Minu seletav sõnastik ja muud mõtted

Mingis hiljuti tehtud testis arvasin, et maailm on pigem grayscale, mõned asjad minu jaoks siiski mitte.

Alustame algusest.

Vihakõne: Levinud termin negatiive arvamuse avaldamise kohta mistahes teemal.

Minu arvamus üldise arvamuse kohta: Inimesed väljendavad oma seisukohti keskmisest emotsionaalsemalt.

Minu arvamus: Kahekõne kaseluuaga saunalaval.

Pagulased:inimesed, kes põgenevad oma sünnimaalt mistahes põhjusel.

Minu arvamus üldise arvamuse kohta: Olgu, kui te teisiti ei saa.

Minu isiklik arvamus: Miks te vastu ei hakka?

Ungari: Tänapäeval tuntud kui mingi ida-Euroopa ugri-mugri riik, kes hoolib oma saatusest.

Minu arvamus üldise arvamuse kohta:Poliitiliselt ebakorrektne, inimlikult ainuõige

Minu arvamus: Kas te,europoliitikud,päriselt ka ei näe? Ei kuule? Whatsoever?

Aga olgu pealegi, ma ei pretendeerigi siin uueks arvamusliidriks, ehkki ei saa salata- toimuv käib närvidele ja mitte vähe. Ma olen siiani kuulunud ühte erakonda ja olen jõudumööda proovinud selles ka kaasa rääkida. Nüüd proovin sellest erakonnast välja astuda. Mitte keegi ei proovi kaasa aidata 😀

EDIT: paluks huumoriga võtta 🙂

Rändom staff

Ma olin vist eelmises elus karu. Niipea, kui sügis jõuab, saabub külla sõber Uni ja ei taha mind hetkekski jätta. Fuu talle. Kusjuures mulle sügis tegelikult väga meeldib, just selline, nagu ta seni olnud on, kuldsete ilmadega ja puha…

Tegelikult ma üldse ei mõelnud, et tuleks nüüd blogisse ja hakkaks kirjutama… aga ma ei leidnud seda kurivaimu prügikühvlit üles ja siis ma vihastasin ja kerisin end rüperaali taha kerra. Samas- eks sisetunne torkis ju kogu aeg neerus, et naine, mida molutame, lugeja ootab! (nali :D) ja siin ma nüüd siis olen.

Suuremat kirjutamistuju, tuleb tunnistada, pole ka olnud, sest juhtus see, mis juhtuma pidi ja aeg kuni oktoobri esimese nädala pühapäevani (ja loomulikult ka hiljem) oli kõike muud, kui rõõmustav. Hiljem juhtus üks veider unenäoseik (Juunioril, mitte mul) ja kui ta lubab, siis kirjutan sellest kunagi. See tõi veidi kergendust.

Unenäod on üldse üks naljakas staff. Meesinimene väidab, et tema neid ei näe või siis vähemalt ei mäleta, et oleks mõnda näinud. Väga suur õnneseen, ma ütlen; mina näiteks täna pidin pool ööd sellist saasta vahtima, et endast laua hale hakkas. Koerik hakkab multikaid nägema kohe, kui silm looja läheb. Ja küll ta siis elab kaasa alles- peksab sabaga vastu põrandat, niutsub… isegi uriseb, mida ta ärkvel olles kunagi ei tee. Ise olen unedes korduvalt näinud inimesi, keda pole kunagi reaalses maailmas kohanud, küll aga hiljem on tekkinud deja vu koht ja siis tuleb selgelt meelde, miks see või teine inimene mulle varem juba nii tuttav tundus. Meesinime kaasa arvatud :).

Mingi aeg varem kirjutasin siin kusagil, et mulle väga meeldiks olla proovilugeja … aga viimasel ajal olen selles kahtlema hakanud. Üks kahest, kas olen ise pirtsakamaks hakanud, või lihtsalt satub mulle kätte -ütleme siis nii- mitte kõige kvaliteetsem kraam. Või noh, see kraam võib ju kvaliteetne olla, aga no ei ole minu tassike, absoluutselt mitte. Viimasest sikspäkist, mis raamatukogust kaasa tõin, lähevad kaks tagasi nii, et üle 30 lehekülje lugeda ei suutnud. Vanasti neelasin kõike valimatult, nüüd enam ei suuda. Võimalik, et asi on ka töökoormuses (seda on kuramuse palju, päriselt ka). Aga igasugune testimine meeldiks mulle ka hullult (mitte mingi bjuutikraam, aga näiteks toiduained ja olmevidinad ja nii). Meesinimesele meeldiks kindlasti autosid testida, aga seda ei saa juhtuma, sest tal läheks siis silmad peas põlema ja käed hakkaksid värisema ja siis võib igasugu erroreid juhtuda.

Nüüd ma hakkangi testima paprikate sügavkülma panekut. Põrandapühkimine on ikka nii overrated :).