Järjekordne supp olemasolevatest toiduainetest

Loe: porru- tomatikraam

(kes veel ei tea, mul on siin palju söödikuid, nii et jagage koostisosad meelevaldse arvuga)

Vaja on: porru (no vast 300-400 g), 1 punane paprika, 1 purk konservmaisi (Säästu), 1 pizzakate (Nõo), 3 puljongikuublast (Knorr, kana oma), 5 keskmist kartulit, 1 vahukoor (400 g Alma), sool-pipar- ja purgi seest suur lusikatäis mingit chillit (mul oli sambal oelek … aga karripasta ajab sama asja korda). Muidugi on abiks ka või, õli, vesi , pliit, lusikas, pann ja keedupott.

Niisiis:

hautab see porru ja maisi  koos paprikaga võis vähese soolaga ilusasti ära

ajab keema vääääääikese törtsu vett ja keedab kartulikuubid paar minutit edasi

siis segab eelpoolnimetet asjad kokku (poti sisse) ja praeb pannil pizzakatte singikuubid

praetud kuubid lisab potti.

Siis juurde liiter tomatimahla ja vürtsidega maitset.

On jah päris terav teine. Vala juurde pakk vahukoort ja naudi.

Nämm.

15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla

Minagi pätsasin täiesti süüdimatult selle meemi ühest blogist ja tema omakorda pätsas selle teisest blogist ja too omakorda hoopis kolmandast. Ja nii see lumepall veerema läkski.
Vaatame siis, palju punkte tuleb 🙂
1. Veiniklaaside komplekst, kus on 8-12 klaasi.
Esiteks, ma olen kohutav klaasilõhkuja. Teiseks – vihkan klaasikilde. Ja ega veinigi eriti armasta. Seega on mul kodus viskiklaasid (vähem kui 8) ja viinapitsid (rohkem kui 12). Usun pugem, et mistahes jooki saab tarbida mistahes õõnesnõust :). Null
2. Vähemalt üks ilus vaip.

Mulle mu väike vaip kempsus täitsa meeldib. Üks
3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht.
Siin pole nii palju ruumigi, et mul mingi eraldi töökoht veel olla võiks. Läpakaga lesin diivanil, kui pabereid majandada vaja, kui nõusid pesen, siis seisan kraanikausi ees. See koht on loogiliselt kujundatud küll :). Aga üldiselt Null.
4.Unikaalne leid kirbuturult
Oo jaa :). Mu lemmikleid, kusjuures, läks kahjuks katki- see oli kempsupoti- kujuline keraamiline ohtra kullaga tuhatoos (nii umbes 10 cm kõrge), kus prill- laua ülestõstetud kaanel ilutses kuldses kirjas “Rest your weary ash” 😀 (ma googeldasin praegu, et äkki leian pildi, aga need, mis seal on on suisa koledad minu oma kõrval). Punkt läheb kirja. Kokku siis juba kaks.
5. Mugav madrats
Mul pole voodkitki :). Null.
6. Vähemalt üks kunstiteos
On ikka, aga mitte seinal. Seal ilutseb hoopis 5000ne kokkupandud puzzle 🙂 Üks. (kokku kolm)
7.Üks elus asi
Püsivalt resideerub neid siin viis (mees, poisid, koer ja ma ise ka. Vahelduva eduga lisandub veel 6- tütred meeste ja lastega :D. Korteri suurus on 51 m2. Punkt kirja. (Nüüd siis juba neli)
8. Fotod sulle kallitest inimestest
On seintel, on albumites. Kohe mitu. Punkte- üks. (Viis)
9. Väike õmbluskomplekt.
Mul on isegi õmblusmasin. Ja ma ei karda seda kasutada :). Punkte-üks (Kuus)
10. Nõudekomplekt külaliste tarvis.
Nõusid on mul nii palju, et võin rahulikult 10 külalist ära toita. Probleem on pigem lauapinna leidmisega kuhu nad kõik istuma mahuvad 😀 Üks.(loe: seitse)
11. Kohvi ja/või teekann.
On. Kohvikannon siis presskann ja teed meeldib mulle vanamoodsalt teha- zavarka tõmbama ja kuuma vett maitse järgi juurde. Kann on pärit minu vanematekodust ja valmistatud Riias kusagil 50ndatel. Punkt järjekorras kaheksas.
12. Vähemalt üks pudel vahuveini
Tänan, aga ma eelistan alkovaba limonaadi. Null.
13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga.
On mitu. Hangitud erinevatel aegadel ja erinevate tööde jaoks, aga kõik on head. Kõige lemmikum on selline keskmise suurusega Fiskars. (Mulle Fiskarsi asjad üldse istuvad hästi). (üks, üheksa)
14. Taskulamp
Ma elan maakohas. Sellega on vist kõik öeldud. (üks, kümme).
15. Usaldusväärne tolmuimeja
Vot sellist imeasja ei ole minu silmad isegi veel näinud mitte. Ja ega väga puudust ka ei tunne, käsiharjaga on nii väikese pinna peal kergem manööverdada. Muidugi kui leiduks selline, mis oleks nii umbes vahvlimasina suurune, kaaluks mitte üle kolme kilo ja tõmbaks tolmu nagu magnetiga meetri raadiusest, siis selle ma võtaks küll. Esialgu toimetame niisama harjade ja moppidega.
***
Niisiis 15/10. Polegi nii paha.
Samas, ega ma enam nii noor nüüd ka pole.
Samas, ega ma kogu seda kola eile soetanud 🙂

Täitsa meelest ära oli kohe :)

Astun mina siis täna oma blogi sisse- ja etskae, kommentaarimull helendab nigu apelsin. Vaatan lähemalt ja kirjas on: Happy Anniversary with WordPress.com
Ja siis tuli meelde- ongi juba kuus aastat ju 🙂kook
Ja siis lugesin blogisid ja siis nägin, et Mac, hea laps, on mu meemi ära teinud 🙂
Ma olin juba unustanud peaaegu, sest kõik on nii tublid olnud ja nii lahedalt etteantud teemal kirjutanud ja ega tänanegi kord erand olnud 🙂

Siinkohal erilised tänud teile, et viitsisite 🙂

Ja Macile ja teistele, keda huvitab , kuidas elu koos koeraga mu elu mõjutab, siis- eile juhtus selline seik, et ütlesin ühele tunni ajal ringisiiberdavale kolmanda klassi noorsandile väga resoluutse häälega KOHT!!!  Näpuga näitasin ka, kus see koht täpselt on.  Mõjus küll.

🙂

Selline mõte tuli pähe just nüüd

Vanemad (loe: staažikamad) blogijad ilmselt mäletavad sellist mõistet nagu meem; tänapäeval tehakse pigem igasuguseid tääge või siis küsitakse oma lugejatelt: õu, kullakesed, aga kuidas teil? Mida te minu blogist lugeda tahaksite? Esitage küsimusi? tehke no midagi, siis ma tean, millisest teemast mahlad taas välja imeda ja värki.
Aga ma nüüd teen veidi pea peale pööratud teemat ja küsin ise viielt blogijalt asju, mida ma teada tahaks (ja olete teretulnud mu eeskuju järgima).
Niisiis, Mac, palun räägi meile Ellie ja su kaasa suhetest,
Siit blogist sooviks teada rohkem teemal- kas on ka plaan “maale elama” olemas? (kunagi oli see teema jutuks)
Märgiks ära ka laborihiire, tahaks kuulda lõuna vs põhi, plussid ja miinused
ja siis (lihtsalt huvi pärast) anda teema üle Lindale:ja teema oleks : mina, muusikaõpetaja 😀
ja (last, but not least: Eliisabet, )elu võimalikkusest väikelinnas?
Te võite nüüd mind sarjata kogu südamest ja ka täiesti rahulikult vastamata jätta… aga no ikkagi oleks põnev kuulda teie mõtteid 🙂
Ja kui see mõte tundub järgimist väärt, ärge kõhelge ega kahelge 😀

Maryl oli väike tall

Üks väike lumivalge tall.

Ja ükskõik kuhu minna tal’

see tall on ikka kaasas tal…

Asendage Mary minu nimega, sõna “tall” sõnaga “koer”, väikese asemel pigem suur… aga muidu on pilt üsna täpne.

Kuna me suure osa sellest nädalast oleme veetnud Koerikuga kahekesi, olen ilmselgelt mina koeriku jaoks siin  põhiline huviobjekt. Lähen kööki süüa tegema- tuleb kaasa ja istub uudishimulikult lävel. Eriti huvitav on siis, kui külmkapp avatakse- iial ei või teada, mis sealt pudeneb. Lähen mina rõdule kopse rikkuma- istub truult ukse taga. Kui on asja sinna, kus keiser jala käib- ka seda kohta tuleb ju valvata. Kui ma aga diivanile ankrusse jään, laseb end lötsti külile, ohkab sügavalt ja jääb magama. Teinekord ei jää ja norib pai (nii nagu retriiverid ikka oskuslikult oma nosplit kasutades)… siis saab loa diivanile ronida ja mu selja taga end kerra visata. Toetab nina puusalohu peale ja lubab end sügada. Seni kuni magama jääb :). Nii et mõned asjad ei ole (võrreldes aastataguse ajaga) muutunud.

Aga midagi on varasemaga (loe: T-ga) võrreldes uut ka:

Koerik (edaspidi M) on iseloomuga tüdruk (suureks rõõmuks Meesinimesele, kes kunagi ammu ei pidanud retriiveritest midagi, väites, et koeral peab ikka iseloomu olema. Küll ta nüüd saab seda iseloomu, kui Norrast tagasi tuleb :D)

Kui T ja S viitsisid mõlemad oodata, kuna majakondsed ärkavad, siis M-ga seda muret pole.  M väljendab end erineval kõrgusel niitsumise teel vägagi ilmekalt. Hea uudis on see, et äratuse oleme sujuvalt suutnud treenida kella 5.00-lt kella 7-le. Nii et äratuskella võin ma minema visata (või siis ikka ei või ka, mul on need telefoniga 2 in 1)

M keeldub krõbinatest (nagu juba enne öeldud on RC tema arvates puhas p***),  ta oli neid nõus sööma vaid koos maksaga segatult. Häda on selles, et viimane ei mõjunud hästi tema seedesüsteemile ja nii olen ma sisuliselt iga paari tunni tagant temaga sunnitud olnud väljas käima (viimased kolm päeva).  Niisiis muutusin ma veidi murelikuks ja guugeldasin isetehtud koeratoiduretsepte. Ja -great success!- sain hakkama. Koerikul kõht korras, söögikauss tühi ja hetkel magus uni käsil. Vaatame, kuidas edasi.

Söögist veel: nii T kui S fännasid tooreid juurikaid; T armastab tooreid kartuleid ja kurki, S porgandeid. M põlgab need kõik ära. Tema veganlus avaldub teisel moel: täna hommikul tüüp (peale esmaste vajaduste rahuldamist) jäi keset muruplatsi seisma ja asus rahulikult rohtu krõmpsutama. Täiesti konkreetselt rebis teine hammastega heina ja mälus  nagu väike vissi. Ja nii julgelt oma 10 minutit.Ja kogu see aeg kui ma seal kõrval passisin, tundsin sügavat kahetsust, et telefon toas vedeles. Oleks tahtnud filmida. 🙂

Kuulmine on koerikul esialgu valikuline… aga õppimisvõimega on kõik korras. Pärast üleeilset väikest kõrvalepõiget trajektoorilt (ja sellele järgnenud riidlemist) ei  vaadatud ei eile ega täna enam selle koha poolegi, mis toona nii ahvatlev tundus :D.

T ja S lendasid omal ajal elegantse kaarega nii diivanile kui autosse. M pigem vinnab end sinna. Samas nii T kui S pidasid paremaks kraavipõhjad läbi  kolistada- M eelistab kõik kraavid elegantse kaugushüppega ületada. 2 meetrit paigalt kaugust pole mingi probleem.

(Meel läks kurvaks, sest tuli meelde, et T ei saa enam üldse hüpata… 😦 )

Aga reipamal toonil jätkates: M ei suuda meelde jätta, mitmendal korrusel me elame. Iga jumala kord, kui õuest tuleme, peatub ta kõigepealt esimese ja seejärel ka teise alt- naabri ukse taga. Ja mitte nii et “no jõua juba järgi, kaua ma siin passin” vaid ikka pilk kinnitatud uksele ja “laskesissemardisandid”- nägu ees :D. Ja üleüldse, mis värk selle vasaku käel liikumisega on? Ma hoian ise käsipuu poole (trepist üles tulles), et koer saaks suurema ruumi ja ei peaks käsipuu vahelt alla vahtima… aga ei, tema litsub end minu ja käsipuu vahele ja siis oleks nagu kõik hästi? Veider loomake , ma ütlen. Aga väga armas 🙂

Nagu öeldud, iseloomu jagub ja kui (peaaegu) nädal tagasi M siia toodud sai, siis omanik hoiatas, et selle loomakesega tuleb rääkida koolmeistrihäälel.  Kohati saab muidugi leebemalt, aga ka koolmeistrihäält on vaja läinud. Igatahes sõnapaar “Mmmmmmmmmmarrrtaaa, mmmmmmagamaaaa!!!!!!!” töötab praegu palju paremini, kui 26 aastat tagasi,

Igatahes on tore, kui kodus oma isiklik õnnedraakon leidub 🙂

lucky dragon

Viimased vabad päevad…

Järgmine nädal toob endaga kaasa järgmised uuendused (reastatud kestvusega alates lühiajalisemast)

  1. meesinime reisib Norra kalale ja lebole (kestab nädal)
  2. algab uus tööaasta (kestab peaaegu aasta)
  3. meile laekub uus Koon (kestab määramata aja)  Uus Koon on hoiukoer, tõug sama mis eelmistel. Sugu: tüdruk, vanus: 3, nimi: sama mis Seenioril :D. Poliitilise korrektsuse huvides peaks nüüd kuldkala või hamstri võtma ja ta Juunioriga samanimeliseks ristima. Aga oh issake, Kutt ja Põnn on ju ka veel… Merisead? Kilpkonnad? 😀

Ikka juhtub

Aasta on möödas sellest, kui ma suve kohalikus kaupluses müüjana töötades veetsin, aga müüjanägu pole vist päris ära kadunud. Täna küsiti mu käest juhendust lausega “kus teil* siin soolapähklid asuvad?”. Ja mul polnud seljas midagi punast (mis on siin vormirõivastus). Tõsi küll, võib-olla põrnitsesin ma seda kohviriiulit lihtsalt liiga asjatundlikul pilgul ja ostukorvi polnud ka hetkel käes…. no igatahes kui abi vaja on, siis aitan alati ja nii sai see mure lahenduse.

Aga see tõi meelde hoopis ühe teise mälestuse.

Aasta siis oli kaheksakendviis. Tulime ühe EÜE- seltskonnaga kusagilt Lõuna- Eestist ja Tartu kandis läks kõht tühjaks. Sel ajal oli burks tundmatu suurus ja igas bensukas snäkke ei müüdud. Niisiis külastasime Võidu sööklat (mitte seda pukibaari, vaid seda, mis seal vastas paremat kätt asus). Laadisime kandikud täis ja head isu. Kogu kamba välimus oli pehmelt öeldes veider – tulime ju stiilipulmast. Minul riietus koosnes helekollastest puhvpükstest, vanaema vaibast meisterdatud saraapest ning varbavaheplätudest. Aksessuaarina kandsin kaasas kitarri (muidugi mitte lihtsalt niisama aksessuaarina).

Ühel sulnil hetkel laekus uksest sisse grupp rahvast. Nende pealik (hennapunase krunniga naisterahvas) vaatas saalis otsiva pilguga ringi ning suundus joonelt minu juurde. Edasi arenes meie vahel järgmine dialoog:

Tema: Zdravstvuite. Kuda možem sidet?

Mina: Kuda hotite, mest hvatajet.

Tema: A što nam zakazat?

Mina: Što vam ugodno…

Tema: A što võ rekommendujete?

Mina: Ja, naprimer, sjela guljaš i gretšku. Otšen vkusno.

Tema: A võ zdjes ofitsianka, da?

Mina: Da njet, zdes samoobsluživanije…

Heitis tädi mulle pika pilgu ja lahkus. Ma ei tea, mis tex-mex restorani ta arvas end sattunud olevat.

***

Elu jooksul on mind peetud veel soomlaseks, arstiks, koolidirektoriks, giidiks, konduktoriks (rongis)… aga see juhtum oli konkurentsitult veidraim.Praegugi toob muige suule. Teeme nüüd nii, et ma pole ainuke, kellega sedalaadi juhtumeid esinenud on…

* – ta võib -olla pidas silmas “teil siin” lausudes, et ma olen lihtsalt väga keskmise Saeküla elaniku nägu 😀

Mina enam laimi ei osta…

… sest ta on lihtsalt üks õlise maitsega sidrun. Punkt.

Umbes 15 aastat tagasi ilmus poelettidele selline lahja õllekene nagu Saku On Ice laimiga. See oli mõnus, karge ja kergelt mõrkjas. Käesoleval aastal meenus nimetet toode ja oli ka poest võtta. Aga kus sa sellega- maitses magusalt, rasvaselt ja vastikult. Proovisin siis ka teisi laimiga tembitud õllesid … Tuborgi oma oli veel kõige hullem. Püüdsin nostalgiat tabada ning valasin külma pilsneri klaasi laimiviilude peale- ei sinnakantigi (ent siiski lähim meenutusele). Kasutasin ära ülejäänud laimi lisades selle viilakad veekannu. (selgituseks: me siin joome palju vett, minul läheb päevas küll vähemalt oma 3 liitrit). Vesi muutus magusaks, rasvaseks ja (ärge nüüd hakake arvama) odekolonniseks 😀

Edaspidi I stick to sidrun.

Tahan kõike teada

Kunagi ürgajal jooksis mingi telekanali kaudu samanimeline saade, mida ma isegi ei mäleta end vaatavat, aga no pealkiri on meelde jäänud ja nüüd kasutan selle siin julmalt ära.

Sellest ajast, kui lugema õppisin, on mu peas olnud rohkem küsimusi kui vastuseid (ja lugema õppisin kolmesena). Sama kiiresti sain selgeks ka teatmeteoste kasutamise (eeskätt ema-isa-vanaisa ent ka ENE ja BSE ja kõik muud leksikonid, mis teadasaamise-asjadele kaasa aitasid). Tänapäeval on google hindamatu abimees, ehkki ilma kriitikameeleta on targem sellele mitte läheneda.

No ja ma siis nüüd mõtlesin siin, et tegelikult on mul ka hulgim vastuseta jäänud küsimusi ( ja ma ei pea siinkohal silmas teemasid nagu “mis on õnn?” või “kuhu kaob raha?”). Üks neist tuli tänagi ette ja ma mõtsin, et laotan selle letti, äkki mõni teab; maiviitsi  kirillitsa-klaviatuuri ette tassida. Niisiis, äkki mõni lugejatest teab, mis on DTP? (see on vene mõistes autoavarii, eeldan et dorožnaja… aga edasi?) ja ühtlasi , et mitte võlgu jääda, luban ka enda käest küsida  igast asju. Ma vastan ka. Oma oskuste piirides.

Oo, kevad…

Ma siin mõned ajad tagasi rääkisin, kuis pääsukesed taas koju tee leidsid.
Täna vaatas meesinime neid taas heldinult (näha polnud suurt midagi, kuulda vaid) ja teatas rõõmsalt:
“Seksivad, nurjatud” 🙂
😀