Selline koogimõte tuli äkitsi

Eile tegime siis pärmitaignaga pizzalaadset toodet. Taigent jäi üle. Keerasin kaneelirulle, neid jäi ka üle. Tänaseks õhtuks olid rullidest saanud lutsutusrõngad (vt. barankad), kasta- neid- kange -tee- sisse- ja- tunne- elust- rõõmu teemal; noh nagu slaavlastest esivanematel, kel neid on (mul on). Ja nii see siis oli- tegin suure tassi teed (winterzeit), tempisin selle hea hulga rõõsa koore ja suhkruga ; hea raamat kuulus ka muidugi asja juurde. Aga tasane idee tekkis küll. Kõlas nii:

Kui sul peaks kaneelisaiu üle jääma, siis leota neid eelpoolnimetet tees, teejääk sega segi vahukoore, želatiini ja maitsetega, aseta saiad vormi ning teejääk vala otsa ning lase tarduda. Söö hiljem ja vaata, mis saab.

Minu masterplan aga näeb ette järgmist:

Teen saiakuubikuid, pruunistan nad pannil või, suhkru ja kaneeliga. Teen seda seni, kuni lahtikäiv koogivorm täis saab. Keedan selle tee valmis. Segan kuubikud selles kiirelt läbi. Siis klopin koore vahtu ja lisan Vana Tallinna likööri ning želatiini. Segan kõik (ka kuubikud) läbi ning jätan tarduma.

Päevakese pärast peaks juba lõigata kannatama.

Kui keegi on juba ette jõudnud minust selle mõttega- andke teada, kuidas oli. Kui keegi praegu inspiratsiooni sai- seda enam, Mina kavatsen laupäevaks ära katsetada, on põhjust ka.

Olge ise ka rõõmsad 🙂