Kui ma ükskord pensionile jään…

Kui ma ükskord pensionile jään, siis ma kirjutan raamatu. Vot nii. Selline mõte tuli täna.  See muidugi ei juhtu veel niipea, tänase seadusandluse kohaselt mitte enne kümmet aastat… aga noh, plaani pidada võib ju ikka.  Raamatu pealkirjaks panen “Kirjand vabal teemal”. Või on sellenimeline  teos juba ilmunud? Kusagilt nagu koidaks. Muidugi kui minu pensioni saabumisele järgnevatel aastatel veel üldse keegi raamatuid loeb.

Raamatut  (mille pealkirja juba eelnevalt mainisin) alustan sõnadega “See juhtus päikesepaistelisel märtsikuu teisel päeval 2020 issanda aastal. ” Raamat saab olema täis sõnaseletusi (vt. raamatu lõpus) ja joonealuseid märkusi mille järel märge (toim.). See tähendab toimetaja märkust, mis tähendab vist taas seda, et ise tuleb toimetada ja ära seletada viimane kui üks  lugejale arusaamatu sõna. Näiteid on palju. Kui kirjutada koolielust siis klassipäevik, pioneerikoondus, maastikumäng; eraeluliste seikade osast vast toidutalongid, SARS, erikool.  Täiesti vabalt võib juhtuda, et ongi pool lehekülge juttu ja teine pool joonealuseid märkuseid.  Kusjuures siis tekstifondi suurus peaks olema vähemalt 14  ja kommentaaridel 8. Aga kuna nii väikeses kirjas keegi midagi lugeda ei viitsi , siis võib viimased ära jätta. Muidugi ei saa siis järeltulevad põlved  pooltest sõnadest aru.  Äkki guugeldavad?  A miks nad peaks?

A miks ma üldse peaks kirjutama? Sest. Sest  ma olen hästi suurel määral kirjasõna usku. Mis kord üles tähendatud, see ei pea kaotsi minema mitte. Ma olen siin blogis korra varem kirjutanud oma Taadist  .  Meie seast lahkus ta aastal 1985, tema märkmed said raamatuks mõned aastad tagasi.  Elusaatused on erinevad, nagu me kõik teame. Mu mõlemad tütred on lõpetamas õhtukooli (saatuse irooniana noorem enne). Kohustusliku teemana pidi laps siis tegema ajaloos juttu 1941 aasta küüditamisest ja kirjanduses  läbi lugema elulooraamatu. Tegi siis selle esimese punkti ära ja järgnevalt neelas raamatu alla.  Ja kommentaar kõlas: ” Oleks ma taadi raamatut enne lugenud, oleks ma asju hoopis teisest vaatenurgast käsitlenud”. Mis ongi nii- isiklik suhe loetuga annab asjale uue mõõtme.

Taat kirjutas memuaare sest ajast saadik kui ta Siberimaalt tagasi tuli, lõpetas selle siis, kui enam ei suutnud, seetõttu on seal ka mõni kronoloogiline viga (nt. tema esimese lapselapse, s. t. minu sünnikuu osas (millega mälestuste maa ka lõpu saab)). Ma mõtlen,  et äkki mu järeltulevad põlved (ära püüa seda kujutleda kui oksümooronit) tahavad ka äkki teada mis sai edasi.  Aastast 1966 kui lahkus minu vanaema Amilde- Leontine Nipsust ja sündisin mina. Nüüdseks on sellest kohe 54 aastat möödas. Mu elu pole olnud pooltki nii kirev (olgugi, et värve jagub) ja mitte sajandikkugi nii vaevarikas, eriti lugedes eelpoolmainitud memuaare.  Nii et äkki on see mu püha kohus oma raamat kirjutada, lihtsalt võrdlemise mõttes?

Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Vaatame- kuulame.

Kena märtsikuud!