Hiired ja tihased

Ja see pole mingi paroodiapostitus teemal “Kiired ja vihased” vaid juttu tuleb konkreetselt hiirtest ja tihastest, kes jõudumööda minu elamispinda üle võtma kavatsevad hakata.  Võtan asja kokku luulevormis (sa võid räppida, sobib küll).

Korterisse tungivad mul tihased ja hiired, 

hiired- need on vihased... ja tihased on kiired. 

Hiirte käikudest on näha riisiteraread 

(need on mustad riisiterad, söögiks pole head).

Aga tihane, va tohman, lendab otse kööki,

rabistades riiulis ta otsib veidi sööki

seda ta ei leia, jälle õue otsib teed, 

vastu külma aknaklaasi peksab pead ja peed...

Hiired ilmusid meil eesmisel aastal ka, ( kortermaja 3. korrus!) , siis kannatasin kuidagi selle krabina välja ja ise nad kuidagi kadusid, vast leidsid paremad jahimaad. Sel aastal ma nii sõber ei olnud, võtsin tarvitusele radikaalsemad abinõud. Abinõu sisse panin ebatervislikku sööki. Nüüd on juba kolmandat päeva rahu majas. Samas levib siin mingi ebatervislik ja rahurööviv odöör…  Ma tegelen sellega siis, kui a). aega saan, b); julgust saan, c). meesinimene Taanist tagasi jõuab.

Tihastega on lihtsam. Panen rõduukse tuulutusasendi peale. Sest kui uks on lahti, lendavad nad sisse, ajavad pliidikumu pealt hambaorgid maha (check!) ja nokivad plaadikooki (check!), Niisiis, rõduuks koomale ja isuäratav kraam asju kaitsvasse varju. Lihtne,

Täna  töölt tulles märkasin üht õnnetut lindu, kes oli (ma ausalt ei tea, mis valemiga) meie trepikotta pääsenud ja lõbustas end seinast – seina lendamise ja oma pisikese kere vaheldumisi vastu akent ja seina tagumisega. Akna tegin lahti ( see nõudis veidi leidlikkust, seda akent ei olnud vist maja ehitamisest saadik avatud ja lisaks oli ta (aken siis)  minu kasvust kindlasti meeter maad kõrgemal) aga välja ta igatahes sai. Nii et äkki ta edastab sõnumi: hoia siit eemale seni, kuni need tiivutud ise toitu sulle presenteerima hakkavad (linnumaja on muidugi teema igal talvel).

Aga kõigi eelduste kohaselt- tuleb külm talv.

Järeltulevad põlved

See järeltulevate põlvede värk ajas mind lapsepõlves päris ilusasti segadusse: mis mõttes nad järele tulevad, kui põlved on tegelikult nii-öelda näoga sõidusuunas? On siis jalad välja väänutatud ja tagurpidi keeratud (vt. Trebla) või kuidas see asi õieti käiski? Aeg aga andis arutust ja sain asjast aru (vt. aeg annab arutust).

Igatahes on sellest ajast, kui ma siin lehel oma märkmeid tegema hakkasin, palju  mett verre voolanud (ja- mis seal salata- mõni tõrvatilk on mõnikord ka hulgas olnud) ja hetkeseis  järeltulevad põlved Seenior (29) pluss 2 pisipõlve vanuses 6 ja 4; Juunior (26), pisipõlv vanuses 17 päeva, Kutt (21) ja Põnn (13). Pisipõlvedele pole ma veel sobivaid nimesid välja mõelnud, küll jõuab.  Nagu tähelepanelik lugeja isegi märgata võib, on reaalselt minu vastutusalas olev lapsuke veel vaid Põnn.

Põnn on (loe kõik asjad ülivõrdes) südamlik, lohakas, heatahtlik, leidlik, hajameelne, nunnu noormees.  Teda sobiks suurepäraselt iseloomustama  idanaabrikeelest pärit sõna , mis ligikaudses tõlkes tähendaks “mul on kõigest ükskõik”.  Täna aga juhtus midagi uut.

See käis nii, et liigun mina oma toast kööki (pean läbima koridori) ja seal, keset viimatimainitud ruumi, tardun poolelt sammult- odöör tahab tappa. Ja mitte mingi ebameeldiv  lemmiklooma- äparduse- hais vaid täiesti ilmselgelt meeste parfüüm.  Välgatusena tuli meelde aeg, kui Kutt tatikast noormeheks sirguma hakkas ja enne igat õueminekut end sisuliselt lõhnavee sisse uputas.

Noh, igatahes. Paotan mina siis ust ja küsin: “Kuule, Põnn, sa panid lõhna peale või? ” Tema: “Noooojah, natuke ikka”. Mina ( muigel) : “Naistes käisid või?” Tema: “Iuu, misasja, ei  käinud” (ise punane niikui peet) Mina: ” Kle alloo, ma tegin nalja” (naerame koos).

Aga eile käis esimest korda oma elus küünetangide asukohta mu käest uurimas. Mine tea, äkki läheb varsti ilma meeldetuletuseta duši alla ka… (sic!)