Praktilisema poole pealt ehk vajatakse itiabi

Kõik inimesed kellel on olemas gmail ja sellega seonduv google account… loe edasi, teistele ei paku huvi.

Kõik inimesed, kellel on olemas gmail ja sellega seonduv google account ja sul tekkis mingil hetkel vajadus oma google account nime muuta…. loe edasi, teistele ei paku huvi.

Nime sain ise muudetud. Nüüd tahan muuta ka google accountiga seonduvat gmail aadressi. Mis ma nüüd tegema pean? Räägin otsast ära.

Näide. Gmail account ja post oli ntx mari.maasikas/ät/gmail.com. Nüüd on mu nimi Mari Mustikas. Kui liginen oma postkastile on aadress endiselt mari.maasikas/ät/gmail.com, ehkki nime näitab Mari Mustikas.

Küsimus- kuidas toimida? Kas luua uus gmail (no see mustikaga) ja seega luua uus gmail konto? või annab kuidagi lihtsamalt perenime vahetamine gmaili aadressil siis? Heeelp 🙂

Haavad ja augud. Ja koerad.

Siit ei tule nüüd mingi meditsiiniteemaline jutt (või noh, vähemalt mitte rebenditest ega mädanikest). Aga võtame nüüd siis otsast peale.

2022 ei alanud üldse hästi. Juhtus selline lugu, et, mu koeral avastati melanoomkasvaja suulaes. Biopsiad ja kõik muud jutud ja prognoos oli : peale mitte kõige odavamat operatsiooni oleks maksimaalselt veel 1, 5 aastat elu jäänud. Kui kvaliteetne see elu olnuks, seda loomulikult ei teadnud keegi ette. Raske südamega otsustasime mitte opereerida ning anda sõbrakesele nii palju aega kui talle veel jäänud on. Ravimid muidugi peale ja kõik muu võimalik, et vähegi mugavamaks elu muuta. Agressiivne sõraline aga lisas tempot ning 7. juunil lippas mu armas koer juba teisel pool vikerkaart.

Loetud päevad tagasi küsiti mu käest kas oleksin nõus ühele koerale mõneks päevaks hoiukodu pakkuma, tegu siis päästmist vajava tõukoeraga. Loomulikult olin nõus. Meesininime küll kurjustas- ma kiinduvat niimoodi ära, et pärast on jälle kurb ära lasta ja nii edasi aga mul oli argument millega ta ära veenda- esiteks pole meesinimest noil päevil koduski ja teiseks on teda juba päriskodu ootamas. No ja nii jäigi.

Kokkulepitud ajal sõitsime siis koera ära tooma. Kõhnuke, arake ja alandlik, samas ääretult sõbralik. Autos surus end mu vastu, tegin talle palju paisid ja kinnitasin, et kõik saab korda. Minu juurde jõudes selgus aga asjaolu- koer, kes on harjunud maamajas vabalt lippama kardab treppe nagu põrgutuld. Ja ma elan kolmandal korrusel. Niisiis ei olnudki midagi muud teha, kui leida alternatiivne hoiukodu kus treppe ei sisaldu. Sinna sõbrake mu juurest sõitiski.

Ja siis ma istusingi üksi kodus. Päike oli juba loodes, aknast paistsid sügislehtedes puud ja mingil põhjusel ka tükike vikerkaart. Ja siis ma nutsin. Ikka korralikult. Selle koera pärast, keda ma aidata ei saanud aga kellel veel lootust on ja selle koera pärast ka, keda ma aidata ei saanud ja keda enam ei ole ent kelle elu meenutab mulle siin kodus iga nurgake, kelle nähtamatuid jälgi on täis kogu õu ja kellega koos läks teisele poole suur tükk minu südamest. Auk jäi järgi. Kuna see auk kinni kasvab- ei tea.

Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Mõnest ammusest kogemusest tean, et see vastab tõele. Aga ühest asjast sain küll aru: suurt auku lusikatäie tsemendiga ei lapi. Nüüd siis lasengi Isand Ajal oma tööd teha ja ootan. Ja ootan. Ja ootan…