Nõuküsimus ja retseptisoovitus

Kui veel nädala algul tundus, et nädalalõpuks plaane polegi, siis eilse seisuga on asjad kõvasti muutunud. Saab nii lapsi hoida (lapselapsi siis)  kui ka  klaverit mängida. Mitte, et mul kummagi tegevuse vastu midagi oleks.

Seevastu on järgmine nädal ilusti  ära plaanitud. Nädala algul teeb natuke tööd ja nädala keskel sõidame kambaga (mina, meesinime,  meesinimese õdejas, õdeja mees ja minu koon) välismaale. Nii peen!  Põhja- Lätit läheme avastama. Plaan on minna marsruudil kodu- Ikla-Aluksne- kodu… näe, niimoodi:

Nii, et kui keegi on seal varem käinud ja oskab soovitada mida seal nägema peaks, kus hästi süüa saab või kus mõnus telkida on, andke aga teada. Otse loomulikult teen ka ise eeltööd ja uurin  netist asju, aga te ju kõik teate kuldreeglit-RÄÄGI INIMESTEGA! (ja nad räägivad vastu, ma loodan) . 🙂

Retseptisoovitus on samuti naaberriigiga seotud. Nimelt oli aprillikuus Valka asja  (aprillis oli  suguvõsas lausa mitu juubelit ja muidusünnipäeva, mul endal kaasa arvatud). Poe külastamise kõrval külastasime ka samas majas asuvat bistroo või kohvikulaadset söögikohta. Mina võtsin tuunikalaga kokteilsalati, loomulikult oodates suutäit riisi ja heal juhul  ka kõike muud, mis  tuunikalasalati sisse käib. Näpust pidin ma seepeale võtma: riisi seal ei leidunud. See oli hoopis nii: alumine kiht keedetud ja riivitud kartulit. Keskmine kiht tuunikala omas mahlas . Ülemine kiht keedetud ja riivitud porgandit. Kõige peal kaste hapukoorest ja majoneesist ning peal riivitud keedumuna. Maitseks: kihtide vahele sidrunipipart. Superhea kraam, ma ütlen! Kuna   paar päeva hiljem  toimus meie väikeses töökas kollektiivis minu tähtpäeva tähistamine, siis inspireerusin kiirelt ning tegin seda ka kolleegide tarbeks. Kadus laualt kiiresti.

Aa, üks mõte ka mis aprillist meelde jäi.Mõeldud kõigile neile, kel 50nes sünnipäev  alles ees.:Enne  ei ole tore. Enne mõtled: ossajutt, mis mõttes, juba 50? Päev hiljem on palju parem, Siis sa mõtled: häh, mismõttes, alles 50. Minuga nii juhtus 😀

 

Lidia Petrovna

Minu tutvus Lidia Petrovnaga algas umbkaudu kaheksa aastat tagasi… kuigi ma ei teadnud ta nime. Arvasin kogu aeg, et ta nimi on  midagi muud ja otsisin teda internetist taga. Ei leidnud. Eile sain ta nime teada ja googeldasin uuesti. Ikka ei leidnud. See tähendab, et Lidia Petrovnaid oli seal lademes… aga mitte seda, mida mul vaja. Lidia Petrovna nimelt on  kanafileest, sibulast, majoneesist ja juustust koosnev ahjuroog. (Hoiatus: kaalujälgijatele edasilugemine omal vastutusel!)

Kohtumine Petrovnaga toimus nii: tol aastal töötas meie koolis kodunduse ja käsitöö õpetajana  R. Kahjuks oli ta siin  vaid aasta, teine inimene tuli emapuhkuselt tagasi. Kokandustunnis nad siis mingi klassiga seda kana valmistasid ja tõid ka veidi õpetajate tuppa maitsta. Ja kes siis täis suuga retsepti küsib, eksole. Komponentidest oli küll juttu, aga mitte tehnoloogiast. No ja nii see aeg läks, kevadest sai suvi, suvest sügis, R. oli kollektiivist lahkunud ja küsida polnud enam kelleltki. Välja arvatud sõber guugel. Aga hätta jäi temagi. Ja nii ma siis nikerdasin kana viiel erineval moel ja kõik nad kandsid hoopis teistsuguseid nimetusi.

Aga eile! Just siis, kui ma peffi arvuti tagant köögi poole sättima hakkasin, ilmus FB- seinakesele ekskolleeg R-i postitus  , mis omakorda  tõi selguse- küsiks õige otsesest allikast, mis  hüva roa nimi oli ja kuidas teda valmistada (ainult 8 aastat võttiski aega eks ole)  ja selgus saabus sekunditega:

Vaja: ahi, ahjunõu (vahet pole, plaat või vorm), kanafilee (mul eile oli kintsuliha), sibul, hea majonees , juust. Sool-pipar muidugi ka. Kogused oma maitse järele.

Lõika fileed pooleks (nagu hamburgerikukkel), tambi  lihahaamriga õhemaks. Lao ahjupannile, Laota kana peale õhukeselt viilutatud sibularõngad (ei pea ilusad rõngad olema peaasi et on õhukesed). Siis sool-pipar. Siis majonees. Siis juustukiht. Umbes 20 minutit 170 kuumusel ja lisaks kümme minutit 210 (või enam) peal, oleneb, kui krõbedat juustu soovid. Söö.

Jah. Mu elus on olnud palju tutvusi kellega ma nüüdseks enam ammu ei suhtle… aga vot selle tutvuse uuendamise üle olen ma ütlemata rõõmus. Spassiibo,  Lidotška!

P.S: Kas teadsite, et kui google otsingusse toksida kana sibul juust majonees tuleb esimesena ette sealiha prantsuse moodi  (mis just praegu  andis mulle teada, mida täna õhtul süüakse) 🙂

 

 

Ginny

Tegelikult on ta nimi Ginger. Vanus  veidi üle kahe aasta (sündinud 18.märts). Vaadake siis pildi pealt- selline ta on…

Ginny on mu õe koer. Armas, arukas ja kiinduv. Pärit Peipsi äärest Alajõe kandist. Pidi ikka päris väärt koer olema kui Põlvamaa rahvas talle sinnakanti järele viitsis sõita. Asi (järelesõit siis) tehti ära nii, et õemees sellest midagi ei teadnud. Kui aga tegu tehtud sai … no siis oli see tehtud. Ja siis juhtus imetegu: õemees, kes eluaeg on arvanud, et looma koht on laudas või õues hakkas korraga toakoera tolereerima. (uskuge mind: it’s  a miracle!!!)

11.07.2016 sai Ginnyst emme üheksale (!) kutsikale. Penikeste õnnelik isa on kohalik  mitte- puhtavereline-hunt (mitte see va võsavillem vaid ikka saksa lambakoer). Ja mõlemat koera teades- mis põnev kombinatsioon see on 🙂 . Ei suuda ära oodata (või no suudan muidugi, mis mul muud üle jääb) et näha kui ägedad vigurid neistsinastest kutsadest kasvavad.

Kui te nüüd mõtlete- on’s tegu reklaampostitusega? Muidugi on! Sest no kuulge, üheksa!

Viis kutsikat olid broneeritud juba enne seda kui nad  olid alles sära kahe noore koera silmis ja loomulikult ma promon siin selle armsa rebasenäo peremehetuid (seni) kutsikuid. Septembrikuuks peaksid nad olema piisavalt vanad Ginnyst lahkuma ja oma uude peresse kiinduma. Nii et- kes on mõelnud endale lemmiku soetamisest- see on absoluutselt südamest tulnud pakkumine! Koerad asuvad muidu (nagu vist ennegi mainitud) Põlvamaal, tule ja vali välja.  Või no vaata pilte (mille lingi võin saata) ja armu ära.

Kes, mis , kus? Küsi lisa kommentaarides 🙂 .