Vahetevahel on vahe vahel

Ehk siis- nii nagu koolid pole kõik ühe vitsaga löödud, ei ole seda ka koolisüsteemid ega ka õpetajad. Ma algul mõtlesin, et kommenteerin otse postituse alla… aga vist oleks liiga pikaks läinud. Ja las olla mul endal ka väike memo siin, kui ma mõtlema ja kõhklema hakkan.

Niisiis: mis on kool? Õppimise koht. Laiemas laastus tähendab see tervet elu kus iga uus kogemus midagi uut õppida. Kitsamalt võttes: hoone, milles sisalduvad inimesed loovad koolist kooli. Ja need inimesed on eelkõige õpetajad, nemad teavad, kuidas, miks ja milleks. Või siis ei tea. Ja see tean-ei- tea värk (loe: oskan-ei-oska) määrabki kogu kooli olemuse.

Aga  alustame algusest.  Olin vanuses 1 aasta ja 8 kuud kui alustasin oma (nagu tänapäeval öeldakse) alusharidusteed.  See juhtus Tartus, Õnne tänava lastesõimes ja hiljem jätkus Lootuse tänava lasteaias.  (te ikka sõnamaagiat märkate?)

Hiljem  jätkasin Tähe tänava muusikakoolis ja kui kooli astusin, ei olnud seal mingit pistmist õnne, lootuse ega tähtedega. Tõsi, tänapäeva mõistes tõelise tähe nime kandev nn. eliitkool ei olnud kaugeltki paha valik, koolielus leidus ka helgeid hetki… aga.

Aga seisneb selles, et lapsed on lapsed. Otsekohesed. Armsad. Õelad. Julmad. Ja kompenseerivad oma puudujääke teiste arvelt. Nii olin ka mina suht rämeda koolikiusamise objekt.  Põhikooli ajal, pean ma silmas. Põhjuseks mõningate indiviidide liigne huvi  mu eenduvate kehaosade pihta. Aga ma ei peatu sellel pikemalt. Keskkooli osa oli, vastupidiselt eelnenule, puhas paradiis. See oli  siis, kui mu tugevusi märkasid ja tunnustasid nii õpetajad kui klassikaaslased.

Minu koolilõpupäev oli päris helge, selleks ajaks olin saanud  tundma ka neid klassikaaslasi, kes päris minu inimesed polnud, aga mis seal vahet- erinevus rikastab või midagi. Ja siis…

Siis tehti mulle ühel päeval etepanek hakata töötama õpetajana. Haridus? Kes toona (90ndate alguses) sellest küsis. Hakkasin. Mõtlesin, et õpik ja löön selle lahti ja teen mis seal öeldud ja elu on lill. On ta jee.  Ja siis muidugi saabus elu vahele ja ma sain lapsed. Ja siis muutus ka maailmanägemine.

Oli  aasta 1996 ja mu vanim astus esimesse klassi. Mul oli valida waldorfkooli ja kohaliku põhikooli vahel ( viimases töötasin tol hetkel ka ise). Valisin  esimese, ühtlasi andsin nõusoleku  sealsamas koolis ka  tunde andma hakata.. Kolm ja pool aastat hiljem alustas samas waldorfkoolis ka  teine tütar.

Aga kogu selle asja vahepeal olin ma mingi valemiga suutnud suunata oma õe waldorfpedagoogi koolitusele. (ette rutates olgu öeldud, et see kool, kus tema töötab, ongi selline w- kool nagu ta olema peaks ; vihje: koht on R, P maakond).

Nii. Järgime ajajoont ja jõuame aastasse 2004. Eraelus toimunud muudatused suunasid mind siia kus ma ka praegu olen. . Aastal 2004 läksid mu jõmpsikud vastavalt 8. ja 6ndasse kassi, vanem mugul ei pidanud nimelt viimast aastat Harjumaa waldorfkoolis eriti oluliseks.  Põhikool sai lõpetet mõlemal, ja mitte just halvasti.

Järjekordne AGA. Koht, kuhu mu lapsed waldorrfkoolist tulid, on väike maakool- keskmiselt 10 õpilast klassis. Kuna seenior viimase aasta  viimases koolis maha magas, jäi ta klassikursust kordama, nagu ametlik paber väidab. Juunior alustas nimetet väikeses maakoolis haridusteed alates 6. klassist, sai väga hästi hakkama ja lõputunnistus tuli kõvasti  üle keskmise.  Aga.

Aga edasist ei olegi. Tänaseks päevaks on mõlemad leidnud oma tee, oma stiili, oma rõõmu ( ja see viimane on ÜLIM) ! Ma olen kolmekordne vanaema, esimene lapelaps astub esimesse klassi (meil siin waldorfi pole, on suurel määral vaid selle põhimõtted) ja mina saan taas uue kogemuse osaliseks- kuidas  õpetada lapselast 🙂 ( lapsed, sugulased ja muu mant on juba läbitud).

heietus läks pikaks. Aga alguse juurde tagasi tulles- tavakool? waldorfkool? Paljugi mis. Tsiteerides klassikuid-: ” Kaadrid otsustavad kõik”.  Ehk siis õpetajad. Loodetavasti suure algustähega.