Minu uus võlukott

Mulle meeldivad kotid. Kandekotid või käekotid või muud sellised tooted. Kilekotte ma silmas ei pea siinkohal. Üldiselt ideaalis peavad need olema märsilaadsed tooted ja mahutama eluks vajalikku kraami, mida rohkem, seda parem. Eriti suviti, kus võib juhtuda, et hommikul lähed välja ja pole teada, kas sa ööseks ka koju jõuad. Niisiis peab kott mahutama lisaks kõigele muule ka veepudelit, koeratoitu, ujumisriideid, sööki- jooki, ravumeid… noh, igatahes palju asju.  Nii hästi peab mahutama, et kui meesinimene küsib: kuule, ega su võlukotis kogemata seda- ja seda ei ole, siis loomulikult seal on. Ikka seda- ja seda. Ja teist ja kolmandat ka.

Täna oli mul asja maakonna pea- alevisse. Asjad aetud, läksin poodlema. Ühe teisekäepoe riiulilt hõikas mind üks märss. See:

Võtsin ta kaasa, jätsin neli raha asemele ja tulin ära. Külastasin ka kaubamduskeskust nimega “Selver”. Sealt tahtsid veel palju asju minuga kaasa tulla. Tulidki.

Siis läks kiireks , sest et liinibuss ja see ei oota. Jõudsin. Bussis avastasin, et kilekott, mis kraami tassis, oli praktiliselt  ribadeks (teravad nurgad ja muud mõnusad pakendid). Bussis oli aega, hakkasin kilekotitäit kraami vennalikult jagama enda käekoti ja võlukoti vahel. Ära mahtus. Kodus selgus, et võlukotist väljusid järgmised esemed:

 

Lisaks veel kaks kokanuga, rull prügikotte ja A4 formaadis paberimapp. Juhin tähelepanu, et mahlapakid on 2- liitrised.

Nii mahukat võlukotti  mul veel olnud ei olegi. Tunnen juba ette, et meid ootab tore suvi.