Järjekordne supp olemasolevatest toiduainetest

Loe: porru- tomatikraam

(kes veel ei tea, mul on siin palju söödikuid, nii et jagage koostisosad meelevaldse arvuga)

Vaja on: porru (no vast 300-400 g), 1 punane paprika, 1 purk konservmaisi (Säästu), 1 pizzakate (Nõo), 3 puljongikuublast (Knorr, kana oma), 5 keskmist kartulit, 1 vahukoor (400 g Alma), sool-pipar- ja purgi seest suur lusikatäis mingit chillit (mul oli sambal oelek … aga karripasta ajab sama asja korda). Muidugi on abiks ka või, õli, vesi , pliit, lusikas, pann ja keedupott.

Niisiis:

hautab see porru ja maisi  koos paprikaga võis vähese soolaga ilusasti ära

ajab keema vääääääikese törtsu vett ja keedab kartulikuubid paar minutit edasi

siis segab eelpoolnimetet asjad kokku (poti sisse) ja praeb pannil pizzakatte singikuubid

praetud kuubid lisab potti.

Siis juurde liiter tomatimahla ja vürtsidega maitset.

On jah päris terav teine. Vala juurde pakk vahukoort ja naudi.

Nämm.

15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla

Minagi pätsasin täiesti süüdimatult selle meemi ühest blogist ja tema omakorda pätsas selle teisest blogist ja too omakorda hoopis kolmandast. Ja nii see lumepall veerema läkski.
Vaatame siis, palju punkte tuleb 🙂
1. Veiniklaaside komplekst, kus on 8-12 klaasi.
Esiteks, ma olen kohutav klaasilõhkuja. Teiseks – vihkan klaasikilde. Ja ega veinigi eriti armasta. Seega on mul kodus viskiklaasid (vähem kui 8) ja viinapitsid (rohkem kui 12). Usun pugem, et mistahes jooki saab tarbida mistahes õõnesnõust :). Null
2. Vähemalt üks ilus vaip.
Mulle mu väike vaip kempsus täitsa meeldib. Üks
3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht.
Siin pole nii palju ruumigi, et mul mingi eraldi töökoht veel olla võiks. Läpakaga lesin diivanil, kui pabereid majandada vaja, kui nõusid pesen, siis seisan kraanikausi ees. See koht on loogiliselt kujundatud küll :). Aga üldiselt Null.
4.Unikaalne leid kirbuturult
Oo jaa :). Mu lemmikleid, kusjuures, läks kahjuks katki- see oli kempsupoti- kujuline keraamiline ohtra kullaga tuhatoos (nii umbes 10 cm kõrge), kus prill- laua ülestõstetud kaanel ilutses kuldses kirjas “Rest your weary ash” 😀 (ma googeldasin praegu, et äkki leian pildi, aga need, mis seal on on suisa koledad minu oma kõrval). Punkt läheb kirja. Kokku siis juba kaks.
5. Mugav madrats
Mul pole voodkitki :). Null.
6. Vähemalt üks kunstiteos
On ikka, aga mitte seinal. Seal ilutseb hoopis 5000ne kokkupandud puzzle 🙂 Üks. (kokku kolm)
7.Üks elus asi
Püsivalt resideerub neid siin viis (mees, poisid, koer ja ma ise ka. Vahelduva eduga lisandub veel 6- tütred meeste ja lastega :D. Korteri suurus on 51 m2. Punkt kirja. (Nüüd siis juba neli)
8. Fotod sulle kallitest inimestest
On seintel, on albumites. Kohe mitu. Punkte- üks. (Viis)
9. Väike õmbluskomplekt.
Mul on isegi õmblusmasin. Ja ma ei karda seda kasutada :). Punkte-üks (Kuus)
10. Nõudekomplekt külaliste tarvis.
Nõusid on mul nii palju, et võin rahulikult 10 külalist ära toita. Probleem on pigem lauapinna leidmisega kuhu nad kõik istuma mahuvad 😀 Üks.(loe: seitse)
11. Kohvi ja/või teekann.
On. Kohvikannon siis presskann ja teed meeldib mulle vanamoodsalt teha- zavarka tõmbama ja kuuma vett maitse järgi juurde. Kann on pärit minu vanematekodust ja valmistatud Riias kusagil 50ndatel. Punkt järjekorras kaheksas.
12. Vähemalt üks pudel vahuveini
Tänan, aga ma eelistan alkovaba limonaadi. Null.
13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga.
On mitu. Hangitud erinevatel aegadel ja erinevate tööde jaoks, aga kõik on head. Kõige lemmikum on selline keskmise suurusega Fiskars. (Mulle Fiskarsi asjad üldse istuvad hästi). (üks, üheksa)
14. Taskulamp
Ma elan maakohas. Sellega on vist kõik öeldud. (üks, kümme).
15. Usaldusväärne tolmuimeja
Vot sellist imeasja ei ole minu silmad isegi veel näinud mitte. Ja ega väga puudust ka ei tunne, käsiharjaga on nii väikese pinna peal kergem manööverdada. Muidugi kui leiduks selline, mis oleks nii umbes vahvlimasina suurune, kaaluks mitte üle kolme kilo ja tõmbaks tolmu nagu magnetiga meetri raadiusest, siis selle ma võtaks küll. Esialgu toimetame niisama harjade ja moppidega.
***
Niisiis 15/10. Polegi nii paha.
Samas, ega ma enam nii noor nüüd ka pole.
Samas, ega ma kogu seda kola eile soetanud 🙂

Tsiteerides (lapsepõlve)klassikuid

täna terve päev üks lause kummitas peas ja ma nägin lausa mitu tundi vaeva määramaks, millisest raamatust seesinane pärit oli. Välja mõtlesin mugudi… aga ei ole see esimene (ega ilmselt mitte ka viimane) kord, kus mu väiksesse arulagedasse pähe mingi sõnum (tsitaat, viisijupp) kargab ja leierdama asub.

Meil õega on selline kaksikumõtlemine (ei, me ei ole kaksikud), et näiteks mingit laulu laulma hakates alustame ühehäälselt ja siis (absoluutselt lambist, poole sõna pealt) võtame korraga nõuks teist häält laulma hakata. See juhtub nii veidratel momentidel, et seda pole muudmoodi võimalik seletada, kui lihtsalt ekstreemse “ühel lainel olemisega”. Ja otse loomulikult lugesime omal ajal samu “noorsookirjanduse” nime alla käivat lektüüri ning pikkisime elus ette tulevaid olukordi sealt laenatud tsitaatidega. Siinkohal pakungi selle blogi lugejatele veidi äraarvamisrõõmu- kas tuleb tuttav ette? Millistest raamatutest/luuletustest on pärit järgnevad laused?

Niisiis väike väljakutse, eriti osavad peaksid ära tuvastama ka algallika/autori :), 45-55 vanuses lugejatele peaks see olema käkitegu  🙂

1. Hurraa, hurraa, hüüab kogu pere!
2. …Ki-kaa-kaa-kaa teeb kanake… ja peab ärkama
3. Oh Lembitu,  Lehola vanem sa, nüüd rutta, meid rüütlitest lunasta!
4. …sest ta on kangekaelne nagu vana kits
5. Den horošõi, suho, tiho, pionerõ i šalaš…
6. Ma ei söö üldse kunagi piimasuppi! Kodus ka ei söönud!
7. Vääks, vääks, titeke- hoiab käest kinni…
8. Meelespepead

Appi-appi, kui ma seda siin kirjutama hakkasin, oli peas mustmiljon tsitaati ja nüüd sihuke lünk korraga… olete teretulnud täiendama (aga filme mitte pakkuda, see on hoopis teine teema ) 🙂

Aga muidu tuleb tuttav ette?

Selline mõte tuli pähe just nüüd

Vanemad (loe: staažikamad) blogijad ilmselt mäletavad sellist mõistet nagu meem; tänapäeval tehakse pigem igasuguseid tääge või siis küsitakse oma lugejatelt: õu, kullakesed, aga kuidas teil? Mida te minu blogist lugeda tahaksite? Esitage küsimusi? tehke no midagi, siis ma tean, millisest teemast mahlad taas välja imeda ja värki.
Aga ma nüüd teen veidi pea peale pööratud teemat ja küsin ise viielt blogijalt asju, mida ma teada tahaks (ja olete teretulnud mu eeskuju järgima).
Niisiis, Mac, palun räägi meile Ellie ja su kaasa suhetest,
Siit blogist sooviks teada rohkem teemal- kas on ka plaan “maale elama” olemas? (kunagi oli see teema jutuks)
Märgiks ära ka laborihiire, tahaks kuulda lõuna vs põhi, plussid ja miinused
ja siis (lihtsalt huvi pärast) anda teema üle Lindale:ja teema oleks : mina, muusikaõpetaja 😀
ja (last, but not least: Eliisabet, )elu võimalikkusest väikelinnas?
Te võite nüüd mind sarjata kogu südamest ja ka täiesti rahulikult vastamata jätta… aga no ikkagi oleks põnev kuulda teie mõtteid 🙂
Ja kui see mõte tundub järgimist väärt, ärge kõhelge ega kahelge 😀

Oo, kevad…

Ma siin mõned ajad tagasi rääkisin, kuis pääsukesed taas koju tee leidsid.
Täna vaatas meesinime neid taas heldinult (näha polnud suurt midagi, kuulda vaid) ja teatas rõõmsalt:
“Seksivad, nurjatud” 🙂
😀

Tempo, tempo

Istub Juunior siis Meesinimese läpaka taga ja püüab arveid maksta (nutikaga pole seda tema arvates mugav teha). Arvuti ei liiguta pooltki nii kiiresti, kui Juuniori arvates vaja oleks ja see ajab ikka närvi küll.Niisiis istub ta seal helesinise ekraani ees ja kirub omaette.

Mis sul viga on- manitseb Meesinimene-, see riistapuu on peaaegu 15 aastat vana!

Ainult 15- turtsub Juunior-, mina olen 22 ja ikka mõtlen kiiremini!

Kas pole puhas õnn, et inimesed nii kiiresti ei vanane kui arvutid?

Kolmanda klassi matemaatika, see on imelihtne. Abiks on tahvelarvuti.

Põnn ei saa pihta, kuidas ülesannet lahendada.
Mari mõtles välja ühe arvu. Siis jagas ta selle arvu 8-ga ja liitis 10. Vastuseks tuli 12. Mis oli see arv, mille Mari algul välja mõtles?
Me meesinimesega pööritame silmi:
1. Maril on igav?
2. Küsi Mari käest, kui teada tahad.
3. Me ei ole ausalt öeldes eriti hoos kolmanda klassi mataülesandeid lahendama.
Aga olukord nõuab ohvreid ja meie, humanitaarid, üritame loogiliselt mõelda:
1. Kui vastus oli 12, siis enne seda 10t lisades pidi olema 2.
2. See 2 tuli mingist arvust, mis jagati 8ga, järelikult , et alguspunkti tagasi saada, peab nüüd 2 korrutatama 8ga. Ja me kõik saame vastuseks 16.
3. Maril on endiselt igav.
Aga põnn ei saa ikka aru.
Seletame siis:
-Vaata, Põnn, sa tuled koolist koju ja kusagil poolel teel kaotad ära oma tahvelarvuti. Mis sa siis teed?
– lähen otsima.
– Kuhu sa lähed siis?
– lähen tagurpidi sinna, kust tulin.
– Novott, selle ülesandega on täpselt sama jutt.
Põnn: AAAAAAAAAAAAAAAAA 🙂

On the road again…

Mu armas lõpuklass nägi täna ajalootunni alguses välja nagu kamp koomas nälkjaid… mõne erandiga siis. Sest üks tüdruk oli mu õhku visatud mõtte kinni püüdnud ja visandanud plaane lõpuekskursiooni asjus. Või siis kahe erandiga, sest üks noormees andis ootamatult adekvaatseid vastuseid. Või siis kolme erandiga- põhitegija püüdis endiselt vaimukas olla. Või siis veel paari erandiga, kellel oli meeles klassitunnistus veerandi esimesel päeval tagastada. Ja see seitsmes ka; tema tahtis muidu tähelepanu. Kaheksas oli mures, et tal pole vihikut- see oli minu laual. Üheksas kallistas mind kõvasti ja soovis privaatselt head uut ( klass tegi seda kollektiivselt niikuinii). Kümnes oli niisama armas ja rahulik, nagu alati.
Mul klassis ongi 10 last. Pool aastat veel. Peame tutipeo- plaane :). Pea see maikuu ei tule 🙂

See kohutav tundmatu asi. KOIB

Teiste blogisid lugedes leiad kohati ikka mõne seiga, mis sind kõnetab. Aga alustagem algusest.

Minu laste sünd jäi segastesse aegadesse. 3,5 vanusevahega suutsid nad end nii ära sättida, et Seenior sündis ENSV’s ja Juunior EV’s. täpselt seitse päeva peale seda, kui rublad kroonideks moondati.Meil polnud sellest trikist kasu, saime  toonase  abikaasaga kahe peale 20 krooni ja 40 senti. Polnud just eriti palju.

No ja siis me niimoodi elasimegi; tööd, leiba ja õnne otsides. Elukohti vahetades- kus paremat pakuti, sinna läksime. Ja saime vastu pükse nagu alati. Kas peaksin rääkima siinkohal kahest nädalast, kus toitusime soola ja veega keedetud mannast? Parematel päevadel kohalikust laudast saadud kontide abil keedetud puljongist? (aga üürid, maksud ja muud elamistasud said tehtud ja riigi palge ees olime tubli noor perekond).

Mingil hetkel jõudis E’le (toonane abikaasa siis) kohale, et erasektor on kahtlane äri ning riik vähemalt ei jäta maksmata, olgu siis rahanumber pealegi see, mis ta on (et olgu vähemalt olemas. Nii sai minust aastal 1994 meremehe naine. Ja me arenesime.Isegi toidulauale ilmusid manna kõrvale muud asjad. Liha siiski mitte eriti, pigem odavamad vinkud ja värk.

No ja siis oli üks mälestusväärne päev 1995 sügisel (septembris). Kõik võlad olid makstud ja ma võisin poes endale pisut vabamaid käsi lubada. Juunior oli suvel kolmeseks saanud, tüdrukute lasteaiamaksudeks raha ei jätkunud ning nii ma nendega kodus istusin.,

Olgu öeldud, et emapalgast võis toona vaid unistada.

Igal juhul sain ma just veidi finantsi oma kodus tehtava töö eest, maksehäirelambid ei põlenud kuklas ning ma otsustasin teha TÕESTI HEAD SÜÜA. Ostsin kolm kanakoiba.Kartuleid.Värsket kurki. Hapukoort.Ja mõtlesin kogu tee poest koju, et assaraisk, kui hea see olema saab ja lapsed rõõmustavad.Muidugi saigi hea. Ja isegi lauda katsin lina ja salfakatega ja.

Seenior ja ma pugisime end mõnusalt ümmarguseks. Juunior kõõritas umbusklikult kanakoiba ja päris: mis see on? Vastasin ausalt. see on KOIB.

Juunior jäi rahule, sõi ära kurgid ja kartulid ning lahkus lauast.Koiba ei puudutanudki…

… ent naases minuti pärast ja avaldas: “Te võite minu papagoi ka ära süüa”.

🙂

…nojah, koib, koi, papagoi, mis seal vahet…

ega Juunior pole siiamaani suurem asi lihasööja-lilleke. Lapsepõlvetrauma äkki? 

😀

Kaktuse päästmine

Ma ei räägi täna sellest, kuidas mu suvine karjäär vahetus taas aastaringse karjääri vastu (pikk jutt), ega sellest, kuidas pealinnas suvitanud Põnn on suureks saanud (veel pikem jutt)… täna tuleb juttu kaktusest.

Kaktus, nagu ma töölt naastes teada sain, oli õues jasmiinipõõsa vilus ilutsenud juba kuu aega. Ent polnud lihtsalt kedagi mu tähelepanu selle pihta juhtimas. Umbes kell neli õhtul see siiski juhtus. Kaktuseomanik, taim ise ja mina juhtusime olema lihtsalt umbes 10-meetri-trajektooril.

Tädi: Kuule, ega sul ei ole kaktust vaja?

Ma:Mis kaktust?

Tädi: Näe, seda siin! (ja ma näen esmakordselt kaktust, mis väidetavalt on jasmiini all juba kuu peesitanud). Ta on nii suur, mulle ei mahu tuppa ära. Äkki keegi vajab?

Ma: (hindavalt, samas otsustavalt) Olgu, kui see homme veel siin on, lasen ära viia.

Käin poes. Teen tööd. Teen süüa. Käin koertega õues.

Teen veel tööd. Loen raamatut. Ilus raamat on. Kell on 22.30. Kaktus tuleb meelde ja hakkab hale. Et väljas sajab ja on jahe ja tema on troopikavärk ja on hale teisest ja.

Küsin mehe käest, kuidas ta kaktuse päästmisse suhtub.

Ta ei suhtu eriti midagi, ajab jaki selga ja ütleb, et lähme siis.

Ma võtan taldriku (pigem vaagna) (et kui kaktus on läbi vettinud) (et koolis põrandat ära ei leotaks).

Valgustan seasilmaga teed (see on see taskulamp välgumihkli otsas). Kaktus on alles. Okkaline. Meeter pikk. Torgib. Mees udjab ta sülle. Kõndida on 100 meetrit. Ma kappan igaks juhuks ees minema, et kui ta (mees, mitte kaktus) ümber mõtlema peaks. Selja tagant kostab puhkimist. Meetrine kaktus kaalub kindlasti midagi, läbivettinud lillepotist rääkimata. 

Jõuame kooli ette, ma avan ukse ja panen vaagna ilusti nurka. Vaatan õue. Mees on suitsu ette pannud ja hingab sügavalt. Ootame koos kaktusega, kuna paus lõpeb. Kaktus saab ilusti nurka soodsasse atmosfääri. Seal on soe ja kuiv. Juua peaks tal jätkuma.

Meie läheme käsikäes koju. Tänase päeva heategu on tehtud.

Homme panen pildi ka, siis võite mulle teada anda, mis selle taimekse nimi on. Ehkki ma tean- Juula. Ta on lihtsalt Juula nägu.

EDIT: Lubatud pildid on kohal.