äratuse oleme sujuvalt suutnud treenida kella 5.00-lt kella 7-le. Nii et äratuskella võin ma minema visata (või siis ikka ei või ka, mul on need telefoniga 2 in 1)

M keeldub krõbinatest (nagu juba enne öeldud on RC tema arvates puhas p***),  ta oli neid nõus sööma vaid koos maksaga segatult. Häda on selles, et viimane ei mõjunud hästi tema seedesüsteemile ja nii olen ma sisuliselt iga paari tunni tagant temaga sunnitud olnud väljas käima (viimased kolm päeva).  Niisiis muutusin ma veidi murelikuks ja guugeldasin isetehtud koeratoiduretsepte. Ja -great success!- sain hakkama. Koerikul kõht korras, söögikauss tühi ja hetkel magus uni käsil. Vaatame, kuidas edasi.

Söögist veel: nii T kui S fännasid tooreid juurikaid; T armastab tooreid kartuleid ja kurki, S porgandeid. M põlgab need kõik ära. Tema veganlus avaldub teisel moel: täna hommikul tüüp (peale esmaste vajaduste rahuldamist) jäi keset muruplatsi seisma ja asus rahulikult rohtu krõmpsutama. Täiesti konkreetselt rebis teine hammastega heina ja mälus  nagu väike vissi. Ja nii julgelt oma 10 minutit.Ja kogu see aeg kui ma seal kõrval passisin, tundsin sügavat kahetsust, et telefon toas vedeles. Oleks tahtnud filmida.🙂

Kuulmine on koerikul esialgu valikuline… aga õppimisvõimega on kõik korras. Pärast üleeilset väikest kõrvalepõiget trajektoorilt (ja sellele järgnenud riidlemist) ei  vaadatud ei eile ega täna enam selle koha poolegi, mis toona nii ahvatlev tundus😀.

T ja S lendasid omal ajal elegantse kaarega nii diivanile kui autosse. M pigem vinnab end sinna. Samas nii T kui S pidasid paremaks kraavipõhjad läbi  kolistada- M eelistab kõik kraavid elegantse kaugushüppega ületada. 2 meetrit paigalt kaugust pole mingi probleem.

(Meel läks kurvaks, sest tuli meelde, et T ei saa enam üldse hüpata…😦 )

Aga reipamal toonil jätkates: M ei suuda meelde jätta, mitmendal korrusel me elame. Iga jumala kord, kui õuest tuleme, peatub ta kõigepealt esimese ja seejärel ka teise alt- naabri ukse taga. Ja mitte nii et “no jõua juba järgi, kaua ma siin passin” vaid ikka pilk kinnitatud uksele ja “laskesissemardisandid”- nägu ees😀. Ja üleüldse, mis värk selle vasaku käel liikumisega on? Ma hoian ise käsipuu poole (trepist üles tulles), et koer saaks suurema ruumi ja ei peaks käsipuu vahelt alla vahtima… aga ei, tema litsub end minu ja käsipuu vahele ja siis oleks nagu kõik hästi? Veider loomake , ma ütlen. Aga väga armas🙂

Nagu öeldud, iseloomu jagub ja kui (peaaegu) nädal tagasi M siia toodud sai, siis omanik hoiatas, et selle loomakesega tuleb rääkida koolmeistrihäälel.  Kohati saab muidugi leebemalt, aga ka koolmeistrihäält on vaja läinud. Igatahes sõnapaar “Mmmmmmmmmmarrrtaaa, mmmmmmagamaaaa!!!!!!!” töötab praegu palju paremini, kui 26 aastat tagasi,

Igatahes on tore, kui kodus oma isiklik õnnedraakon leidub🙂

lucky dragon

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: