Kasutute faktidega kasutu postitus

Lugedes nii mitmestki blogist seda 55 küsimust/vastust  postitust  pidin järjekordselt tõdema- inimesef on nii sarnased. Ja nii erinevad. Ja kõik need küsimused panid enesegi käest küsima: a kuidas mina? a mis mina? ja edeva inimesena kohe siinsamas seda tervele maailmale kuulutama.  Selle asemel, et nõusid pesta. Küsimustiku  sain  loomulikult ka kellegi teise blogist. Niisiis…

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPI UKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI? Need ei käi korralikult kinni, seda esiteks. Ja pealekauba kipub tihti uksel riidepuu asjadega, mida mul hommikul vaja läheb.

2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠIGEELE KOJU KAASA? Ei võta. Mul on oma šampoon, teisi ei tarbi.

3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI? Mis ajakirjades need kupongid on? Tundub, et ma ei loe neid… (loen enamikke väljaandeid netis)

4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT? Kui mul allergiatabletid kaasas, siis mesilaste.

5. KAS SUL ON KORTSUD? Käisin praegu peegli juures vaatamas. Mõned on… aga suht pisikesed ja palju neid ei ole.

6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL? Kui üldse, siis pigem muigan

7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID? Mõnikord loen numbreid tähthaaval (ü-k-s,-k-a-k-s,-k-o-l-m … jne, iga täht üks samm).Lapsena koolist tulles kui bussilt maha sai oli koduni s-a-d-a-k-a-h-e-k-s-a .

8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD? Ikka

9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI? Ei tule hetkel meelde

10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID? Ei… aga klõbistan neid küll

11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON? Voodit ei ole, see ei mahu meie elamisse. Kui ses suhtes midagi muutub, siis hangin.

12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL? Mul ei käi see niimoodi nädalakaupa. Ja instrumentaalmuusika meeldib rohkem. Üks lemmikuid: https://www.youtube.com/watch?v=63g85wwB12g

13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT? Lasku käia kui sobib. Mulle näiteks ei sobi… aga ma pole mees ka.

14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID? Ikka. Spetsiaalselt kinno ei lähe … aga kui telekasse ilmneb – palun väga. Aa ja muidugi Simon’s cat on võrratu.

15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD? Piima. Vett.

16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID? Kananagitsaid ei söö. Kui ise mingit näputoitu kanast teen, siis tartarkaste, tzatziki i või küüslaugukaste.

17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK? Neid on palju.

18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA? Love actually

19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL? Kas postiga saadetud käsitsi kirjutatud kutse  kvalifitseerub siia? Eelmisel kevadel.

20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA? Eip

21. OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI? Eip, ma ei juhi autot

22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB? Grillitud juustusai

23. MILLAL SA TAVALISELT MAGAMA LÄHED? Oleneb. Mõnikord kell 23, mõnikord 03

24. KAS SA OLED LAISK? Oleneb, mis vaja teha on. Mugav olen küll.

25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL  MARDIPÄEVAL RIIETASID?Halloween jõudis siia siis, kui mu enda lapsed olid tited. Mina riietusin nagu ikka- mardipäeval tumedaks, kadripäeval heledaks.

26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD? Eesti, vene, inglise. Soome keelest saan aru ja kui vaja, räägin ka. 

27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA? Ei

28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID? Mõnd mõnusat seriaali ikka aga need ei klassifitseeru seebikateks.

29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?Jah. Juba tabureti otsa ronimine on probleem.

30. KAS SA LAULAD AUTOS? Ei. Ma laulan iga päev tööl, mul pole selleks vaja autosse ronida 😀

31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL? Ei, vt.p.30

32. KAS SA TANTSID AUTOS? Möhh?

33. MILLAL VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?Kui ma olin 16. (loe: ammu)

34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD? Kust otsast? Võtame või “Viiuldaja katusel”, mis seal imalat on?

35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED? Eip

36. LEMMIKKOOK? Ei armasta kooke (ega üldse magusat). Võileivatort?

37. KAS SA USUD VAIMUDESSE? Jah, loomulikult (täpsemalt: usun energiasse). 

38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET? Muidugi. Kellel poleks.

39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE? Eip

40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI? Mis vahet seal on?

41. NIKE VÕI ADIDAS? Merrell

42. CHEETOS VÕI LAYS?  Kartulivahvlid 😀

43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED? Mõlemad

44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID? Kooli ajal oli kohustuslik. 

45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA? Eip

46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?  Laste sündides, jah.

47. KUUM VÕI KÜLM TEE? Vahepealne

48. TEE VÕI KOHV? Kohv. Vahet pole, kas kuum või külm

49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?Helesinine

50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI? Muidugi

51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA? Piisavalt. Aga ma ei pea vee peal püsimiseks ujuma, hõljun niisama.

52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD? Jah, Kuldvillaku, Miljonimängu, lauluvõistluseid….

53. KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID? Mõlemad on head

54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE? Miks vinguda? Tuleb selgitada milleks asjad head on ja siis enamasti  (kui ära põhjendad) saadki. Kommunikatsioon on selle asja nimi. Vingumine ei ole kommunikatsioon.

55. OLED SA KANNATLIK? Kui tarvis. Aga hilinemist  ilma mõjuva põhjuseta tolereerima ei kipu.

---

Meelevaldne lisaküsimus: ON SUL NÕUDEPESUMASIN? Eip…

*Ohates vasakule ära nõusid pesema*

Ginny

Tegelikult on ta nimi Ginger. Vanus  veidi üle kahe aasta (sündinud 18.märts). Vaadake siis pildi pealt- selline ta on…

Ginny on mu õe koer. Armas, arukas ja kiinduv. Pärit Peipsi äärest Alajõe kandist. Pidi ikka päris väärt koer olema kui Põlvamaa rahvas talle sinnakanti järele viitsis sõita. Asi (järelesõit siis) tehti ära nii, et õemees sellest midagi ei teadnud. Kui aga tegu tehtud sai … no siis oli see tehtud. Ja siis juhtus imetegu: õemees, kes eluaeg on arvanud, et looma koht on laudas või õues hakkas korraga toakoera tolereerima. (uskuge mind: it’s  a miracle!!!)

11.07.2016 sai Ginnyst emme üheksale (!) kutsikale. Penikeste õnnelik isa on kohalik  mitte- puhtavereline-hunt (mitte see va võsavillem vaid ikka saksa lambakoer). Ja mõlemat koera teades- mis põnev kombinatsioon see on 🙂 . Ei suuda ära oodata (või no suudan muidugi, mis mul muud üle jääb) et näha kui ägedad vigurid neistsinastest kutsadest kasvavad.

Kui te nüüd mõtlete- on’s tegu reklaampostitusega? Muidugi on! Sest no kuulge, üheksa!

Viis kutsikat olid broneeritud juba enne seda kui nad  olid alles sära kahe noore koera silmis ja loomulikult ma promon siin selle armsa rebasenäo peremehetuid (seni) kutsikuid. Septembrikuuks peaksid nad olema piisavalt vanad Ginnyst lahkuma ja oma uude peresse kiinduma. Nii et- kes on mõelnud endale lemmiku soetamisest- see on absoluutselt südamest tulnud pakkumine! Koerad asuvad muidu (nagu vist ennegi mainitud) Põlvamaal, tule ja vali välja.  Või no vaata pilte (mille lingi võin saata) ja armu ära.

Kes, mis , kus? Küsi lisa kommentaarides 🙂 .

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Knife-skills… and a partridge on a pear tree

Mul ON vaja mõttelindistajat, päriselt ka. Et ma nagu mõtlen mõtteid  ja kui soovin, panen need lindistama. Pärast laen need arvutisse, redigeerin veidi, lisan mõned emotikonid  ja oh sa sade, kus siis alles siis hakkab blogipostitusi laekuma. Pea lausa hakkab ringi käima.

Valmistan siis õhtust söömaaega ette (seda on korraga palju vaja valmistada –  on suurtel meestel suured teod isud) ja peas hakkab kummitama: On the first day of Christmas
my true love sent to me:
A Partridge in a Pear Tree.

Ja see töötab juba ise edasi: On the first day of Christmas my true love sent to me: ühe suure poti, kaks  liitrit vett, kolm tükki liha, neli nüri nuga, viis  klaasi kruupi, kuus suurt sibulat…
… and a partridge in a pear tree.

Nimetet muusika  ajus taustaks üürgamas  hakin  kuut suurt sibulat ja  tänan õnne, et meesinime mu neljast nürist noast vähemalt ühe (mu lemmiku) ära teritanud on. Kuidas ma ka ei püüaks, knife-skills ei tule mul kuidagi niimoodi välja nagu maakera parimatel poegadel. Niisiis  lõigun oma tavalises viil-sekundis- rütmis ja pean omaette aru: ammuks see noakäsitlus tähtsamaks muutus kui toit ise? Päriselt ka? Kas tõepooles ürgaegne kütt hoolis sellest kui elegantse liigutusega ta hirve läbi torkab? Või  keskajal vardas küpsetatud metssiga- kas siis juba huvitas sööjaid see, kui ühtlaselt ning sujuvalt see tükeldati? Või on see ikkagi  liiga hea elu teema- kuidas  söök kõhtu saab  muutub tähtsaks alles siis, kui kõht täis?

… and a partridge on a pear tree.

Õu, Iirimaa lõi värava!

Odrakruubipuder  ootab ahjus oma järge, sibulad ja lihakuubikud pruunistuvad pannil. Minu serveering näeb välja  suht keskaegne- hunnik toitu , kühveldage sisse.

Suur hunnik toitu… mis täidab kõhtu… and a partridge on a pear tree.

Oot, aga mis ajast pirnipuud ja põldpüüd kokku saavad? Juhul, kui see muidugi pirnipõld ei ole…

… lauldes vasakule ära…

… sööma.

 

Tore, et on olemas blogiauhinnad

Tahan  kiita iga-aastast (hea küll, hea küll, teist aastat toimuvat) nähtust nimega  blogiauhindade jagamine. Nendele, kes siin lihtsalt lugemas käivad ja ise midagi ei kirjuta, selgitan lähemalt: see on sedasorti üritus, kus rahvas saab hääletada  oma lemmikblogide poolt.  Iga kirjutaja saab oma blogi sinna nimekirja lisada ja lugejad siis hääletavad.

Asja teine külg on see, et  suur  hulk kirjutajaid ei soovi/hooli/julge end üles anda ja nii võivad mõned paremad palad märkamata jääda, see on nende valik.  Aga  teadke, et olete märgatud niikuinii.

Siinkohal korraldangi  virtuaalse veerandtunni nimega SBA (Sesamy blogiauhinnad). Kuna mulle meeldib oma blogrollis olevaid asjandusi lugeda, siis on eelistatud need, kes sagedamini kirjutavad. Kategooriad on mul ka mõnevõrra muudetud- pole ju pädev ilust lobisema, kui ainumas kasutatav meigivahend on ripsmetušš  :). Aa , ja auhinna saab ainult esikoht.

Aga alustagem algusest.

Parim aiandusblogija- Thela . Kuidas ta küll kõike seda jõuab? Tema saab auhinnaks  sulni  internetiavarusest leitud  pildi minu lemmikpuust.

Arvamusblogi auhinna saab vaieldamatult Tavainimene. Pole küll suurem lobiseja aga iga sõna on puhas kuld. Siin ka auhind.

Eluline blogi- see on tegelikult veider kategooria, sest olgem ausad: kõik ju kirjutavadki elust enesest. Kõige rohkem aga vast siiski  Ritsik, olgu elu siis parasjagu rõõmus või veidi vähem rõõmus. Hästi aus lugemine. Auhinnaks virtuaalne pai.

Ka kokandusblogi pole tarvis kaugelt otsida- siin see on. Auhind on magus.

Järgmisena anname auhinna pere- ja beebiblogi -pidajale ning usinale tervisesportlasele, kelleks on loomulikult Maris. Hästi tubli inime. Samas- ega  maaelu polegi nõrkadele.  Auhinnaks kuu ilmateade. Pööra tähelepanu jaanipäevale!

Seda taludeblogi- asja ei ole vaja pikalt otsida, ehkki ka tema võiks saada auhinna lisaks talule veel pere-, beebi- , remondi- , sisustus- ja toidublogide kategoorias. Kes teeb, see jõuab! Auhinnaks: palju külastajaid.

 

Nüüdsest edasi leiutame kategooriaid edasi.Parima stiiliga blogija auhind kuulub Iibisele ja siin ei ole midagi vaielda sest et mina arvan nii 😀 Auhinnaks järjekordne jalutuskäik Tartu botaanikaaias.

Nüüd aga on aeg autasustada parimat blogimislinna. Selleks on Viljandi ja seda tänu  Hääletajale ning Eliisabetile.Kinkige endile üks mõnus  perekondlik eine näiteks Fellinis.

Kui juba kahekaupa toimetamiseks läks, siis järgmine auhind läheb kaksikutele, kelle ema väga  mõnusalt kirjutab. Soovime siitpoolt palju päikest!

Ja (last, but not least)  aasta parim Koonublogija on muidugi Mac. Ole nüüd ainult hea ja katsu rohkem kirjutada. Isegi mina olen viimasel ajal  veidi nobedam näpp olnud! Võta vastu palju rõõmsaid koerahetki!

Häid kirjutajaid on muidugi  veel, ega nad ilmaasjata mu lugemisvara nimekirjas  ole. Aga seekord siis sedapidi, mul said auhinnad otsa 😀

Ei, blogiauhinnad on tore asi, rahvas saab auhindu ja mina uut lugemisvara.

Tere, rändurvasikas

Mul on kahju, et sellest loomast ühtegi pilti pole… aga kui aeg annab, parandan selle vea. Hetkel aga pole mul muud teha kui alustada algusest ja loota teie kujutlusvõimele.

Et siis nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eelmises postituses mainitud piimapäevast. seal on alati kohal ka  koduloomakesed (no need, keda tavaliselt korteris ei peeta, nii et ei kasse ega koeri ma siin silmas ei pea). Tänavuses kavas olid kaks lehma, kolm lambatalle ja üks vasikas, vanuseks kaks nädalat. Oleks Meesinimene teadnud kui palju halle juukseid ja kulunud närvirakke seesinane vasik talle põhjustab, oleks ta arvatavasti selle vasika toomata jätnud… aga nii see paraku ei juhtunud.

Mis siis juhtus, oli järgmine: nagu alati tõi Meesinimene sõbra juurest rahvale vaatamiseks  kolm lambatalle ja (boonusena) kahenädalase vasika. Kogu see kamp pidi olema aedikus  (Cramo poolt renditud tugev tara ja söömiseks ohtralt niitmata rohtu) ja seal umbes viis tundi püsima. Vasikas arvas aga teisiti. Leidis nõrga lüli taras(või abivalmis käed, seda ei tea me siiani) ja põgenes.

See hetk, kui mina parasjagu parkimiskorraldusega tegelesin ja meie kohalik taimemüüja tekstiga “Vaata, kus vasikas on!” jääb mulle vist  eluajaks meelde. Vasikas nimelt asus keset ristmkku mida statistika järgi läbib 400 rekkat ööpäevas. Seal ta paraku seisis ja minu “vissi-vissi” soolost polnud kasu pehmelt öeldes muffigi. Vasikas kadjas mööda telgjoont Viljandi poole.

Selleks ajaks, kui ma teenindavale personalile suutsin probleemi olemuse selgeks teha, oli vasik teelt ära kalpsanud ning metsa kadunud. Polnud lihtsalt päris selge, kummale poole teed ta hüples. Mehed arvasid et lähemasse… ja veetsid tubli tunnikese võsa kammides. Vasikat seal ei leidunud.

Möödus veel tunnike ja saabus teade, et vasik on hoopis teisel pool teed. Ega siis midagi, autole hääl sisse, viis välejalga kaasa ning järgmisesse metsatukka.Siis sai kohalik noorus teada, mida tähendab väljend “vasikaga võidu joosta”.  Kahel korral said püüdjad ka vasikust kinni, ent see rabeles lahti ja pages edasi. Ütle loomal jõudu, tõesõna* .

Meesinime ja co jälitas vasikat edasi põhimõttel: kui ka kätte ei saa, siis vähemalt tean, kus ta on. Ning kui see kahenädalane ollus kohaliku kuue lehmaga karja leidis, võisid kõik rahul olla- sealt ta ju enam kuhugi ei lähe.

Aga võta näpust (või varbast või misiganes kohast). Õhtuks oli see väike lollike karjast kadunud. Ja polnudki midagi teha – jäime lootma, et uus päev toob selgust.

Järgmisel päeval saime teada: vasik olla ületanud jõe ja nähtud meid siit 6 km eemal, siis veel ühes kohas ja siis kell 3 öösel kohaliku koolimaja ees. Lootuse kaotanud meesinime läks igaks juhuks sinna, kuhu ta loomakese tõi, ehk siis piimandusmuuseumi õuele.

Ja seal see õnnetu heki all põõnas.

Meesinnime tegi ruttu aia ümber ja helistas peremehe kohale….

Peremees muidugi tuli ja sai loomakese autosse ( ja viimane sai loomakese poolt korralikult ära reostatud… peremees sõitis nii, et pea oli aknast väljas) 😀

Aga lõpp hea- kõik hea. Meesinime küsis sõbra emalt : on su vasikal ka nimi?

Oo ei, vastas sõbra ema.

Selge, vastas meesinime. Olgu ta nimi RÄNDUR.

Nii sündiski.

• kui keegi tunneb tsitaadi ära, antagu teada, siis tean, et ma pole ainuke, kellele nimetet raamat hinge läheb 🙂

Piimapäev

Kui sul sel kuupäeval midagi ees ei ole, tule ka. Alati on väga mõnus!

Lõiming- matemaatika ja ajalugu :)

Rändom staff

Ma olin vist eelmises elus karu. Niipea, kui sügis jõuab, saabub külla sõber Uni ja ei taha mind hetkekski jätta. Fuu talle. Kusjuures mulle sügis tegelikult väga meeldib, just selline, nagu ta seni olnud on, kuldsete ilmadega ja puha…

Tegelikult ma üldse ei mõelnud, et tuleks nüüd blogisse ja hakkaks kirjutama… aga ma ei leidnud seda kurivaimu prügikühvlit üles ja siis ma vihastasin ja kerisin end rüperaali taha kerra. Samas- eks sisetunne torkis ju kogu aeg neerus, et naine, mida molutame, lugeja ootab! (nali :D) ja siin ma nüüd siis olen.

Suuremat kirjutamistuju, tuleb tunnistada, pole ka olnud, sest juhtus see, mis juhtuma pidi ja aeg kuni oktoobri esimese nädala pühapäevani (ja loomulikult ka hiljem) oli kõike muud, kui rõõmustav. Hiljem juhtus üks veider unenäoseik (Juunioril, mitte mul) ja kui ta lubab, siis kirjutan sellest kunagi. See tõi veidi kergendust.

Unenäod on üldse üks naljakas staff. Meesinimene väidab, et tema neid ei näe või siis vähemalt ei mäleta, et oleks mõnda näinud. Väga suur õnneseen, ma ütlen; mina näiteks täna pidin pool ööd sellist saasta vahtima, et endast laua hale hakkas. Koerik hakkab multikaid nägema kohe, kui silm looja läheb. Ja küll ta siis elab kaasa alles- peksab sabaga vastu põrandat, niutsub… isegi uriseb, mida ta ärkvel olles kunagi ei tee. Ise olen unedes korduvalt näinud inimesi, keda pole kunagi reaalses maailmas kohanud, küll aga hiljem on tekkinud deja vu koht ja siis tuleb selgelt meelde, miks see või teine inimene mulle varem juba nii tuttav tundus. Meesinime kaasa arvatud :).

Mingi aeg varem kirjutasin siin kusagil, et mulle väga meeldiks olla proovilugeja … aga viimasel ajal olen selles kahtlema hakanud. Üks kahest, kas olen ise pirtsakamaks hakanud, või lihtsalt satub mulle kätte -ütleme siis nii- mitte kõige kvaliteetsem kraam. Või noh, see kraam võib ju kvaliteetne olla, aga no ei ole minu tassike, absoluutselt mitte. Viimasest sikspäkist, mis raamatukogust kaasa tõin, lähevad kaks tagasi nii, et üle 30 lehekülje lugeda ei suutnud. Vanasti neelasin kõike valimatult, nüüd enam ei suuda. Võimalik, et asi on ka töökoormuses (seda on kuramuse palju, päriselt ka). Aga igasugune testimine meeldiks mulle ka hullult (mitte mingi bjuutikraam, aga näiteks toiduained ja olmevidinad ja nii). Meesinimesele meeldiks kindlasti autosid testida, aga seda ei saa juhtuma, sest tal läheks siis silmad peas põlema ja käed hakkaksid värisema ja siis võib igasugu erroreid juhtuda.

Nüüd ma hakkangi testima paprikate sügavkülma panekut. Põrandapühkimine on ikka nii overrated :).

Ja kuidas teil filmiklassikaga on?

Millistest filmidest pärinevad siis järgmised  katked?

1.Kaks õlut, pool leiba, “Priima” ja tikud.

2. Kõige tähtsam on leida paat.

3. Kui sa arvad, et mind huvitavad teie köögi-uudised… noh, räägi siis!

4. Eestlaste traagika, igatahes.

5. Kiired pulmad, kiired lõpud…

6.See on siin praegu teooria, aga kui sa veeretama hakkad, vot siis on praktika.

7. Mina siin kirikus enam kella ei löö…

8.Seltsimees kunstiteadlast oleme me valmis kuulama tundide kaupa!

9.Ei tea, kuhu istuda ja mida pakkuda.- Paku neile juustu!

10.Elu päästsid, terveks ravisid, anna naine ka !

***

Kuidas tundub?

😀

Lapsepõlveklassikud vol 2- vastused

Ja siin nad siis on:

1. Hurraa, hurraa, hüüab kogu pere!- Viplala. Reklaamlause ploomisupile by Nelladella
2. …Ki-kaa-kaa-kaa teeb kanake… ja peab ärkama- E. Enno Tibukese unenägu.
3. Oh Lembitu,  Lehola vanem sa, nüüd rutta, meid rüütlitest lunasta! – J. Bergmann, Ustav Ülo
4. …sest ta on kangekaelne nagu vana kits- Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses, see oli proua Sjöblom, kes kangekaelne olema pidi ja keeldus suvilamüügi asjus ümber mõtlemast 🙂
5. Den horošõi, suho, tiho, pionerõ i šalaš… -sellele viidet ma leida ei suuda vist, kõnealune katkend on pärit 6. klassi vene keele õpikus leiduvast luuletusest. Luuletuse täismahus võin vabalt peast ette kanda (nagu ka “Belejet parus adinoki” või “Burja mgloju nebo krojet…” 😀 )
6. Ma ei söö üldse kunagi piimasuppi! Kodus ka ei söönud!- See oli vist kõige lihtsam? Kadri: Kasuema
7. Vääks, vääks, titeke- hoiab käest kinni..- Vanem õde. Isiklik õnn. Lauset lasi kuuldavale pool-uulitsapoiss Jaška. Loomulikult oli see mõeldud solvanguna  😀
8. Meelespepead- Üks mu vaieldamatui lemmikuid läbi aegade- Tee viib kaugusse.  Kui ei ole lugenud, soovitan soojalt. Sellel raamatul on järg ka- Kevad

Ja ongi kõik, tänan tähelepanu eest. Järgmine kord tulevad  vaatluse alla tsitaadid filmidest 🙂