Tere, rändurvasikas

Mul on kahju, et sellest loomast ühtegi pilti pole… aga kui aeg annab, parandan selle vea. Hetkel aga pole mul muud teha kui alustada algusest ja loota teie kujutlusvõimele.

Et siis nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eelmises postituses mainitud piimapäevast. seal on alati kohal ka  koduloomakesed (no need, keda tavaliselt korteris ei peeta, nii et ei kasse ega koeri ma siin silmas ei pea). Tänavuses kavas olid kaks lehma, kolm lambatalle ja üks vasikas, vanuseks kaks nädalat. Oleks Meesinimene teadnud kui palju halle juukseid ja kulunud närvirakke seesinane vasik talle põhjustab, oleks ta arvatavasti selle vasika toomata jätnud… aga nii see paraku ei juhtunud.

Mis siis juhtus, oli järgmine: nagu alati tõi Meesinimene sõbra juurest rahvale vaatamiseks  kolm lambatalle ja (boonusena) kahenädalase vasika. Kogu see kamp pidi olema aedikus  (Cramo poolt renditud tugev tara ja söömiseks ohtralt niitmata rohtu) ja seal umbes viis tundi püsima. Vasikas arvas aga teisiti. Leidis nõrga lüli taras(või abivalmis käed, seda ei tea me siiani) ja põgenes.

See hetk, kui mina parasjagu parkimiskorraldusega tegelesin ja meie kohalik taimemüüja tekstiga “Vaata, kus vasikas on!” jääb mulle vist  eluajaks meelde. Vasikas nimelt asus keset ristmkku mida statistika järgi läbib 400 rekkat ööpäevas. Seal ta paraku seisis ja minu “vissi-vissi” soolost polnud kasu pehmelt öeldes muffigi. Vasikas kadjas mööda telgjoont Viljandi poole.

Selleks ajaks, kui ma teenindavale personalile suutsin probleemi olemuse selgeks teha, oli vasik teelt ära kalpsanud ning metsa kadunud. Polnud lihtsalt päris selge, kummale poole teed ta hüples. Mehed arvasid et lähemasse… ja veetsid tubli tunnikese võsa kammides. Vasikat seal ei leidunud.

Möödus veel tunnike ja saabus teade, et vasik on hoopis teisel pool teed. Ega siis midagi, autole hääl sisse, viis välejalga kaasa ning järgmisesse metsatukka.Siis sai kohalik noorus teada, mida tähendab väljend “vasikaga võidu joosta”.  Kahel korral said püüdjad ka vasikust kinni, ent see rabeles lahti ja pages edasi. Ütle loomal jõudu, tõesõna* .

Meesinime ja co jälitas vasikat edasi põhimõttel: kui ka kätte ei saa, siis vähemalt tean, kus ta on. Ning kui see kahenädalane ollus kohaliku kuue lehmaga karja leidis, võisid kõik rahul olla- sealt ta ju enam kuhugi ei lähe.

Aga võta näpust (või varbast või misiganes kohast). Õhtuks oli see väike lollike karjast kadunud. Ja polnudki midagi teha – jäime lootma, et uus päev toob selgust.

Järgmisel päeval saime teada: vasik olla ületanud jõe ja nähtud meid siit 6 km eemal, siis veel ühes kohas ja siis kell 3 öösel kohaliku koolimaja ees. Lootuse kaotanud meesinime läks igaks juhuks sinna, kuhu ta loomakese tõi, ehk siis piimandusmuuseumi õuele.

Ja seal see õnnetu heki all põõnas.

Meesinnime tegi ruttu aia ümber ja helistas peremehe kohale….

Peremees muidugi tuli ja sai loomakese autosse ( ja viimane sai loomakese poolt korralikult ära reostatud… peremees sõitis nii, et pea oli aknast väljas)😀

Aga lõpp hea- kõik hea. Meesinime küsis sõbra emalt : on su vasikal ka nimi?

Oo ei, vastas sõbra ema.

Selge, vastas meesinime. Olgu ta nimi RÄNDUR.

Nii sündiski.

  • kui keegi tunneb tsitaadi ära, antagu teada, siis tean, et ma pole ainuke, kellele nimetet raamat hinge läheb🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: