Knife-skills… and a partridge on a pear tree

Mul ON vaja mõttelindistajat, päriselt ka. Et ma nagu mõtlen mõtteid  ja kui soovin, panen need lindistama. Pärast laen need arvutisse, redigeerin veidi, lisan mõned emotikonid  ja oh sa sade, kus siis alles siis hakkab blogipostitusi laekuma. Pea lausa hakkab ringi käima.

Valmistan siis õhtust söömaaega ette (seda on korraga palju vaja valmistada –  on suurtel meestel suured teod isud) ja peas hakkab kummitama: On the first day of Christmas
my true love sent to me:
A Partridge in a Pear Tree.

Ja see töötab juba ise edasi: On the first day of Christmas my true love sent to me: ühe suure poti, kaks  liitrit vett, kolm tükki liha, neli nüri nuga, viis  klaasi kruupi, kuus suurt sibulat…
… and a partridge in a pear tree.

Nimetet muusika  ajus taustaks üürgamas  hakin  kuut suurt sibulat ja  tänan õnne, et meesinime mu neljast nürist noast vähemalt ühe (mu lemmiku) ära teritanud on. Kuidas ma ka ei püüaks, knife-skills ei tule mul kuidagi niimoodi välja nagu maakera parimatel poegadel. Niisiis  lõigun oma tavalises viil-sekundis- rütmis ja pean omaette aru: ammuks see noakäsitlus tähtsamaks muutus kui toit ise? Päriselt ka? Kas tõepooles ürgaegne kütt hoolis sellest kui elegantse liigutusega ta hirve läbi torkab? Või  keskajal vardas küpsetatud metssiga- kas siis juba huvitas sööjaid see, kui ühtlaselt ning sujuvalt see tükeldati? Või on see ikkagi  liiga hea elu teema- kuidas  söök kõhtu saab  muutub tähtsaks alles siis, kui kõht täis?

… and a partridge on a pear tree.

Õu, Iirimaa lõi värava!

Odrakruubipuder  ootab ahjus oma järge, sibulad ja lihakuubikud pruunistuvad pannil. Minu serveering näeb välja  suht keskaegne- hunnik toitu , kühveldage sisse.

Suur hunnik toitu… mis täidab kõhtu… and a partridge on a pear tree.

Oot, aga mis ajast pirnipuud ja põldpüüd kokku saavad? Juhul, kui see muidugi pirnipõld ei ole…

… lauldes vasakule ära…

… sööma.

 

Tore, et on olemas blogiauhinnad

Tahan  kiita iga-aastast (hea küll, hea küll, teist aastat toimuvat) nähtust nimega  blogiauhindade jagamine. Nendele, kes siin lihtsalt lugemas käivad ja ise midagi ei kirjuta, selgitan lähemalt: see on sedasorti üritus, kus rahvas saab hääletada  oma lemmikblogide poolt.  Iga kirjutaja saab oma blogi sinna nimekirja lisada ja lugejad siis hääletavad.

Asja teine külg on see, et  suur  hulk kirjutajaid ei soovi/hooli/julge end üles anda ja nii võivad mõned paremad palad märkamata jääda, see on nende valik.  Aga  teadke, et olete märgatud niikuinii.

Siinkohal korraldangi  virtuaalse veerandtunni nimega SBA (Sesamy blogiauhinnad). Kuna mulle meeldib oma blogrollis olevaid asjandusi lugeda, siis on eelistatud need, kes sagedamini kirjutavad. Kategooriad on mul ka mõnevõrra muudetud- pole ju pädev ilust lobisema, kui ainumas kasutatav meigivahend on ripsmetušš  :). Aa , ja auhinna saab ainult esikoht.

Aga alustagem algusest.

Parim aiandusblogija- Thela . Kuidas ta küll kõike seda jõuab? Tema saab auhinnaks  sulni  internetiavarusest leitud  pildi minu lemmikpuust.

pihlak

Arvamusblogi auhinna saab vaieldamatult Tavainimene. Pole küll suurem lobiseja aga iga sõna on puhas kuld. Siin ka auhind.

gold

Eluline blogi- see on tegelikult veider kategooria, sest olgem ausad: kõik ju kirjutavadki elust enesest. Kõige rohkem aga vast siiski  Ritsik, olgu elu siis parasjagu rõõmus või veidi vähem rõõmus. Hästi aus lugemine. Auhinnaks virtuaalne pai.

kass

Ka kokandusblogi pole tarvis kaugelt otsida- siin see on. Auhind on magus.

tiramisu

Järgmisena anname auhinna pere- ja beebiblogi -pidajale ning usinale tervisesportlasele, kelleks on loomulikult Maris. Hästi tubli inime. Samas- ega  maaelu polegi nõrkadele.  Auhinnaks kuu ilmateade. Pööra tähelepanu jaanipäevale!Capture

Seda taludeblogi- asja ei ole vaja pikalt otsida, ehkki ka tema võiks saada auhinna lisaks talule veel pere-, beebi- , remondi- , sisustus- ja toidublogide kategoorias. Kes teeb, see jõuab! Auhinnaks: palju külastajaid.

 

Shrove Tuesday

Nüüdsest edasi leiutame kategooriaid edasi.Parima stiiliga blogija auhind kuulub Iibisele ja siin ei ole midagi vaielda sest et mina arvan nii 😀 Auhinnaks järjekordne jalutuskäik Tartu botaanikaaias.

TÜ+botaanikaaed+6_

Nüüd aga on aeg autasustada parimat blogimislinna. Selleks on Viljandi ja seda tänu  Hääletajale ning Eliisabetile.Kinkige endile üks mõnus  perekondlik eine näiteks Fellinis.

võiku

Kui juba kahekaupa toimetamiseks läks, siis järgmine auhind läheb kaksikutele, kelle ema väga  mõnusalt kirjutab. Soovime siitpoolt palju päikest!

päike

Ja (last, but not least)  aasta parim Koonublogija on muidugi Mac. Ole nüüd ainult hea ja katsu rohkem kirjutada. Isegi mina olen viimasel ajal  veidi nobedam näpp olnud! Võta vastu palju rõõmsaid koerahetki!

kuldsed

Häid kirjutajaid on muidugi  veel, ega nad ilmaasjata mu lugemisvara nimekirjas  ole. Aga seekord siis sedapidi, mul said auhinnad otsa 😀

Ei, blogiauhinnad on tore asi, rahvas saab auhindu ja mina uut lugemisvara.

Loogika

Tuli meelde üks vana lugu:

Naine ütleb mehele: Kuule, mine poodi ja too piima. Vaata, kas mune on ja kui on siis too kuus. Mees läheb poodi ja naaseb kuue paki piimaga. Naine nördinult: Miks sa kuus piima tõid? Mees vastu: No sa ju ütlesid et ma tooks piima ja vaataks kas mune on ja kui on, siis võtaks kuus. Ma vaatasin, oli küll mune. 🙂

Puhas loogika , kas pole?

Ma sain ka hiljuti loogika-alase õppetunni, kui üritasin Pudinale (vanem lapselaps, 4,5 aastat vana) selgeks teha, mis värv on tumepunane.

Mina: (osutades nende elutoa diivanile) Vaata, Pudin, see diivan siin on tumepunane!

Pudin: See ei ole mingi tumepunane!

Mina: No aga mis värvi see diivan on siis?

Pudin: See on… mingi teine värv.

Mina :(omaette) Puhas loogika…

Pudin . (nagu lollile) See pole mingi loogika, see on diivan!

***

Igaühel oma loogika 🙂

Tere, rändurvasikas

Mul on kahju, et sellest loomast ühtegi pilti pole… aga kui aeg annab, parandan selle vea. Hetkel aga pole mul muud teha kui alustada algusest ja loota teie kujutlusvõimele.

Et siis nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eelmises postituses mainitud piimapäevast. seal on alati kohal ka  koduloomakesed (no need, keda tavaliselt korteris ei peeta, nii et ei kasse ega koeri ma siin silmas ei pea). Tänavuses kavas olid kaks lehma, kolm lambatalle ja üks vasikas, vanuseks kaks nädalat. Oleks Meesinimene teadnud kui palju halle juukseid ja kulunud närvirakke seesinane vasik talle põhjustab, oleks ta arvatavasti selle vasika toomata jätnud… aga nii see paraku ei juhtunud.

Mis siis juhtus, oli järgmine: nagu alati tõi Meesinimene sõbra juurest rahvale vaatamiseks  kolm lambatalle ja (boonusena) kahenädalase vasika. Kogu see kamp pidi olema aedikus  (Cramo poolt renditud tugev tara ja söömiseks ohtralt niitmata rohtu) ja seal umbes viis tundi püsima. Vasikas arvas aga teisiti. Leidis nõrga lüli taras(või abivalmis käed, seda ei tea me siiani) ja põgenes.

See hetk, kui mina parasjagu parkimiskorraldusega tegelesin ja meie kohalik taimemüüja tekstiga “Vaata, kus vasikas on!” jääb mulle vist  eluajaks meelde. Vasikas nimelt asus keset ristmkku mida statistika järgi läbib 400 rekkat ööpäevas. Seal ta paraku seisis ja minu “vissi-vissi” soolost polnud kasu pehmelt öeldes muffigi. Vasikas kadjas mööda telgjoont Viljandi poole.

Selleks ajaks, kui ma teenindavale personalile suutsin probleemi olemuse selgeks teha, oli vasik teelt ära kalpsanud ning metsa kadunud. Polnud lihtsalt päris selge, kummale poole teed ta hüples. Mehed arvasid et lähemasse… ja veetsid tubli tunnikese võsa kammides. Vasikat seal ei leidunud.

Möödus veel tunnike ja saabus teade, et vasik on hoopis teisel pool teed. Ega siis midagi, autole hääl sisse, viis välejalga kaasa ning järgmisesse metsatukka.Siis sai kohalik noorus teada, mida tähendab väljend “vasikaga võidu joosta”.  Kahel korral said püüdjad ka vasikust kinni, ent see rabeles lahti ja pages edasi. Ütle loomal jõudu, tõesõna* .

Meesinime ja co jälitas vasikat edasi põhimõttel: kui ka kätte ei saa, siis vähemalt tean, kus ta on. Ning kui see kahenädalane ollus kohaliku kuue lehmaga karja leidis, võisid kõik rahul olla- sealt ta ju enam kuhugi ei lähe.

Aga võta näpust (või varbast või misiganes kohast). Õhtuks oli see väike lollike karjast kadunud. Ja polnudki midagi teha – jäime lootma, et uus päev toob selgust.

Järgmisel päeval saime teada: vasik olla ületanud jõe ja nähtud meid siit 6 km eemal, siis veel ühes kohas ja siis kell 3 öösel kohaliku koolimaja ees. Lootuse kaotanud meesinime läks igaks juhuks sinna, kuhu ta loomakese tõi, ehk siis piimandusmuuseumi õuele.

Ja seal see õnnetu heki all põõnas.

Meesinnime tegi ruttu aia ümber ja helistas peremehe kohale….

Peremees muidugi tuli ja sai loomakese autosse ( ja viimane sai loomakese poolt korralikult ära reostatud… peremees sõitis nii, et pea oli aknast väljas) 😀

Aga lõpp hea- kõik hea. Meesinime küsis sõbra emalt : on su vasikal ka nimi?

Oo ei, vastas sõbra ema.

Selge, vastas meesinime. Olgu ta nimi RÄNDUR.

Nii sündiski.

  • kui keegi tunneb tsitaadi ära, antagu teada, siis tean, et ma pole ainuke, kellele nimetet raamat hinge läheb 🙂

Selline koogimõte tuli äkitsi

Eile tegime siis pärmitaignaga pizzalaadset toodet. Taigent jäi üle. Keerasin kaneelirulle, neid jäi ka üle. Tänaseks õhtuks olid rullidest saanud lutsutusrõngad (vt. barankad), kasta- neid- kange -tee- sisse- ja- tunne- elust- rõõmu teemal; noh nagu slaavlastest esivanematel, kel neid on (mul on). Ja nii see siis oli- tegin suure tassi teed (winterzeit), tempisin selle hea hulga rõõsa koore ja suhkruga ; hea raamat kuulus ka muidugi asja juurde. Aga tasane idee tekkis küll. Kõlas nii:

Kui sul peaks kaneelisaiu üle jääma, siis leota neid eelpoolnimetet tees, teejääk sega segi vahukoore, želatiini ja maitsetega, aseta saiad vormi ning teejääk vala otsa ning lase tarduda. Söö hiljem ja vaata, mis saab.

Minu masterplan aga näeb ette järgmist:

Teen saiakuubikuid, pruunistan nad pannil või, suhkru ja kaneeliga. Teen seda seni, kuni lahtikäiv koogivorm täis saab. Keedan selle tee valmis. Segan kuubikud selles kiirelt läbi. Siis klopin koore vahtu ja lisan Vana Tallinna likööri ning želatiini. Segan kõik (ka kuubikud) läbi ning jätan tarduma.

Päevakese pärast peaks juba lõigata kannatama.

Kui keegi on juba ette jõudnud minust selle mõttega- andke teada, kuidas oli. Kui keegi praegu inspiratsiooni sai- seda enam, Mina kavatsen laupäevaks ära katsetada, on põhjust ka.

Olge ise ka rõõmsad 🙂

Rändom staff

Ma olin vist eelmises elus karu. Niipea, kui sügis jõuab, saabub külla sõber Uni ja ei taha mind hetkekski jätta. Fuu talle. Kusjuures mulle sügis tegelikult väga meeldib, just selline, nagu ta seni olnud on, kuldsete ilmadega ja puha…

Tegelikult ma üldse ei mõelnud, et tuleks nüüd blogisse ja hakkaks kirjutama… aga ma ei leidnud seda kurivaimu prügikühvlit üles ja siis ma vihastasin ja kerisin end rüperaali taha kerra. Samas- eks sisetunne torkis ju kogu aeg neerus, et naine, mida molutame, lugeja ootab! (nali :D) ja siin ma nüüd siis olen.

Suuremat kirjutamistuju, tuleb tunnistada, pole ka olnud, sest juhtus see, mis juhtuma pidi ja aeg kuni oktoobri esimese nädala pühapäevani (ja loomulikult ka hiljem) oli kõike muud, kui rõõmustav. Hiljem juhtus üks veider unenäoseik (Juunioril, mitte mul) ja kui ta lubab, siis kirjutan sellest kunagi. See tõi veidi kergendust.

Unenäod on üldse üks naljakas staff. Meesinimene väidab, et tema neid ei näe või siis vähemalt ei mäleta, et oleks mõnda näinud. Väga suur õnneseen, ma ütlen; mina näiteks täna pidin pool ööd sellist saasta vahtima, et endast laua hale hakkas. Koerik hakkab multikaid nägema kohe, kui silm looja läheb. Ja küll ta siis elab kaasa alles- peksab sabaga vastu põrandat, niutsub… isegi uriseb, mida ta ärkvel olles kunagi ei tee. Ise olen unedes korduvalt näinud inimesi, keda pole kunagi reaalses maailmas kohanud, küll aga hiljem on tekkinud deja vu koht ja siis tuleb selgelt meelde, miks see või teine inimene mulle varem juba nii tuttav tundus. Meesinime kaasa arvatud :).

Mingi aeg varem kirjutasin siin kusagil, et mulle väga meeldiks olla proovilugeja … aga viimasel ajal olen selles kahtlema hakanud. Üks kahest, kas olen ise pirtsakamaks hakanud, või lihtsalt satub mulle kätte -ütleme siis nii- mitte kõige kvaliteetsem kraam. Või noh, see kraam võib ju kvaliteetne olla, aga no ei ole minu tassike, absoluutselt mitte. Viimasest sikspäkist, mis raamatukogust kaasa tõin, lähevad kaks tagasi nii, et üle 30 lehekülje lugeda ei suutnud. Vanasti neelasin kõike valimatult, nüüd enam ei suuda. Võimalik, et asi on ka töökoormuses (seda on kuramuse palju, päriselt ka). Aga igasugune testimine meeldiks mulle ka hullult (mitte mingi bjuutikraam, aga näiteks toiduained ja olmevidinad ja nii). Meesinimesele meeldiks kindlasti autosid testida, aga seda ei saa juhtuma, sest tal läheks siis silmad peas põlema ja käed hakkaksid värisema ja siis võib igasugu erroreid juhtuda.

Nüüd ma hakkangi testima paprikate sügavkülma panekut. Põrandapühkimine on ikka nii overrated :).

Lapsepõlveklassikud vol 2- vastused

Ja siin nad siis on:

  1. Hurraa, hurraa, hüüab kogu pere!- Viplala. Reklaamlause ploomisupile by Nelladella
  2. …Ki-kaa-kaa-kaa teeb kanake… ja peab ärkama- E. Enno Tibukese unenägu.
  3. Oh Lembitu,  Lehola vanem sa, nüüd rutta, meid rüütlitest lunasta! – J. Bergmann, Ustav Ülo
  4. …sest ta on kangekaelne nagu vana kits- Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses, see oli proua Sjöblom, kes kangekaelne olema pidi ja keeldus suvilamüügi asjus ümber mõtlemast 🙂
  5. Den horošõi, suho, tiho, pionerõ i šalaš… -sellele viidet ma leida ei suuda vist, kõnealune katkend on pärit 6. klassi vene keele õpikus leiduvast luuletusest. Luuletuse täismahus võin vabalt peast ette kanda (nagu ka “Belejet parus adinoki” või “Burja mgloju nebo krojet…” 😀 )
  6. Ma ei söö üldse kunagi piimasuppi! Kodus ka ei söönud!- See oli vist kõige lihtsam? Kadri: Kasuema
  7. Vääks, vääks, titeke- hoiab käest kinni..- Vanem õde. Isiklik õnn. Lauset lasi kuuldavale pool-uulitsapoiss Jaška. Loomulikult oli see mõeldud solvanguna  😀
  8. Meelespepead- Üks mu vaieldamatui lemmikuid läbi aegade- Tee viib kaugusse.  Kui ei ole lugenud, soovitan soojalt. Sellel raamatul on järg ka- Kevad

Ja ongi kõik, tänan tähelepanu eest. Järgmine kord tulevad  vaatluse alla tsitaadid filmidest 🙂

Järjekordne supp olemasolevatest toiduainetest

Loe: porru- tomatikraam

(kes veel ei tea, mul on siin palju söödikuid, nii et jagage koostisosad meelevaldse arvuga)

Vaja on: porru (no vast 300-400 g), 1 punane paprika, 1 purk konservmaisi (Säästu), 1 pizzakate (Nõo), 3 puljongikuublast (Knorr, kana oma), 5 keskmist kartulit, 1 vahukoor (400 g Alma), sool-pipar- ja purgi seest suur lusikatäis mingit chillit (mul oli sambal oelek … aga karripasta ajab sama asja korda). Muidugi on abiks ka või, õli, vesi , pliit, lusikas, pann ja keedupott.

Niisiis:

hautab see porru ja maisi  koos paprikaga võis vähese soolaga ilusasti ära

ajab keema vääääääikese törtsu vett ja keedab kartulikuubid paar minutit edasi

siis segab eelpoolnimetet asjad kokku (poti sisse) ja praeb pannil pizzakatte singikuubid

praetud kuubid lisab potti.

Siis juurde liiter tomatimahla ja vürtsidega maitset.

On jah päris terav teine. Vala juurde pakk vahukoort ja naudi.

Nämm.

15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla

Minagi pätsasin täiesti süüdimatult selle meemi ühest blogist ja tema omakorda pätsas selle teisest blogist ja too omakorda hoopis kolmandast. Ja nii see lumepall veerema läkski.
Vaatame siis, palju punkte tuleb 🙂
1. Veiniklaaside komplekst, kus on 8-12 klaasi.
Esiteks, ma olen kohutav klaasilõhkuja. Teiseks – vihkan klaasikilde. Ja ega veinigi eriti armasta. Seega on mul kodus viskiklaasid (vähem kui 8) ja viinapitsid (rohkem kui 12). Usun pugem, et mistahes jooki saab tarbida mistahes õõnesnõust :). Null
2. Vähemalt üks ilus vaip.

Mulle mu väike vaip kempsus täitsa meeldib. Üks
3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht.
Siin pole nii palju ruumigi, et mul mingi eraldi töökoht veel olla võiks. Läpakaga lesin diivanil, kui pabereid majandada vaja, kui nõusid pesen, siis seisan kraanikausi ees. See koht on loogiliselt kujundatud küll :). Aga üldiselt Null.
4.Unikaalne leid kirbuturult
Oo jaa :). Mu lemmikleid, kusjuures, läks kahjuks katki- see oli kempsupoti- kujuline keraamiline ohtra kullaga tuhatoos (nii umbes 10 cm kõrge), kus prill- laua ülestõstetud kaanel ilutses kuldses kirjas “Rest your weary ash” 😀 (ma googeldasin praegu, et äkki leian pildi, aga need, mis seal on on suisa koledad minu oma kõrval). Punkt läheb kirja. Kokku siis juba kaks.
5. Mugav madrats
Mul pole voodkitki :). Null.
6. Vähemalt üks kunstiteos
On ikka, aga mitte seinal. Seal ilutseb hoopis 5000ne kokkupandud puzzle 🙂 Üks. (kokku kolm)
7.Üks elus asi
Püsivalt resideerub neid siin viis (mees, poisid, koer ja ma ise ka. Vahelduva eduga lisandub veel 6- tütred meeste ja lastega :D. Korteri suurus on 51 m2. Punkt kirja. (Nüüd siis juba neli)
8. Fotod sulle kallitest inimestest
On seintel, on albumites. Kohe mitu. Punkte- üks. (Viis)
9. Väike õmbluskomplekt.
Mul on isegi õmblusmasin. Ja ma ei karda seda kasutada :). Punkte-üks (Kuus)
10. Nõudekomplekt külaliste tarvis.
Nõusid on mul nii palju, et võin rahulikult 10 külalist ära toita. Probleem on pigem lauapinna leidmisega kuhu nad kõik istuma mahuvad 😀 Üks.(loe: seitse)
11. Kohvi ja/või teekann.
On. Kohvikannon siis presskann ja teed meeldib mulle vanamoodsalt teha- zavarka tõmbama ja kuuma vett maitse järgi juurde. Kann on pärit minu vanematekodust ja valmistatud Riias kusagil 50ndatel. Punkt järjekorras kaheksas.
12. Vähemalt üks pudel vahuveini
Tänan, aga ma eelistan alkovaba limonaadi. Null.
13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga.
On mitu. Hangitud erinevatel aegadel ja erinevate tööde jaoks, aga kõik on head. Kõige lemmikum on selline keskmise suurusega Fiskars. (Mulle Fiskarsi asjad üldse istuvad hästi). (üks, üheksa)
14. Taskulamp
Ma elan maakohas. Sellega on vist kõik öeldud. (üks, kümme).
15. Usaldusväärne tolmuimeja
Vot sellist imeasja ei ole minu silmad isegi veel näinud mitte. Ja ega väga puudust ka ei tunne, käsiharjaga on nii väikese pinna peal kergem manööverdada. Muidugi kui leiduks selline, mis oleks nii umbes vahvlimasina suurune, kaaluks mitte üle kolme kilo ja tõmbaks tolmu nagu magnetiga meetri raadiusest, siis selle ma võtaks küll. Esialgu toimetame niisama harjade ja moppidega.
***
Niisiis 15/10. Polegi nii paha.
Samas, ega ma enam nii noor nüüd ka pole.
Samas, ega ma kogu seda kola eile soetanud 🙂

Tsiteerides (lapsepõlve)klassikuid

täna terve päev üks lause kummitas peas ja ma nägin lausa mitu tundi vaeva määramaks, millisest raamatust seesinane pärit oli. Välja mõtlesin mugudi… aga ei ole see esimene (ega ilmselt mitte ka viimane) kord, kus mu väiksesse arulagedasse pähe mingi sõnum (tsitaat, viisijupp) kargab ja leierdama asub.

Meil õega on selline kaksikumõtlemine (ei, me ei ole kaksikud), et näiteks mingit laulu laulma hakates alustame ühehäälselt ja siis (absoluutselt lambist, poole sõna pealt) võtame korraga nõuks teist häält laulma hakata. See juhtub nii veidratel momentidel, et seda pole muudmoodi võimalik seletada, kui lihtsalt ekstreemse “ühel lainel olemisega”. Ja otse loomulikult lugesime omal ajal samu “noorsookirjanduse” nime alla käivat lektüüri ning pikkisime elus ette tulevaid olukordi sealt laenatud tsitaatidega. Siinkohal pakungi selle blogi lugejatele veidi äraarvamisrõõmu- kas tuleb tuttav ette? Millistest raamatutest/luuletustest on pärit järgnevad laused?

Niisiis väike väljakutse, eriti osavad peaksid ära tuvastama ka algallika/autori :), 45-55 vanuses lugejatele peaks see olema käkitegu  🙂

  1. Hurraa, hurraa, hüüab kogu pere!
  2. …Ki-kaa-kaa-kaa teeb kanake… ja peab ärkama
  3. Oh Lembitu,  Lehola vanem sa, nüüd rutta, meid rüütlitest lunasta!
  4. …sest ta on kangekaelne nagu vana kits
  5. Den horošõi, suho, tiho, pionerõ i šalaš…
  6. Ma ei söö üldse kunagi piimasuppi! Kodus ka ei söönud!
  7. Vääks, vääks, titeke- hoiab käest kinni…
  8. Meelespepead

Appi-appi, kui ma seda siin kirjutama hakkasin, oli peas mustmiljon tsitaati ja nüüd sihuke lünk korraga… olete teretulnud täiendama (aga filme mitte pakkuda, see on hoopis teine teema ) 🙂

Aga muidu tuleb tuttav ette?