Hiired ja tihased

Ja see pole mingi paroodiapostitus teemal “Kiired ja vihased” vaid juttu tuleb konkreetselt hiirtest ja tihastest, kes jõudumööda minu elamispinda üle võtma kavatsevad hakata.  Võtan asja kokku luulevormis (sa võid räppida, sobib küll).

Korterisse tungivad mul tihased ja hiired, 

hiired- need on vihased... ja tihased on kiired. 

Hiirte käikudest on näha riisiteraread 

(need on mustad riisiterad, söögiks pole head).

Aga tihane, va tohman, lendab otse kööki,

rabistades riiulis ta otsib veidi sööki

seda ta ei leia, jälle õue otsib teed, 

vastu külma aknaklaasi peksab pead ja peed...

Hiired ilmusid meil eesmisel aastal ka, ( kortermaja 3. korrus!) , siis kannatasin kuidagi selle krabina välja ja ise nad kuidagi kadusid, vast leidsid paremad jahimaad. Sel aastal ma nii sõber ei olnud, võtsin tarvitusele radikaalsemad abinõud. Abinõu sisse panin ebatervislikku sööki. Nüüd on juba kolmandat päeva rahu majas. Samas levib siin mingi ebatervislik ja rahurööviv odöör…  Ma tegelen sellega siis, kui a). aega saan, b); julgust saan, c). meesinimene Taanist tagasi jõuab.

Tihastega on lihtsam. Panen rõduukse tuulutusasendi peale. Sest kui uks on lahti, lendavad nad sisse, ajavad pliidikumu pealt hambaorgid maha (check!) ja nokivad plaadikooki (check!), Niisiis, rõduuks koomale ja isuäratav kraam asju kaitsvasse varju. Lihtne,

Täna  töölt tulles märkasin üht õnnetut lindu, kes oli (ma ausalt ei tea, mis valemiga) meie trepikotta pääsenud ja lõbustas end seinast – seina lendamise ja oma pisikese kere vaheldumisi vastu akent ja seina tagumisega. Akna tegin lahti ( see nõudis veidi leidlikkust, seda akent ei olnud vist maja ehitamisest saadik avatud ja lisaks oli ta (aken siis)  minu kasvust kindlasti meeter maad kõrgemal) aga välja ta igatahes sai. Nii et äkki ta edastab sõnumi: hoia siit eemale seni, kuni need tiivutud ise toitu sulle presenteerima hakkavad (linnumaja on muidugi teema igal talvel).

Aga kõigi eelduste kohaselt- tuleb külm talv.