Ikka juhtub

Aasta on möödas sellest, kui ma suve kohalikus kaupluses müüjana töötades veetsin, aga müüjanägu pole vist päris ära kadunud. Täna küsiti mu käest juhendust lausega “kus teil* siin soolapähklid asuvad?”. Ja mul polnud seljas midagi punast (mis on siin vormirõivastus). Tõsi küll, võib-olla põrnitsesin ma seda kohviriiulit lihtsalt liiga asjatundlikul pilgul ja ostukorvi polnud ka hetkel käes…. no igatahes kui abi vaja on, siis aitan alati ja nii sai see mure lahenduse.

Aga see tõi meelde hoopis ühe teise mälestuse.

Aasta siis oli kaheksakendviis. Tulime ühe EÜE- seltskonnaga kusagilt Lõuna- Eestist ja Tartu kandis läks kõht tühjaks. Sel ajal oli burks tundmatu suurus ja igas bensukas snäkke ei müüdud. Niisiis külastasime Võidu sööklat (mitte seda pukibaari, vaid seda, mis seal vastas paremat kätt asus). Laadisime kandikud täis ja head isu. Kogu kamba välimus oli pehmelt öeldes veider – tulime ju stiilipulmast. Minul riietus koosnes helekollastest puhvpükstest, vanaema vaibast meisterdatud saraapest ning varbavaheplätudest. Aksessuaarina kandsin kaasas kitarri (muidugi mitte lihtsalt niisama aksessuaarina).

Ühel sulnil hetkel laekus uksest sisse grupp rahvast. Nende pealik (hennapunase krunniga naisterahvas) vaatas saalis otsiva pilguga ringi ning suundus joonelt minu juurde. Edasi arenes meie vahel järgmine dialoog:

Tema: Zdravstvuite. Kuda možem sidet?

Mina: Kuda hotite, mest hvatajet.

Tema: A što nam zakazat?

Mina: Što vam ugodno…

Tema: A što võ rekommendujete?

Mina: Ja, naprimer, sjela guljaš i gretšku. Otšen vkusno.

Tema: A võ zdjes ofitsianka, da?

Mina: Da njet, zdes samoobsluživanije…

Heitis tädi mulle pika pilgu ja lahkus. Ma ei tea, mis tex-mex restorani ta arvas end sattunud olevat.

***

Elu jooksul on mind peetud veel soomlaseks, arstiks, koolidirektoriks, giidiks, konduktoriks (rongis)… aga see juhtum oli konkurentsitult veidraim.Praegugi toob muige suule. Teeme nüüd nii, et ma pole ainuke, kellega sedalaadi juhtumeid esinenud on…

* – ta võib -olla pidas silmas “teil siin” lausudes, et ma olen lihtsalt väga keskmise Saeküla elaniku nägu 😀

Mina enam laimi ei osta…

… sest ta on lihtsalt üks õlise maitsega sidrun. Punkt.

Umbes 15 aastat tagasi ilmus poelettidele selline lahja õllekene nagu Saku On Ice laimiga. See oli mõnus, karge ja kergelt mõrkjas. Käesoleval aastal meenus nimetet toode ja oli ka poest võtta. Aga kus sa sellega- maitses magusalt, rasvaselt ja vastikult. Proovisin siis ka teisi laimiga tembitud õllesid … Tuborgi oma oli veel kõige hullem. Püüdsin nostalgiat tabada ning valasin külma pilsneri klaasi laimiviilude peale- ei sinnakantigi (ent siiski lähim meenutusele). Kasutasin ära ülejäänud laimi lisades selle viilakad veekannu. (selgituseks: me siin joome palju vett, minul läheb päevas küll vähemalt oma 3 liitrit). Vesi muutus magusaks, rasvaseks ja (ärge nüüd hakake arvama) odekolonniseks 😀

Edaspidi I stick to sidrun.

Üleskutse /väljakutse

Pane järgnevas laulusalmis komad õigesse kohta. Leiuta (või võta olemasolev) pealkiri ja tea, et selleski peab üks koma sisalduma. Ma ise selles mängus ei osale; mina teadaolevalt topin komasid igasse hingamiskohta; muusikaõpetaja värk noo. A ja see asi kah: pikast jorust tekstist peab saama neli rida. Abivahendid on kõik lubatud, välja arvatud “Kalevipoeg” ja 4. klassi muusikaõpik.
Tekst on siin:

Kuku sa kägu kuldalindu häälitsele hõbenokka kuku meile kuulutusi häälitsele ilmutusi veeretele lauluvara ketra kuulutuselõnga kuju kaunist ajakangast.

Ühes eelnevalt mainitud allikas on komad minu mõtlemist pidi veidi nihkes. Olen ma ainuke? (See pole välistatud teps mitte) :D.
P. S: Pealkiri on muide laulujoru 3 esimest sõna.

Unetus ilma igasuguse Seattle’ita

Ma ei saa magada.
Kell, eksole, on pool viis hommikul… ja mina ei saa magada, sest mu peas mängib jazzorkester. Või ansambel, ma pole suutnud kõiki pille kokku lugeda.
Te kindlasti kõik teate, mis tunne on, kui mingisugune muusikapala või viisijupp “kummitab”, eksole. Ma tean ka. Aga praegu pole see situatsioon. Sest muusikapalad, mida mängitakse, on minu jaoks absoluutselt tundmatud. Stiil on kiire, kohati nagu Herbie Hancock, kohati Chick Corea ja/või Dizzy Gillespie. Ja siis sekka mingid ülikiired klarnetisoolod. Wtf nagu?
Anatoomilises mõttes tuleb muusika mu kuklast, paremalt poolt. Vaikselt aga selgelt. Ignoreerida ei saa, hästi mängivad, kurivaimud. Jään suisa kuulama. Mõnus ja rahustav. Ja nii kui lõdvestun, saab keegi seal kuklas jälle mingi eriti geniaalse soolo või käiguga hakkama ja minu uni lännu.
Üleüldse, kuulake teie ka, miks mina üksi piinlema pean. Ma kuulan nüüd ise kah väliselt kõvakettalt, esiteks tean ma seda siin peast ja ei lase end vingest musitseerimisest heidutada. Las summutab ära selle, mis ise pähe ronis ja magada ei lase. Nagu sama teema, et kui pea valutab, löö näpud sahtli vahele, eksole.

*Paneb punkti ja laseb Miles´il end unemaale eskortida*

Can you raed?


Karikate emanda juurest ärandasin koopia 🙂
Seal kästi sedamoodi.

Napooleoni-lahing (rindeteated)

Lahingu ajend: vallutada tundmatu teema.
Lahingu põhjus: tahtmine midagi küpsetada ja kodustele häämeelt valmistada.
Lahingu algus: 20.15.
Lahingu eeldatav lõpp: 02.00
20.15: Lugeda retsept. Panna valmis vajalikud toiduained: nagu raamat teatas- 250 g võid, 1 tl soola, 200 g hapukoort ja 5 dl jahu. Segada kausis sool ja jahu, lisada võitükid ja hapukoor. Näppida kõik ühtlaseks massiks ja panna tunniks ajaks külmkappi.
Kus see sinine kauss nüüd on? All kapis ei ole, sahvris ka mitte. Kauss leitav külmikus muude toiduainetega koormatuna. Teeb vajalikud ümberkorraldused ja vabastab sinise kausi. Peseb see ära. (Kõik ju teavad, kuidas iga retsept algab sõnadega: võtke puhas nõu…). Kuivatab hoolega ja segab soola jahuga. Lisab või ja hapukoore ja hakkab näppima. Näpib ja näpib. Või on külm, hapukoor niisamuti. Mida enam näpib, seda enam hakkab taigen käte külge. Ära tulla ei taha. Ilmutab füüsilist vägivalda ja teeb palli valmis. Miks see hapukoor peab niiiiii külm olema??? (aga ega Punapardil Muskva all ka soe pold, eksole). Keerab see pall kilesse ja paneb külmkappi. Lakub sõrmi. Kas see taigen peabki nii soolane olema? Peaks vist kreemi valmistama hakkama? Oot, uurime elu, kuidas see käib. Paneb mobiili tunni pärast helisema ja asub elu uurima.
21.05: Valmista kreem: Kuumuta potis pidevalt segades piim ja suhkur, samal ajal sega munad ja jahu ühtlaseks. Vala piim munasegusse ja sega ühtlaseks, kuumuta segu potis kuni paksenemiseni. Jahuta.
Selge ju. Välja arvatud üks asi: kumb enne, muna -jahu kokku või piim- suhkur kuumaks? Sest nii osav ma ei ole, et kahte asja samaaegselt teha.
Vahusta teises kausis toasoe või. Lisa kreem vähehaaval ja pidevalt vahustades. Maitsesta vanillisuhkru ja konjakiga.
Või? Nii palju võid? On see tõesti vajalik? Otsib nami-namist abi. Saab aru, et või pole oluline. Otsustab kergendustundega, et või jääb ära.
21.30: Taimer heliseb ja teatab, et taigen on valmis.
Läheb vaatab, kas ongi aeg.
Ei ole, las seisab veel. Kuidagi liiga pehme alles. (Laob vahepeal ühe pasjansi ja paneb pesu kuivama).
UUDIST TÄIENDATAKSE!
21.40 Välknõupidamine iseendaga.
See taignaplönn on ju nii pisike, mismoodi seda 10ks osaks jagatakse nii, et igast osast 24-cm läbimõõduga ring saadakse? Ja kui ma plaanin veel mõne kihi vahele moosi ka panna, on mul siis niii palju kreemi vaja?
Otsustab keeta nõutud kogusest kolmveerandi (ehk siis liitri piima asemel 3/4 ja 4 muna asemel 3). Aga enne kogub julgust ja laob veel ühe pasjansi.

22.10: Mine ja tee see kreem ükskord ära!!!
*ohates kööki*.
UUDIST TÄIENDATAKSE!
22.35: Kreem on valminud.
Võtab mikser. Paneb pliidi sooja. Pliit on vana ja äkiline, väga reguleerimisele ei allu, ehki peaks. Miksib madalal kirusel sassi munad ja jahu. Poole maa peal avastab, et mikseri juhe on ühest kohast katki. Mõtiskleb, kas saab kõik tööd tehtud või pimendab poole maa peal kogu elamise ära. Saab tehtud.
Paneb pliidile piima koos suhkruga. Segab. Segab hoolega. Lisab oma “mida ma kardan”- nimekirja veel ühe asja: piima keetmist. See risu kipub ju pidevalt põhja kõrbema, sega siis või mitte. Saab asja suuremate kadudeta keema. Niristab munasegule ja mikserdab kogu aeg. Siis valab kogu kraami potti tagasi ja segab madalal kumusel edasi. Tunneb, kuidas lusikas potipõhjast midagi paksemat kraabib. Segab intensiivselt. Siis veel intensiivsemalt. Lõpuks annab alla ja keerab pliidi kinni. Jahtuval plaadil küpsetab kreemi lõpuni ja paneb rõdule jahtuma. Kaane all, nagu kästud. (ega keegi ei oska öelda, miks just kaane all?) Lusikat lakkudes saab aru, et paksem osa millesse lusikas kinni jääma hakkas, oli valmiv kukekomm. Kõrbema veel ei jõudnud. Õnneks. Kreem sai jube magus ent mitte paha. Õpetuse järgi läheb ja lisab sinna kohe ka konjakit (mul brändi) ja vanillisuhkrut. Otsustab, et taignaplaatidega alustab kell 23.00.

23.10: Soojenda ahi 225 kraadini. Jaga taigen 10ks osaks. Rulli tainapallid jahusel laual ükshaaval ümmarguseks 24 cm läbimõõduga kettaks. Et saada ühtlaselt ümmargused kettad, tasanda nende servad lahtikäiva koogivormi äärtega. Äralõigatud servad hoia alles, need küpseta viimasena. Küpseta põhjasid ükshaaval 10 minutit.
Nii. Paber, taigen, rull. Kus on rull? Ma küsin veel kord, kus rull on? Ise küsin, ise vastan- nina all sul, tohman. Võta sealt, kus panid. Taigen kümneks ja rullida.
Eeee… (haarab mõõdulindi ja saab tulemuseks 18 cm. Ja taigen on peaaegu sama õhukeseks rullitud kui küpsetuspaber). Olgu siis, saab vähem kihte. Ongi vähem vaeva. Ja ära lõigata ei anna siit midagi, lihtsalt kõige ebaõnnestunum kiht läheb pudistamisele ja katteks. Ja kuskil keegi soovitas kahvliga läbi torkida plaadikese. Nii teebki.
*ahi on vist soe, läheme küpsetama*

23.20-00.30 Muudkui küüpseta ja küüpseta…
Kui esimene plaat ahjust väljus, pidi küpsetaja peaaegu minestusse langema: mis mõttes oli läbimõõt 3 cm kahanenud ja asi nägi välja nagu alamõõduline pitsupõhi? Rullis siis uue veel õhema- tulemus oli sama. Õhemaks aga, ausõna, enam rullida ei andnud.
Siis sai küpsetuspaber otsa. Ettenägelikult olin just täna uue toonud. Lähimal vaatlusel selgus, et tegu on fooliumiga. Läksid siis kasutatud küpsetuspaberilehed uuesti solaariumi :D.
Plaate sai kokku 7. Riismed ootavad pudistamisjärge.
Asi ise näeb välja nagu väga koba peale tehtud pannkoogitort. Võib-olla see pudikate selleks ongi mõeldud, et ebaapetiitset välimust varjata? Tuleb ära oodata auväärsete kohtunike kommentaarid (need laekuvad kell 02.00 kohaliku aja järgi töölt).

AJALOO ÕPPETUNNID:
+ õpitud keedukreemi valmistama
+ saadud kogemuse võrra rikkamaks
+ ? (küll ma kirjutan, kui meelde tuleb)
– seda tainast ma enam ei tee!
– maitsestamiseks kuluvast brändist pudelisse jäänul on loll komme kuhugi haihtuda.
– ?(küll ma kirjutan, kui meelde tuleb).
Nüüd tahaks puhata, nagu Napoleon peale võidukat lahingut… aga keegi peab lahinguvälja ka ära koristama.

Keenjuse koivahooldus

Keenjus on jube laisk tegelane. Näiteks on ta liiga laisk, et juuksuritoolis istuda ja oodata juuksevärvi mõjumist. Seepärast värvib Keenjus oma juuksed ise.
Keenjus armastab paljajalu õues käia. Nii saab ta endale õhtuks korralikud sõrad. Neid oleks ju vaja leotada, aga see tähendab jälle pooletunnist koivad-kausis-istumist. Istuda ei viitsi Keenjus kohe üldse; pigem kõnnib või lebotab, peaasi et mugav oleks.
Niisiis loputab Keenjus oma masendvad sõrad kraani all ära, määrib need dušiõliga kokku ja tõmbab paksud (märjad) froteesokid jalga. Kõige otsa mässib toidukilet et põrandad märjaks ei saaks (Keenjus on põranda kuivatamiseks liiga laisk).
Pool tundi asjatab Keenjus pakitud jalgadega ringi ning tegutseb siis viis minutit kannariivi ja pimsskiviga (olles eelnevalt pakendi eemaldanud muidugimõista). Siis kreemitab kah veidike ja on jube õnnelik oma uute jalgade üle.
Pilte teemal “before” ja “after” Keenjus ei tee; kes “before”-pilti näeb, see “after”ini ei jõua…