Vihmase ilma loba

Väljas valitseb kõigi koleilmade kuningas ja enne reedet erilist paranemist ei lubata. Nädalavahetus see-eest tõotab soe tulla. Peaasi, et liiga soe ei tuleks 🙂  (kärss kärnas ja maa külmunud, eksole).

IMAG1203

Tegelikult on patt  paari piisa üle nuriseda kui mujal nagu oavarrest sajab. Ma pole muidugi ise näinud kuidas sealt oavarrest täpselt sajab… aga  uskugem siis vanasõna ja võtkem arvesse, et seda on palju.  Siin võin lihtsalt vihmariided ja kummikud selga panna, seal ilma kummipaadita pole midagi peale hakata. Aga kuna hetkel õue asja pole (isegi koer on ära tabanud, et selle ilmaga pole õues eriti tore), siis toas on alati midagi teha. Kasvõi blogida.

Ma peaks tegelikult  reisimuljed üles kirjutama, seni kuni kõik veel värskelt meeles on. Meie väike Põhja -Läti tripp kujunes hoopis pikemaks, kui esialgu plaanitud:  Pärnust mööda mere äärt  Kalingradi oblastini välja ja sealt ringiga tagasi. Ette olgu öeldud, et kuna asi oli ekspromt, siis olid ka inimesed, kohad ja sündmused ikka vastavad. Seda ikka heas mõttes :). Aga sellest pikemalt teine kord.

Käimas on viimane puhkusenädal . Ma juba  ootan , millal tööle saab, päriselt ka. Seda mitmel põhjusel: mulle meeldib mu töö (kohe väga palju meeldib, ma ei vahetaks seda naljalt millegi vastu), palka tahaks saada (juuni lõpus laekunud vahendid on ammui otsas),  mul saab jälle olema klass, mul on miljon ideed mida  sel aastal huvitavat teha, ma tahan näha, kui palju mul sel aastal klaveriõpilasi on (eelmine aasta oli muusikastuudio esimene aasta, terad ilmselgelt eraldusid sõkaldest; see, et pilli tuleb harjutada on paratamatus. Kui muu elu kõrvalt pillimänguks aega ei jää, siis tulebki vaikselt valikuid tegema hakata. Mitte, et selles midagi halba oleks, vastupidi. Igaüks peab saama võimaluse proovida ja otsustada, kas tunneb oma ära või ei. Nii lihtne.Õnneks mul selliseid ei ole, kes mängivad klaverit kuna “ema käseb”).  Oh, neid põhjuseid on tegelikult mitmeid veel, kõik ei tule lihtsalt meelde.

Aa, sellest tahtsin ka rääkida… mäletate seda küsimust:19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?  Ma saan aru, et see on kusagilt tõmmatud ja tõlgitud küsimused… aga tegelikult tahaks teada, kas poleks mõttekam küsida MILLAL SA VIIMATI MIDAGI PABERILE KIRJUTASID  JA MIS SEE OLI?  See oleks palju põnevam. Kui suur osa reaalselt igapäevaelus paberit ja pastakat tarbib, peale põhikooliõpilaste muidugi? Kuidas tänapäeval gümnaasiumis ja ülikoolis käib? Konspekte ikka tehakse või käib kogu õppetöö erinevate keskkondade ning e-maili teel? Päris põnev oleks teada.  Mul on tihti paber ja pastakas kasutusel… aga need inimesed, kes töötavad muudel elualadel? Kui palju konkreetselt sina pastakat ja paberit tarbid? Paar suve tagasi kui  lisaraha teenimise eesmärgil kaupluses müüja olin, siis  ainukesed reaalsed  numbrid, mis pastakaga kirja said, oli taaratšekkide kogusumma ja lotopiletite aruandlus. Kogu moos. Ja peale tööpäeva olin nii laip, et pastaka ja paberi kasutamine muudel eesmärkidel ei tulnud meeldegi…

Ühe blogipostituse  kommentaar tegi aga vihmase päeva lausa lõbusaks (jutt käis rinnahoidjatest) : Nojah. teadküll neid, mis on nahavärvi ja kergelt koonuses. Mitte seksikalt koonuses, nagu Madonna omad, vaid niimoodi nukralt koonuses…  Need “nukrad koonused” tõid niiiiiii palju mälestusi ja selle pesuesemega on  mul üldse omaette teema. See väärib omaette postitust (ja eelnevat  googeldamist, sest ma ei mäleta, et oleksin omal ajal seda pesueset nõrkemiseni pildistanud; noorem lugeja aga ei saa  illustreeriva materjalita aru, sest ausalt, tolleaegne pesu oli ikka ulme).

Kena vihmapäeva jätku siis!

 

 

Tore, et on olemas blogiauhinnad

Tahan  kiita iga-aastast (hea küll, hea küll, teist aastat toimuvat) nähtust nimega  blogiauhindade jagamine. Nendele, kes siin lihtsalt lugemas käivad ja ise midagi ei kirjuta, selgitan lähemalt: see on sedasorti üritus, kus rahvas saab hääletada  oma lemmikblogide poolt.  Iga kirjutaja saab oma blogi sinna nimekirja lisada ja lugejad siis hääletavad.

Asja teine külg on see, et  suur  hulk kirjutajaid ei soovi/hooli/julge end üles anda ja nii võivad mõned paremad palad märkamata jääda, see on nende valik.  Aga  teadke, et olete märgatud niikuinii.

Siinkohal korraldangi  virtuaalse veerandtunni nimega SBA (Sesamy blogiauhinnad). Kuna mulle meeldib oma blogrollis olevaid asjandusi lugeda, siis on eelistatud need, kes sagedamini kirjutavad. Kategooriad on mul ka mõnevõrra muudetud- pole ju pädev ilust lobisema, kui ainumas kasutatav meigivahend on ripsmetušš  :). Aa , ja auhinna saab ainult esikoht.

Aga alustagem algusest.

Parim aiandusblogija- Thela . Kuidas ta küll kõike seda jõuab? Tema saab auhinnaks  sulni  internetiavarusest leitud  pildi minu lemmikpuust.

pihlak

Arvamusblogi auhinna saab vaieldamatult Tavainimene. Pole küll suurem lobiseja aga iga sõna on puhas kuld. Siin ka auhind.

gold

Eluline blogi- see on tegelikult veider kategooria, sest olgem ausad: kõik ju kirjutavadki elust enesest. Kõige rohkem aga vast siiski  Ritsik, olgu elu siis parasjagu rõõmus või veidi vähem rõõmus. Hästi aus lugemine. Auhinnaks virtuaalne pai.

kass

Ka kokandusblogi pole tarvis kaugelt otsida- siin see on. Auhind on magus.

tiramisu

Järgmisena anname auhinna pere- ja beebiblogi -pidajale ning usinale tervisesportlasele, kelleks on loomulikult Maris. Hästi tubli inime. Samas- ega  maaelu polegi nõrkadele.  Auhinnaks kuu ilmateade. Pööra tähelepanu jaanipäevale!Capture

Seda taludeblogi- asja ei ole vaja pikalt otsida, ehkki ka tema võiks saada auhinna lisaks talule veel pere-, beebi- , remondi- , sisustus- ja toidublogide kategoorias. Kes teeb, see jõuab! Auhinnaks: palju külastajaid.

 

Shrove Tuesday

Nüüdsest edasi leiutame kategooriaid edasi.Parima stiiliga blogija auhind kuulub Iibisele ja siin ei ole midagi vaielda sest et mina arvan nii 😀 Auhinnaks järjekordne jalutuskäik Tartu botaanikaaias.

TÜ+botaanikaaed+6_

Nüüd aga on aeg autasustada parimat blogimislinna. Selleks on Viljandi ja seda tänu  Hääletajale ning Eliisabetile.Kinkige endile üks mõnus  perekondlik eine näiteks Fellinis.

võiku

Kui juba kahekaupa toimetamiseks läks, siis järgmine auhind läheb kaksikutele, kelle ema väga  mõnusalt kirjutab. Soovime siitpoolt palju päikest!

päike

Ja (last, but not least)  aasta parim Koonublogija on muidugi Mac. Ole nüüd ainult hea ja katsu rohkem kirjutada. Isegi mina olen viimasel ajal  veidi nobedam näpp olnud! Võta vastu palju rõõmsaid koerahetki!

kuldsed

Häid kirjutajaid on muidugi  veel, ega nad ilmaasjata mu lugemisvara nimekirjas  ole. Aga seekord siis sedapidi, mul said auhinnad otsa 😀

Ei, blogiauhinnad on tore asi, rahvas saab auhindu ja mina uut lugemisvara.

Loogika

Tuli meelde üks vana lugu:

Naine ütleb mehele: Kuule, mine poodi ja too piima. Vaata, kas mune on ja kui on siis too kuus. Mees läheb poodi ja naaseb kuue paki piimaga. Naine nördinult: Miks sa kuus piima tõid? Mees vastu: No sa ju ütlesid et ma tooks piima ja vaataks kas mune on ja kui on, siis võtaks kuus. Ma vaatasin, oli küll mune. 🙂

Puhas loogika , kas pole?

Ma sain ka hiljuti loogika-alase õppetunni, kui üritasin Pudinale (vanem lapselaps, 4,5 aastat vana) selgeks teha, mis värv on tumepunane.

Mina: (osutades nende elutoa diivanile) Vaata, Pudin, see diivan siin on tumepunane!

Pudin: See ei ole mingi tumepunane!

Mina: No aga mis värvi see diivan on siis?

Pudin: See on… mingi teine värv.

Mina :(omaette) Puhas loogika…

Pudin . (nagu lollile) See pole mingi loogika, see on diivan!

***

Igaühel oma loogika 🙂

Puust ja punaseks

Tänapäeva ajakirjanikud alahindavad oma lugejaskonda, ma ütlen. Aga võib-olla ka mitte; ei või iial kindel olla, kumb neist just on naine… ja vähe sellest, suure büstiga isend…

eksole

Selle aasta kalender tuleb ümber teha, ma ütlen :)

Noh, olen siis mina töö juures ja teen aasta tööplaani (mitte poolaasta vaid terve aasta, eksole), kõik tuleb kirja panna, mis, millal ja kus toimuma hakkab. Mul on selline komme, et kalendri  lehed paljundan ja kuupäevad kirjutan käsitsi (12 x A3, siis mahub kõik ära; tegelikult küll 11 x – juulis puhkame kõik kollektiivselt nagu kord ja kohus).

Ja nüüd hakkab ebaõiglus pihta. Esiteks on aastas üks tööpäev rohkem (29 veebruar). Edasi: reaalselt vabad riiklikud pühad on vaid 24. 02  (kolmapäev), 25.03 (reede… ja koolivaheaeg) ning 23-24.06 (neljapäev ja reede). Muus osas aga täielik jama, ütlen ma.

1 mai: pühapäev

20. august: laupäev

jõululaupäev ja 1. püha- nädalavahetus

ja nagu sellest veel vähe oleks- 1. jaanuar 2017- pühapäev. Vaadake ise:

Kalender 2016 (Version 2.0)

Kalender 2016 (Version 2.0)

Ma arvan, et on liiga vähe pühasid meie kalendris. Panen ette võtta kavasse veel naaberriikide iseseisvuspäevad. Venemaa oma ei võta, see langeb sel aastal pühapäevale. Tähistame hoopis Peeter I sünnipäeva (09.06). Jaanuaris taliharjapäeva, aprillis  künnipäeva (ja ärgem siis vahepeal naistepäeva unustagem). Mais on pühadega kehvemapoolne… aga laseks igal asutusel ise valida? Silt uksele “Mõnusa ilma tõttu on see töötuba suletud”- ja valmis ta ongi.  Juulis niikuinii enamik puhkavad, niiet las ta olla. Augustis sobib hästi rukkimaarjapäev, septembris mihklipäev ning oktoobris kolletamispäev.  Ja kalender saab kohe palju rõõmsam ning värvilisem:

Kalender 2016 (Version 2.0)

Kalender 2016 (Version 2.0)

Ja üleüldse, miks peavad tähtpäevad kalendris punasega märgitud olema? Selle asemel, et nad nagu saadaks meile signaali “Ma KEELAN sul tööle tulla” võiksid nad palju leebeme tooniga öelda: “Ma luban sul PUHATA!”

Onju hea mõte?

Lõiming- matemaatika ja ajalugu :)

ajalugu 002

Täitsa meelest ära oli kohe :)

Astun mina siis täna oma blogi sisse- ja etskae, kommentaarimull helendab nigu apelsin. Vaatan lähemalt ja kirjas on: Happy Anniversary with WordPress.com
Ja siis tuli meelde- ongi juba kuus aastat ju 🙂kook
Ja siis lugesin blogisid ja siis nägin, et Mac, hea laps, on mu meemi ära teinud 🙂
Ma olin juba unustanud peaaegu, sest kõik on nii tublid olnud ja nii lahedalt etteantud teemal kirjutanud ja ega tänanegi kord erand olnud 🙂

Siinkohal erilised tänud teile, et viitsisite 🙂

Ja Macile ja teistele, keda huvitab , kuidas elu koos koeraga mu elu mõjutab, siis- eile juhtus selline seik, et ütlesin ühele tunni ajal ringisiiberdavale kolmanda klassi noorsandile väga resoluutse häälega KOHT!!!  Näpuga näitasin ka, kus see koht täpselt on.  Mõjus küll.

🙂