Hädakisa

Vot nüüd on küll see koht, et kõik , kes siia kiikavad ja abi saavad osutada- HELP! Raha ei taha, ainult ühte pilti või muid õpetussõnu.

Juhtus nii, et mu auväärne pliit minestas (kardetavasti) lõplikult.Õnneks oli asendus olemas: iidne (aga vägagi töökorras) asendus nimega BEKO. Täpsemalt siis BEKO 5648. Igavesti asjalik 10+ eluaastaga vanur. Ainus probleem on asja juures: nupumärgid on kulunud. Ähmaselt on näha kohad milline nupp millisele plaadile mõjub… aga edasi olen ma sügavas muretsuses: kuhupoole tuleb nuppe pöörata? Kuidas töötab ahi? (see viimane on eriti probleemne, ei saa ma küpsetada ega muid ahjuroogi valmistada. Panen siia pildi olemasolevast ja kui te oskate aidata (või tunnete kedagi, kellel on sama pliit) palun tehke pilti  juhtpaneelist ja saatke mulle või kirjeldage niisama. Joonistan kõik asjad ise peale ja olen edaspidi häppi.

Ette tänades siiralt teie ahjuroogadest puudust tundev mina.

beko

Nõuküsimus ja retseptisoovitus

Kui veel nädala algul tundus, et nädalalõpuks plaane polegi, siis eilse seisuga on asjad kõvasti muutunud. Saab nii lapsi hoida (lapselapsi siis)  kui ka  klaverit mängida. Mitte, et mul kummagi tegevuse vastu midagi oleks.

Seevastu on järgmine nädal ilusti  ära plaanitud. Nädala algul teeb natuke tööd ja nädala keskel sõidame kambaga (mina, meesinime,  meesinimese õdejas, õdeja mees ja minu koon) välismaale. Nii peen!  Põhja- Lätit läheme avastama. Plaan on minna marsruudil kodu- Ikla-Aluksne- kodu… näe, niimoodi:kaart 3

Nii, et kui keegi on seal varem käinud ja oskab soovitada mida seal nägema peaks, kus hästi süüa saab või kus mõnus telkida on, andke aga teada. Otse loomulikult teen ka ise eeltööd ja uurin  netist asju, aga te ju kõik teate kuldreeglit-RÄÄGI INIMESTEGA! (ja nad räägivad vastu, ma loodan) . 🙂

Retseptisoovitus on samuti naaberriigiga seotud. Nimelt oli aprillikuus Valka asja  (aprillis oli  suguvõsas lausa mitu juubelit ja muidusünnipäeva, mul endal kaasa arvatud). Poe külastamise kõrval külastasime ka samas majas asuvat bistroo või kohvikulaadset söögikohta. Mina võtsin tuunikalaga kokteilsalati, loomulikult oodates suutäit riisi ja heal juhul  ka kõike muud, mis  tuunikalasalati sisse käib. Näpust pidin ma seepeale võtma: riisi seal ei leidunud. See oli hoopis nii: alumine kiht keedetud ja riivitud kartulit. Keskmine kiht tuunikala omas mahlas . Ülemine kiht keedetud ja riivitud porgandit. Kõige peal kaste hapukoorest ja majoneesist ning peal riivitud keedumuna. Maitseks: kihtide vahele sidrunipipart. Superhea kraam, ma ütlen! Kuna   paar päeva hiljem  toimus meie väikeses töökas kollektiivis minu tähtpäeva tähistamine, siis inspireerusin kiirelt ning tegin seda ka kolleegide tarbeks. Kadus laualt kiiresti.

Aa, üks mõte ka mis aprillist meelde jäi.Mõeldud kõigile neile, kel 50nes sünnipäev  alles ees.:Enne  ei ole tore. Enne mõtled: ossajutt, mis mõttes, juba 50? Päev hiljem on palju parem, Siis sa mõtled: häh, mismõttes, alles 50. Minuga nii juhtus 😀

 

Lidia Petrovna

Minu tutvus Lidia Petrovnaga algas umbkaudu kaheksa aastat tagasi… kuigi ma ei teadnud ta nime. Arvasin kogu aeg, et ta nimi on  midagi muud ja otsisin teda internetist taga. Ei leidnud. Eile sain ta nime teada ja googeldasin uuesti. Ikka ei leidnud. See tähendab, et Lidia Petrovnaid oli seal lademes… aga mitte seda, mida mul vaja. Lidia Petrovna nimelt on  kanafileest, sibulast, majoneesist ja juustust koosnev ahjuroog. (Hoiatus: kaalujälgijatele edasilugemine omal vastutusel!)

Kohtumine Petrovnaga toimus nii: tol aastal töötas meie koolis kodunduse ja käsitöö õpetajana  R. Kahjuks oli ta siin  vaid aasta, teine inimene tuli emapuhkuselt tagasi. Kokandustunnis nad siis mingi klassiga seda kana valmistasid ja tõid ka veidi õpetajate tuppa maitsta. Ja kes siis täis suuga retsepti küsib, eksole. Komponentidest oli küll juttu, aga mitte tehnoloogiast. No ja nii see aeg läks, kevadest sai suvi, suvest sügis, R. oli kollektiivist lahkunud ja küsida polnud enam kelleltki. Välja arvatud sõber guugel. Aga hätta jäi temagi. Ja nii ma siis nikerdasin kana viiel erineval moel ja kõik nad kandsid hoopis teistsuguseid nimetusi.

Aga eile! Just siis, kui ma peffi arvuti tagant köögi poole sättima hakkasin, ilmus FB- seinakesele ekskolleeg R-i postitus  , mis omakorda  tõi selguse- küsiks õige otsesest allikast, mis  hüva roa nimi oli ja kuidas teda valmistada (ainult 8 aastat võttiski aega eks ole)  ja selgus saabus sekunditega:

Vaja: ahi, ahjunõu (vahet pole, plaat või vorm), kanafilee (mul eile oli kintsuliha), sibul, hea majonees , juust. Sool-pipar muidugi ka. Kogused oma maitse järele.

Lõika fileed pooleks (nagu hamburgerikukkel), tambi  lihahaamriga õhemaks. Lao ahjupannile, Laota kana peale õhukeselt viilutatud sibularõngad (ei pea ilusad rõngad olema peaasi et on õhukesed). Siis sool-pipar. Siis majonees. Siis juustukiht. Umbes 20 minutit 170 kuumusel ja lisaks kümme minutit 210 (või enam) peal, oleneb, kui krõbedat juustu soovid. Söö.

Jah. Mu elus on olnud palju tutvusi kellega ma nüüdseks enam ammu ei suhtle… aga vot selle tutvuse uuendamise üle olen ma ütlemata rõõmus. Spassiibo,  Lidotška!

P.S: Kas teadsite, et kui google otsingusse toksida kana sibul juust majonees tuleb esimesena ette sealiha prantsuse moodi  (mis just praegu  andis mulle teada, mida täna õhtul süüakse) 🙂

 

 

Knife-skills… and a partridge on a pear tree

Mul ON vaja mõttelindistajat, päriselt ka. Et ma nagu mõtlen mõtteid  ja kui soovin, panen need lindistama. Pärast laen need arvutisse, redigeerin veidi, lisan mõned emotikonid  ja oh sa sade, kus siis alles siis hakkab blogipostitusi laekuma. Pea lausa hakkab ringi käima.

Valmistan siis õhtust söömaaega ette (seda on korraga palju vaja valmistada –  on suurtel meestel suured teod isud) ja peas hakkab kummitama: On the first day of Christmas
my true love sent to me:
A Partridge in a Pear Tree.

Ja see töötab juba ise edasi: On the first day of Christmas my true love sent to me: ühe suure poti, kaks  liitrit vett, kolm tükki liha, neli nüri nuga, viis  klaasi kruupi, kuus suurt sibulat…
… and a partridge in a pear tree.

Nimetet muusika  ajus taustaks üürgamas  hakin  kuut suurt sibulat ja  tänan õnne, et meesinime mu neljast nürist noast vähemalt ühe (mu lemmiku) ära teritanud on. Kuidas ma ka ei püüaks, knife-skills ei tule mul kuidagi niimoodi välja nagu maakera parimatel poegadel. Niisiis  lõigun oma tavalises viil-sekundis- rütmis ja pean omaette aru: ammuks see noakäsitlus tähtsamaks muutus kui toit ise? Päriselt ka? Kas tõepooles ürgaegne kütt hoolis sellest kui elegantse liigutusega ta hirve läbi torkab? Või  keskajal vardas küpsetatud metssiga- kas siis juba huvitas sööjaid see, kui ühtlaselt ning sujuvalt see tükeldati? Või on see ikkagi  liiga hea elu teema- kuidas  söök kõhtu saab  muutub tähtsaks alles siis, kui kõht täis?

… and a partridge on a pear tree.

Õu, Iirimaa lõi värava!

Odrakruubipuder  ootab ahjus oma järge, sibulad ja lihakuubikud pruunistuvad pannil. Minu serveering näeb välja  suht keskaegne- hunnik toitu , kühveldage sisse.

Suur hunnik toitu… mis täidab kõhtu… and a partridge on a pear tree.

Oot, aga mis ajast pirnipuud ja põldpüüd kokku saavad? Juhul, kui see muidugi pirnipõld ei ole…

… lauldes vasakule ära…

… sööma.

 

Piimapäev

Kui sul sel kuupäeval midagi ees ei ole, tule ka. Alati on väga mõnus!

A3_piimap2ev_v2rv.cdr

Selline koogimõte tuli äkitsi

Eile tegime siis pärmitaignaga pizzalaadset toodet. Taigent jäi üle. Keerasin kaneelirulle, neid jäi ka üle. Tänaseks õhtuks olid rullidest saanud lutsutusrõngad (vt. barankad), kasta- neid- kange -tee- sisse- ja- tunne- elust- rõõmu teemal; noh nagu slaavlastest esivanematel, kel neid on (mul on). Ja nii see siis oli- tegin suure tassi teed (winterzeit), tempisin selle hea hulga rõõsa koore ja suhkruga ; hea raamat kuulus ka muidugi asja juurde. Aga tasane idee tekkis küll. Kõlas nii:

Kui sul peaks kaneelisaiu üle jääma, siis leota neid eelpoolnimetet tees, teejääk sega segi vahukoore, želatiini ja maitsetega, aseta saiad vormi ning teejääk vala otsa ning lase tarduda. Söö hiljem ja vaata, mis saab.

Minu masterplan aga näeb ette järgmist:

Teen saiakuubikuid, pruunistan nad pannil või, suhkru ja kaneeliga. Teen seda seni, kuni lahtikäiv koogivorm täis saab. Keedan selle tee valmis. Segan kuubikud selles kiirelt läbi. Siis klopin koore vahtu ja lisan Vana Tallinna likööri ning želatiini. Segan kõik (ka kuubikud) läbi ning jätan tarduma.

Päevakese pärast peaks juba lõigata kannatama.

Kui keegi on juba ette jõudnud minust selle mõttega- andke teada, kuidas oli. Kui keegi praegu inspiratsiooni sai- seda enam, Mina kavatsen laupäevaks ära katsetada, on põhjust ka.

Olge ise ka rõõmsad 🙂

Järjekordne supp olemasolevatest toiduainetest

Loe: porru- tomatikraam

(kes veel ei tea, mul on siin palju söödikuid, nii et jagage koostisosad meelevaldse arvuga)

Vaja on: porru (no vast 300-400 g), 1 punane paprika, 1 purk konservmaisi (Säästu), 1 pizzakate (Nõo), 3 puljongikuublast (Knorr, kana oma), 5 keskmist kartulit, 1 vahukoor (400 g Alma), sool-pipar- ja purgi seest suur lusikatäis mingit chillit (mul oli sambal oelek … aga karripasta ajab sama asja korda). Muidugi on abiks ka või, õli, vesi , pliit, lusikas, pann ja keedupott.

Niisiis:

hautab see porru ja maisi  koos paprikaga võis vähese soolaga ilusasti ära

ajab keema vääääääikese törtsu vett ja keedab kartulikuubid paar minutit edasi

siis segab eelpoolnimetet asjad kokku (poti sisse) ja praeb pannil pizzakatte singikuubid

praetud kuubid lisab potti.

Siis juurde liiter tomatimahla ja vürtsidega maitset.

On jah päris terav teine. Vala juurde pakk vahukoort ja naudi.

Nämm.