Haavad ja augud. Ja koerad.

Siit ei tule nüüd mingi meditsiiniteemaline jutt (või noh, vähemalt mitte rebenditest ega mädanikest). Aga võtame nüüd siis otsast peale.

2022 ei alanud üldse hästi. Juhtus selline lugu, et, mu koeral avastati melanoomkasvaja suulaes. Biopsiad ja kõik muud jutud ja prognoos oli : peale mitte kõige odavamat operatsiooni oleks maksimaalselt veel 1, 5 aastat elu jäänud. Kui kvaliteetne see elu olnuks, seda loomulikult ei teadnud keegi ette. Raske südamega otsustasime mitte opereerida ning anda sõbrakesele nii palju aega kui talle veel jäänud on. Ravimid muidugi peale ja kõik muu võimalik, et vähegi mugavamaks elu muuta. Agressiivne sõraline aga lisas tempot ning 7. juunil lippas mu armas koer juba teisel pool vikerkaart.

Loetud päevad tagasi küsiti mu käest kas oleksin nõus ühele koerale mõneks päevaks hoiukodu pakkuma, tegu siis päästmist vajava tõukoeraga. Loomulikult olin nõus. Meesininime küll kurjustas- ma kiinduvat niimoodi ära, et pärast on jälle kurb ära lasta ja nii edasi aga mul oli argument millega ta ära veenda- esiteks pole meesinimest noil päevil koduski ja teiseks on teda juba päriskodu ootamas. No ja nii jäigi.

Kokkulepitud ajal sõitsime siis koera ära tooma. Kõhnuke, arake ja alandlik, samas ääretult sõbralik. Autos surus end mu vastu, tegin talle palju paisid ja kinnitasin, et kõik saab korda. Minu juurde jõudes selgus aga asjaolu- koer, kes on harjunud maamajas vabalt lippama kardab treppe nagu põrgutuld. Ja ma elan kolmandal korrusel. Niisiis ei olnudki midagi muud teha, kui leida alternatiivne hoiukodu kus treppe ei sisaldu. Sinna sõbrake mu juurest sõitiski.

Ja siis ma istusingi üksi kodus. Päike oli juba loodes, aknast paistsid sügislehtedes puud ja mingil põhjusel ka tükike vikerkaart. Ja siis ma nutsin. Ikka korralikult. Selle koera pärast, keda ma aidata ei saanud aga kellel veel lootust on ja selle koera pärast ka, keda ma aidata ei saanud ja keda enam ei ole ent kelle elu meenutab mulle siin kodus iga nurgake, kelle nähtamatuid jälgi on täis kogu õu ja kellega koos läks teisele poole suur tükk minu südamest. Auk jäi järgi. Kuna see auk kinni kasvab- ei tea.

Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Mõnest ammusest kogemusest tean, et see vastab tõele. Aga ühest asjast sain küll aru: suurt auku lusikatäie tsemendiga ei lapi. Nüüd siis lasengi Isand Ajal oma tööd teha ja ootan. Ja ootan. Ja ootan…

Järeltulevad põlved vol 2

Internet on imeline. Olgugi, et kõik eelnimetatud põlved elavad minust alla kilomeetri kaugusel, ei näe ma neid kaugeltki mitte iga päev.  Info ja emotsioonide jagamiseks on  Seeniori ja Juunioriga sisse seatud messengerigrupp. Väga hea, et on, kust ma muidu saaks teada, et  Vidin (poisslaps, 6 aastat vana) parasjagu hambaid vahetab või et  Pudin (tütarlaps, 4. a vana) toodab selliseid küsimusi, et ole aga mees ja oska vastata. Näide 1: Emme, kas hobusele võib huulepulka panna? (Seenioripoolne vastus: Ainult siis, kui tema emme lubab) või näide 2: Emme, kas merineitsi sees on liha? (Seenior viis jutu mujale, minu pakkumine oli , et rohkem nagu kala).

Aga Põnni (poisslaps, 13 aastat vana) mõttemustrid on tõeliselt next level. Näide 3:

On esmaspäev, kell 17 peaks Põnn olema trummitunnis. Kell 16. 50 saan sõnumi Põnni õpetajalt.

Õ: Kas Põnn tänan tundi tuleb?

Mina: Muidugi! (ja torman Põnni välja ajama, mul ka polnud meeles, #aastaema ).

Põnn läheb kodust välja, trummitundi on 5 minuti tee. Kell 17.30 saan õpetajalt uue sõnumi:

Õ: Aa et ta siis täna ta ei jõudnud. Pole midagi, eks siis neljapäeval uuesti.

Mina: Mis mõttes ei jõudnud? Õigel ajal astus kodust välja…

Õ: No siin teda igatahes ei ole.

Mispeale mina istusin nagu sütel ja trummeldasin ise närviliselt oma sõrmedega ettejuhtuvate esemete pihta. Põnn saabus kell 18 ja paar minutit lisaks.

Mina: Olgu su vabandus parem ikka väga hea!

Põnn: Mis mõttes?

Mina: Miks sa trummitun di ei läinud?

Põnn: Aga mu trummitund on ju teisipäeval!

Mina: Alati on esmaspäeval olnud ! (Tegelikult eelmisel aastal oli üks kord teisipäeval ka).

Ja nii me seal siis vaidleme teemal esmaspäev- teisipäev. Ütlen  Põnnile, et mingu ära õppima ja unustagu tänaseks arvuti. Põnn kaob oma tuppa, Ja siis jõuab mulle kohale. Lähen lapsele järgi. Põnn on hästi kurb ja huuled värisevad.

Mina: Kuule, Põnn, ma vist sain aru, mis sinu arvates juhtus. Kas võis olla nii, et sa arvasid, et ma ajan ise midagi sassi ja arvan, et sinu tund on esmaspäeval ja ajan su lihtsalt lampi tundi? (Põnn noogutab pisaraid neelates, näitan talle õpetaja sõnumit ja me lepime ära. Selles lepime ka kokku, et kui ta arvab, et mul ei ole õigus, siis ta ütleb mulle seda ja uurime koos järele, mis värk siis ikkagi on),

Lõpp hea, kõik hea. Ja arvutisse sai ta  peale õppimist ikka ka. Ega laps pole süüdi, et kõigi ajud ühel sagedusel ei tööta.

Lapse mure

Pole olemas lolle küsimusi. Mõnikord on vaid sellised küsimused, millele raske vastata. Siis vasta võimalikult lihtsalt.

Pilt 1: Eile. Mina ja Poiss (6. klass)

Seitse

Blogul oli eile sünnipäev. Oleks ta inimene, peaks varsti kooli minema.

Palju õnne!

(ja mulle rohkem viitsimist kirjutada) 🙂

Milleks?

Tõesti, milleks? Miks peab inimene end kogu aeg kellelegi tõestama? Inime ju ise teab, kes ta on (või siis ei ole).

Jutt ei ole minust.

Need, kes Venemaa selgeltnägijate tuleproove jälgivad ilmselt teavad, et algas 17. hooaeg. Täna sai vaadata 2. osa.

Ma tõesti tahaks aru saada… aga vist ei saa. Ma proovin mõista.

Mitte nii must-valge

Ma ei tea, kas keegi mäletab, aga 2014 sügistalvel levis näoraamatus sotsiaalmeedias üleskutse challenge postitada  viie päeva jooksul iga päev üks must- valge pilt ning  kutsuda ka täägida  üks sõber sama tegema. Ma tookord jagasin oma fotosid ka siin ja siin ja siin ja siin ja siin ka . Täna  püüdsin arveid klaarida oma hot.ee postkastiga  (ta kangekaelselt väitis mu parooli vale olevat. Igatahes saime parooli vahetatud ja mina üle poole aasta kirju lugema. (Olgu öeldud, et igapäevatoimetuste jaoks on mul hoopis teine aadress). Postkastis  ootas mind selline kiri: Otsisin netiavarustest pilte harjutamiseks. Teie pilt jäi valikusse ja proovisin sellel kuidas oleks võimalik mustvalgele värve lisada. Jagan ka Teiega tulemust. (Inimese nahavärv on paras pähkel)

Jutt on neljanda päeva pildist:

Värvilisel kujul selline:

Kuna ma  nagu mäletan, et  originaalpildist on ka värvipilt olemas kirjutasin vastu, et kleit on tegelikult hele sirelililla. No ja Ülikooli aula seinad pole vist päriselt ka sellist värvi kunagi olnud.

Nüüd aga veetsin rõõmsa pooltunni oma vanu fotosid sirvides- pole lilla kleidiga pianisti kusagil. Must- valge on küll. Nüüd ma siin istun ja nuputan- kas  kadunud eksemplar ikka oli päriselt olemas või on tegu vaid mälestusega?

Rohelist tooni (ehkki sobiks mätšiks silmadega hästi) mulle kanda ei meeldi. Roheline värv meeldib küll.

Vihmase ilma loba

Väljas valitseb kõigi koleilmade kuningas ja enne reedet erilist paranemist ei lubata. Nädalavahetus see-eest tõotab soe tulla. Peaasi, et liiga soe ei tuleks 🙂  (kärss kärnas ja maa külmunud, eksole).

Tegelikult on patt  paari piisa üle nuriseda kui mujal nagu oavarrest sajab. Ma pole muidugi ise näinud kuidas sealt oavarrest täpselt sajab… aga  uskugem siis vanasõna ja võtkem arvesse, et seda on palju.  Siin võin lihtsalt vihmariided ja kummikud selga panna, seal ilma kummipaadita pole midagi peale hakata. Aga kuna hetkel õue asja pole (isegi koer on ära tabanud, et selle ilmaga pole õues eriti tore), siis toas on alati midagi teha. Kasvõi blogida.

Ma peaks tegelikult  reisimuljed üles kirjutama, seni kuni kõik veel värskelt meeles on. Meie väike Põhja -Läti tripp kujunes hoopis pikemaks, kui esialgu plaanitud:  Pärnust mööda mere äärt  Kalingradi oblastini välja ja sealt ringiga tagasi. Ette olgu öeldud, et kuna asi oli ekspromt, siis olid ka inimesed, kohad ja sündmused ikka vastavad. Seda ikka heas mõttes :). Aga sellest pikemalt teine kord.

Käimas on viimane puhkusenädal . Ma juba  ootan , millal tööle saab, päriselt ka. Seda mitmel põhjusel: mulle meeldib mu töö (kohe väga palju meeldib, ma ei vahetaks seda naljalt millegi vastu), palka tahaks saada (juuni lõpus laekunud vahendid on ammui otsas),  mul saab jälle olema klass, mul on miljon ideed mida  sel aastal huvitavat teha, ma tahan näha, kui palju mul sel aastal klaveriõpilasi on (eelmine aasta oli muusikastuudio esimene aasta, terad ilmselgelt eraldusid sõkaldest; see, et pilli tuleb harjutada on paratamatus. Kui muu elu kõrvalt pillimänguks aega ei jää, siis tulebki vaikselt valikuid tegema hakata. Mitte, et selles midagi halba oleks, vastupidi. Igaüks peab saama võimaluse proovida ja otsustada, kas tunneb oma ära või ei. Nii lihtne.Õnneks mul selliseid ei ole, kes mängivad klaverit kuna “ema käseb”).  Oh, neid põhjuseid on tegelikult mitmeid veel, kõik ei tule lihtsalt meelde.

Aa, sellest tahtsin ka rääkida… mäletate seda küsimust:19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?  Ma saan aru, et see on kusagilt tõmmatud ja tõlgitud küsimused… aga tegelikult tahaks teada, kas poleks mõttekam küsida MILLAL SA VIIMATI MIDAGI PABERILE KIRJUTASID  JA MIS SEE OLI?  See oleks palju põnevam. Kui suur osa reaalselt igapäevaelus paberit ja pastakat tarbib, peale põhikooliõpilaste muidugi? Kuidas tänapäeval gümnaasiumis ja ülikoolis käib? Konspekte ikka tehakse või käib kogu õppetöö erinevate keskkondade ning e-maili teel? Päris põnev oleks teada.  Mul on tihti paber ja pastakas kasutusel… aga need inimesed, kes töötavad muudel elualadel? Kui palju konkreetselt sina pastakat ja paberit tarbid? Paar suve tagasi kui  lisaraha teenimise eesmärgil kaupluses müüja olin, siis  ainukesed reaalsed  numbrid, mis pastakaga kirja said, oli taaratšekkide kogusumma ja lotopiletite aruandlus. Kogu moos. Ja peale tööpäeva olin nii laip, et pastaka ja paberi kasutamine muudel eesmärkidel ei tulnud meeldegi…

Ühe blogipostituse  kommentaar tegi aga vihmase päeva lausa lõbusaks (jutt käis rinnahoidjatest) : Nojah. teadküll neid, mis on nahavärvi ja kergelt koonuses. Mitte seksikalt koonuses, nagu Madonna omad, vaid niimoodi nukralt koonuses…  Need “nukrad koonused” tõid niiiiiii palju mälestusi ja selle pesuesemega on  mul üldse omaette teema. See väärib omaette postitust (ja eelnevat  googeldamist, sest ma ei mäleta, et oleksin omal ajal seda pesueset nõrkemiseni pildistanud; noorem lugeja aga ei saa  illustreeriva materjalita aru, sest ausalt, tolleaegne pesu oli ikka ulme).

Kena vihmapäeva jätku siis!

 

 

Kasutute faktidega kasutu postitus

Lugedes nii mitmestki blogist seda 55 küsimust/vastust  postitust  pidin järjekordselt tõdema- inimesef on nii sarnased. Ja nii erinevad. Ja kõik need küsimused panid enesegi käest küsima: a kuidas mina? a mis mina? ja edeva inimesena kohe siinsamas seda tervele maailmale kuulutama.  Selle asemel, et nõusid pesta. Küsimustiku  sain  loomulikult ka kellegi teise blogist. Niisiis…

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPI UKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI? Need ei käi korralikult kinni, seda esiteks. Ja pealekauba kipub tihti uksel riidepuu asjadega, mida mul hommikul vaja läheb.

2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠIGEELE KOJU KAASA? Ei võta. Mul on oma šampoon, teisi ei tarbi.

3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI? Mis ajakirjades need kupongid on? Tundub, et ma ei loe neid… (loen enamikke väljaandeid netis)

4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT? Kui mul allergiatabletid kaasas, siis mesilaste.

5. KAS SUL ON KORTSUD? Käisin praegu peegli juures vaatamas. Mõned on… aga suht pisikesed ja palju neid ei ole.

6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL? Kui üldse, siis pigem muigan

7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID? Mõnikord loen numbreid tähthaaval (ü-k-s,-k-a-k-s,-k-o-l-m … jne, iga täht üks samm).Lapsena koolist tulles kui bussilt maha sai oli koduni s-a-d-a-k-a-h-e-k-s-a .

8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD? Ikka

9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI? Ei tule hetkel meelde

10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID? Ei… aga klõbistan neid küll

11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON? Voodit ei ole, see ei mahu meie elamisse. Kui ses suhtes midagi muutub, siis hangin.

12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL? Mul ei käi see niimoodi nädalakaupa. Ja instrumentaalmuusika meeldib rohkem. Üks lemmikuid: https://www.youtube.com/watch?v=63g85wwB12g

13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT? Lasku käia kui sobib. Mulle näiteks ei sobi… aga ma pole mees ka.

14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID? Ikka. Spetsiaalselt kinno ei lähe … aga kui telekasse ilmneb – palun väga. Aa ja muidugi Simon’s cat on võrratu.

15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD? Piima. Vett.

16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID? Kananagitsaid ei söö. Kui ise mingit näputoitu kanast teen, siis tartarkaste, tzatziki i või küüslaugukaste.

17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK? Neid on palju.

18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA? Love actually

19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL? Kas postiga saadetud käsitsi kirjutatud kutse  kvalifitseerub siia? Eelmisel kevadel.

20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA? Eip

21. OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI? Eip, ma ei juhi autot

22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB? Grillitud juustusai

23. MILLAL SA TAVALISELT MAGAMA LÄHED? Oleneb. Mõnikord kell 23, mõnikord 03

24. KAS SA OLED LAISK? Oleneb, mis vaja teha on. Mugav olen küll.

25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL  MARDIPÄEVAL RIIETASID?Halloween jõudis siia siis, kui mu enda lapsed olid tited. Mina riietusin nagu ikka- mardipäeval tumedaks, kadripäeval heledaks.

26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD? Eesti, vene, inglise. Soome keelest saan aru ja kui vaja, räägin ka. 

27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA? Ei

28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID? Mõnd mõnusat seriaali ikka aga need ei klassifitseeru seebikateks.

29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?Jah. Juba tabureti otsa ronimine on probleem.

30. KAS SA LAULAD AUTOS? Ei. Ma laulan iga päev tööl, mul pole selleks vaja autosse ronida 😀

31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL? Ei, vt.p.30

32. KAS SA TANTSID AUTOS? Möhh?

33. MILLAL VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?Kui ma olin 16. (loe: ammu)

34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD? Kust otsast? Võtame või “Viiuldaja katusel”, mis seal imalat on?

35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED? Eip

36. LEMMIKKOOK? Ei armasta kooke (ega üldse magusat). Võileivatort?

37. KAS SA USUD VAIMUDESSE? Jah, loomulikult (täpsemalt: usun energiasse). 

38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET? Muidugi. Kellel poleks.

39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE? Eip

40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI? Mis vahet seal on?

41. NIKE VÕI ADIDAS? Merrell

42. CHEETOS VÕI LAYS?  Kartulivahvlid 😀

43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED? Mõlemad

44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID? Kooli ajal oli kohustuslik. 

45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA? Eip

46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?  Laste sündides, jah.

47. KUUM VÕI KÜLM TEE? Vahepealne

48. TEE VÕI KOHV? Kohv. Vahet pole, kas kuum või külm

49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?Helesinine

50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI? Muidugi

51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA? Piisavalt. Aga ma ei pea vee peal püsimiseks ujuma, hõljun niisama.

52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD? Jah, Kuldvillaku, Miljonimängu, lauluvõistluseid….

53. KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID? Mõlemad on head

54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE? Miks vinguda? Tuleb selgitada milleks asjad head on ja siis enamasti  (kui ära põhjendad) saadki. Kommunikatsioon on selle asja nimi. Vingumine ei ole kommunikatsioon.

55. OLED SA KANNATLIK? Kui tarvis. Aga hilinemist  ilma mõjuva põhjuseta tolereerima ei kipu.

---

Meelevaldne lisaküsimus: ON SUL NÕUDEPESUMASIN? Eip…

*Ohates vasakule ära nõusid pesema*

Nõuküsimus ja retseptisoovitus

Kui veel nädala algul tundus, et nädalalõpuks plaane polegi, siis eilse seisuga on asjad kõvasti muutunud. Saab nii lapsi hoida (lapselapsi siis)  kui ka  klaverit mängida. Mitte, et mul kummagi tegevuse vastu midagi oleks.

Seevastu on järgmine nädal ilusti  ära plaanitud. Nädala algul teeb natuke tööd ja nädala keskel sõidame kambaga (mina, meesinime,  meesinimese õdejas, õdeja mees ja minu koon) välismaale. Nii peen!  Põhja- Lätit läheme avastama. Plaan on minna marsruudil kodu- Ikla-Aluksne- kodu… näe, niimoodi:

Nii, et kui keegi on seal varem käinud ja oskab soovitada mida seal nägema peaks, kus hästi süüa saab või kus mõnus telkida on, andke aga teada. Otse loomulikult teen ka ise eeltööd ja uurin  netist asju, aga te ju kõik teate kuldreeglit-RÄÄGI INIMESTEGA! (ja nad räägivad vastu, ma loodan) . 🙂

Retseptisoovitus on samuti naaberriigiga seotud. Nimelt oli aprillikuus Valka asja  (aprillis oli  suguvõsas lausa mitu juubelit ja muidusünnipäeva, mul endal kaasa arvatud). Poe külastamise kõrval külastasime ka samas majas asuvat bistroo või kohvikulaadset söögikohta. Mina võtsin tuunikalaga kokteilsalati, loomulikult oodates suutäit riisi ja heal juhul  ka kõike muud, mis  tuunikalasalati sisse käib. Näpust pidin ma seepeale võtma: riisi seal ei leidunud. See oli hoopis nii: alumine kiht keedetud ja riivitud kartulit. Keskmine kiht tuunikala omas mahlas . Ülemine kiht keedetud ja riivitud porgandit. Kõige peal kaste hapukoorest ja majoneesist ning peal riivitud keedumuna. Maitseks: kihtide vahele sidrunipipart. Superhea kraam, ma ütlen! Kuna   paar päeva hiljem  toimus meie väikeses töökas kollektiivis minu tähtpäeva tähistamine, siis inspireerusin kiirelt ning tegin seda ka kolleegide tarbeks. Kadus laualt kiiresti.

Aa, üks mõte ka mis aprillist meelde jäi.Mõeldud kõigile neile, kel 50nes sünnipäev  alles ees.:Enne  ei ole tore. Enne mõtled: ossajutt, mis mõttes, juba 50? Päev hiljem on palju parem, Siis sa mõtled: häh, mismõttes, alles 50. Minuga nii juhtus 😀

 

Lidia Petrovna

Minu tutvus Lidia Petrovnaga algas umbkaudu kaheksa aastat tagasi… kuigi ma ei teadnud ta nime. Arvasin kogu aeg, et ta nimi on  midagi muud ja otsisin teda internetist taga. Ei leidnud. Eile sain ta nime teada ja googeldasin uuesti. Ikka ei leidnud. See tähendab, et Lidia Petrovnaid oli seal lademes… aga mitte seda, mida mul vaja. Lidia Petrovna nimelt on  kanafileest, sibulast, majoneesist ja juustust koosnev ahjuroog. (Hoiatus: kaalujälgijatele edasilugemine omal vastutusel!)

Kohtumine Petrovnaga toimus nii: tol aastal töötas meie koolis kodunduse ja käsitöö õpetajana  R. Kahjuks oli ta siin  vaid aasta, teine inimene tuli emapuhkuselt tagasi. Kokandustunnis nad siis mingi klassiga seda kana valmistasid ja tõid ka veidi õpetajate tuppa maitsta. Ja kes siis täis suuga retsepti küsib, eksole. Komponentidest oli küll juttu, aga mitte tehnoloogiast. No ja nii see aeg läks, kevadest sai suvi, suvest sügis, R. oli kollektiivist lahkunud ja küsida polnud enam kelleltki. Välja arvatud sõber guugel. Aga hätta jäi temagi. Ja nii ma siis nikerdasin kana viiel erineval moel ja kõik nad kandsid hoopis teistsuguseid nimetusi.

Aga eile! Just siis, kui ma peffi arvuti tagant köögi poole sättima hakkasin, ilmus FB- seinakesele ekskolleeg R-i postitus  , mis omakorda  tõi selguse- küsiks õige otsesest allikast, mis  hüva roa nimi oli ja kuidas teda valmistada (ainult 8 aastat võttiski aega eks ole)  ja selgus saabus sekunditega:

Vaja: ahi, ahjunõu (vahet pole, plaat või vorm), kanafilee (mul eile oli kintsuliha), sibul, hea majonees , juust. Sool-pipar muidugi ka. Kogused oma maitse järele.

Lõika fileed pooleks (nagu hamburgerikukkel), tambi  lihahaamriga õhemaks. Lao ahjupannile, Laota kana peale õhukeselt viilutatud sibularõngad (ei pea ilusad rõngad olema peaasi et on õhukesed). Siis sool-pipar. Siis majonees. Siis juustukiht. Umbes 20 minutit 170 kuumusel ja lisaks kümme minutit 210 (või enam) peal, oleneb, kui krõbedat juustu soovid. Söö.

Jah. Mu elus on olnud palju tutvusi kellega ma nüüdseks enam ammu ei suhtle… aga vot selle tutvuse uuendamise üle olen ma ütlemata rõõmus. Spassiibo,  Lidotška!

P.S: Kas teadsite, et kui google otsingusse toksida kana sibul juust majonees tuleb esimesena ette sealiha prantsuse moodi  (mis just praegu  andis mulle teada, mida täna õhtul süüakse) 🙂